Andrei Zevakin ”Rambivalguses”: olgem ausad, kogu reaktsioonivideote maailm on tegelikult suht tobe

Andrei, keda valdav osa inimestest teab Youtube'i ja telesaadete kaudu, on uuenenud saateformaadiga väga rahul. "Mulle sobib, kodusem tunne kohe natukene. Ma ei ole harjunud lihtsalt audiot tegema. Mul on nii palju mugavam. Mul on lapsest saadik koguaeg kaamera näo ees olnud," ütles Andrei jutuajamise alguses ja täpsustas, et ema oli iga võistluse, sündmuse ja tegevuse puhul kaameraga platsis ja ütles poisile, et tehku nüüd midagi.

Kuidas Andrei oma lapsepõlve kirjeldab, oli see õnnelik? "Jaa, 100%. Ma olin ainuke laps. Mu mamps ikka väga hoolitses ja tegi kõik selleks, et mul oleks hea, kõik kogemused käes ja koguaeg suunas mind kas muusikakooli, jalgpalli, tantsimisse või tennisesse, et koguaeg oleks mingi tegevus," ütles Andrei, kelle lapsepõlv möödus väga tegusalt ning kes juba alateadvuses võttis otsuse vastu, et ei kavatse lihtsalt aega raisata.

Varem on Andrei öelnud, et tema Youtube'i karjäär sai tegelikult alguse pooljuhuslikult. "Kõik need lüürikavideod.. kuidagi juhtus, lihtsalt mingi video läks uugama, sealt tulid jälgijad ja siis mulle öeldi, et miks sul seisab selline kanal niisama, tee midagi."

Kuidas tekkis Andreil idee võtta ette näiteks "Rannamaja"? Tekkis arvestatav hulk inimesi ei vaadanud küll "Rannamaja", küll aga selle reaktsioonivideoid Andrei sulest. "Kogu see reaksiooni-maailm on tegelikult suht tobe, olgem ausad. Lihtsalt, vaata ise seda asja, miks sind peaks kottima, mida mina arvan? Eks see on tekkinud sellest, et vaadatakse sõpradega, tekib mingi arutelu ja alateadvus tahab kuulda, mida teine inimene arvab," ütles Andrei, et pandeemia alguses tegi ta reaktsioonivideod lihtsalt sellepärast, et tal oli väga igav.

Vaata lähemalt video-podcast'i ”Rambivalgus” päisest olevast videost või kuula audioversioonis Soundcloudist.