Uued mõõtmised tegid Eesti 95 saare võrra rikkamaks

Maa-amet kaardistab iga kaheksa aasta möödudes Läänemere ja suurte järvede kaldajoone, mille tulemusel kasvas Eesti meresaarte arv 2222-lt 2317-ni - Eesti uus pindala on 45 335 ruutkilomeetrit.

Kaldajoone kaardistuse aluseks olid 2020. aastal maa-ameti lennukiga kogutud aeropildid ja aerolaserskaneerimise andmed, millega täpsustus meresaarte arv ja ka Eesti pindala. Uue kaardistuse kohaselt kasvas meresaarte arv 2222-lt 2317-ni. „Läänemere kaldajoon on pidevas muutumises. Kaldajoont mõjutavad jääajajärgne maatõus, mille tulemusena maapind tõuseb, aga ka pidevad ranniku kulutus- ja kuhjeprotsessid, mis on eriti intensiivsed tormidega. Seetõttu tuleb aeg-ajalt kaldajoon uuesti kaardistada,“ selgitas maa-ameti ruumiandmete osakonna juhataja Lea Pauts.

Uue kaardistusega täpsustus ka Eesti pindala, mis on nüüd 45 335 ruutkillomeetrit, seega vähenes pindala nelja ruutkilomeetri võrra. „Eelmine täpne ja kaasaegne kaardistus 2012. aastal andis meile teadmise, et pikalt kasutuses olnud pindala 45 225 ruutkilomeetril on oluliselt väiksem kui tegelikkus ja 2012. aastal mõõdeti Eesti pindalaks 45 339 ruutkilomeetrit. Nüüd on Eesti pindala neli ruutkilomeetrit väiksem kui senistes teatmeteostes kirjas ja tuleb harjuda uute ametlike numbritega,“ rääkis Pauts, kelle sõnul võib pindala nii väikese erinevuse selgituseks olla täpsem kaardistus ja veelgi parem lähteandmestik. Uus Eesti pindala ja saarte arv muudetakse teatmeteostes, vikipeedias ja mujal.

Meresaared kaardistatakse alates pindalast 100 ruutmeetrit, seisu- ja vooluveekogu saarte miinimummõõt on 20 ruutmeetrit. Uued saared on enamasti laiud, mida lisandub madalas rannikulähedases meres. Uued saared kohe endale kohanime ei saa. „Kas ja kuidas neid nimetama hakatakse, sõltub nende püsivusest, omapärast ja sellest, kas inimestel on vaja neid nimetada – näiteks sõpradele selgitada, kus käidi suvel kanuumatkal või talvel uisuretkel,“ sõna Pauts.

Kaldajoon märgib pikaajalise keskmise veetaseme asukohta. Kahe kaardistuse vahel aastatel 2012 ja 2020 muutus Eesti kõrgussüsteem, Eesti liikus Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile, kuid kõrgussüsteemi vahetus ei mõjuta kaldajoone asukohta. Siiski erinevalt eelmisest kaardistusest olid seekord kasutada täpsemad lähteandmed, sest merevee taset mõõtvad rannikujaamad on automatiseeritud ning kaasatud Eesti kõrgusvõrku. Parem veetasemete aegrea andmestik võimaldas Maa-ametil kaardistada kaldajoont arvestades paikkondlikke erinevusi, nii näiteks erineb keskmine veetase Narva-Jõesuus ja Hiiumaal pea kaheksa sentimeetrt.

Uue teenusena tegi maa-amet avaandmetena kättesaadavaks Eesti topograafia andmekogu (ETAK) tuletiskihi kõikide saarte andmetega, sealhulgas seisu- ja vooluveekogude saared. Võimalusel on saarele lisatud nimi ja viide kohanimeregistrisse ning viide Eesti eluslooduse infosüsteemi ehk EELIS kood. Andmestik on lähitulevikus kättesaadav nii geoportaalist allalaaditavana kui ka vektor-andmeteenusena (WFS – Web Feature Service).