"Võib-olla peaks proovima." Alen Veziko avaldas põhjused, miks ta pole tänaseni Eesti Laulul osalenud

Laulja ja muusik Alen Veziko mõtiskleb Eesti Laulul osalemise teemal ja ütleb, et senimaani on takistuseks saanud nii aeg kui ka tõik, et lühikeste laulude kirjutamine on tema jaoks raske. Tulevikus ta seda siiski ei välista. „Keskealine meesterahvas, võib-olla peaks proovima,” ütleb ta muiates.

Eesti Laulust rääkides toob Alen Veziko välja, et on oma muusikukarjääri algusaastatel Eesti Laulule korra või kaks siiski oma laulu saatnud, kuid eelvooru ei pääsenud. „See aasta paar produtsenti ka kirjutasid mulle, et äkki teeme kahasse, et mina laulan. Ideeliselt olen absoluutselt nõus, aga esiteks olen sügisel – kui toimub laulude esitamine ja registreerimine – võimalusel alati puhanud. Teine asi, mis minu jaoks on alati probleem: ma ei oska 3-minutilisi lugusid kirjutada. Mul see reklaamiklipi kirjutamine ei tule välja (naerab). Ma olen alati kõigile öelnud, et kui kellelgi on hea lugu, saatke mulle, ma võin ära laulda. Ma pole Eesti Laulule väga püüelnud. Aga, selline keskealine meesterahvas, võib-olla peaks proovima (naerab),” ütleb Alen.

Alenil on hetkel käsil uue albumi väljaandmisega seonduv töö, mis näeb ilmavalgust 21. märtsil. „Just lõpetan kodustuudios uut lugu. Mängin kokku ja siis saab jälle edasi toimetada kogu maailmaga.”

Tänaseks päevaks kuus albumit välja andnud Alen toob võrdlusena välja, et uue heliteose laulusõnad on varasemast loomingust tõsisemad ning samuti pole kõik tekstid tema kirjutatud. Selliseid lugusid on Aleni loomingus tänaseks vaid käputäis, mis pole tema enda kirjutatud.

Teistsugused laulusõnad ja luuletusest vaimustumine

„Minu arust on laulud natukene tõsisema tekstiga kui tavaliselt. Eriline on ka see, et ei ole ainult minu kirjutatud laulutekstid. Seekord on huvitav kompott. Asi hakkas pihta tegelikult sellest, et ma kirjutasin laulu nimega „Tüdruk” luuletaja Rait Michalski luuletusele. Oli koroonaaeg ja tema raamat „100 poeetilist lindu” sattus mulle kätte. Tükk aega seisis see mul teleka kõrval riiulis ja siis mõtlesin, et loeks elus esimest korda vabatahtlikult eestikeelset luulet. Kui ma „Tüdruku” luuletuseni jõudsin, siis mul kohe nagu plahvatas. Ma salvestasin selle ära ja austusest autori vastu mõtlesin igaks juhuks luba küsida, et tema luuletust kasutada,” kirjeldab Alen soovi luuletajaga ühendust saada, mis ei osutunud aga nii kergeks, kui sotsiaalmeedia ajastul eeldada võiks.

Alen palus selle tarbeks abi oma Facebooki konto kaudu, kuna poeedil endal ei Facebooki ega Instagrami kontot ei olnud. „Tegin tema raamatust pildi ja kirjutasin Facebooki appikarje, et kas keegi tunneb teda, mul oleks hirmsasti vaja temaga rääkida. Olin tema luuletusest täiesti vaimustuses.” Üks asi viis teiseni ning lõpuks saadeti Alenile Rait Michalski visiitkaardist pilt. Läks veel aega mööda ning seejärel kontakteerus Aleniga naisterahvas, kes luuletajat tunneb. Kui Alen palus tema telefoninumbrit, sai ta vastuseks, et Rait Michalski ei soovi telefonis rääkida, kuid talle võib kirjutada.

„Lõpuks salvestasin laulu telefoni ja saatsin talle meilile. Ma ootasin, et saan kiiresti vastuse, sest me olime selleks ajaks juba proove teinud ja plaanisime hakata salvestama. Mõtlesime sellest kontserdi nimiloo teha. Mõni aeg läks mööda ja siis tuli lõpuks Raidult vastus, et „hea lugu on, emale meeldib kah, võib laulda.” Lindistasime laulu ära ja tegime ka kontserttuuri. Raidu endaga pole mul siiamaani õnnestunud kohtuda, küll aga tema emaga,” ütleb Alen, kes on lisaks Rait Michalski luuletusele kirjutanud laule ka kahele Marek Sadama luuletusele.

Veel toob Alen välja enda uue laulu „Homse päeva laulud“ ebatavalise loomisloo. „Kui Ukrainas algas sõda, saime tuttavaks ühe Ukraina perekonnaga, kellel umbes sama vana laps kui mul (Aleni laps on 2 aastat ja 4 kuud vana – toim). Kiievit esimesena tabanud mürsk langes nende kodust kahe kilomeetri kaugusele. Ema, tütar ja tütretütar. Kõige vanem naine aitas ka meie last hoida. Laul räägib sellest, kuivõrd julm võib olla saatus. Nad kaotasid veel juba Eestis olles ühe lähedase. Et põhimõtteliselt sa oled kõik kaotanud ja pidanud kodust ära jooksma. Põgened ja loodad, et kõik saab korda. Nägime seda kõrvalt ja see oli niivõrd masendav ja ma mõtlesin, et kuidas sellisest kohast inimväärikalt edasi minna. Nemad ise ei tea, et see lugu on nendest kirjutatud.”

Kontsertidest puudust ei tule

Eelmise aasta suvel kajastati uudistes, et kontsertide ja suvelavastuste hinnad on tõusnud, mis peletab ka publikut ning teiste hulgas tõdes ka Alen, et kontsertide müümine ja turundamine on varasemast keerulisem. Viimasel ajal pole ta ise kontserte korraldanud, kuid ütleb oma viimase aja esinemistele vaadates, et tööd pole kindlasti vähemaks jäänud. „Ma pole täna ilmselgelt kallima piletihinna peal, aga teen soolokontserte, plaadiesitluskontserte jne ning hetkel ma küll ei näe, et oleks väga suur kukkumine olnud. Tasus pole kindlasti olnud kukkumisi, pigem stabiilne või tõusnud,” ütleb Alen ja lisab, et vastav oht on muidugi alati olemas.

Aleni jaoks pole harvad ka päevad, kus tuleb üle ühe kontserdi anda. Keskmiselt on tal esinemisi nädalas üks-kaks. „Ma võiksin samahästi olla ka kellegi teise kontsertide korraldaja, mulle meeldib see töö, kuigi ma eelmine aasta lubasin, et enam ei tee. Pigem ongi asi selles, et kuna nii palju muusikalisi mõtteid kogunenud, ei jõua kahte asja korraga teha. Ka järgmiseks aastaks on mul suuremad ja konkreetsemad plaanid teha kontserte kooridega,” räägib Alen oma 45. eluaastale viidates.

Esinemisi on Alenil enda sõnul palju ka tänu tema paindlikkusele esineda nii sooloartistina kui ka koos bändiga. „Lõppkokkuvõttes ei juhtuks maailmas ka midagi, kui peaksin muud tööd tegema,” ütleb Alen ja toob näite koroonaajast, kui ta töötas Eestimaa Talupidajate Keskliidus töödejuhatajana, tegeledes asendusteenistujatega. „Ühesõnaga see inimene, kes pani teisi inimesi tööle. Neil oli vaja kiiresti töölist, mul polnud midagi teha ja selles mõttes kukkus hästi välja. Inimestega töötamine on igal pool ühtmoodi, kas teed muusikat või müüd potte-panne. Pead suhtlema ja logistilist poolt haldama. Mul oli 20 töötajat, sõlmisin lepinguid ja otsisin kliente. Hea vaheldus, aga sai õigel ajal otsa. Kui koroona lõppes, hakkas tohutul hulgal muusikatööd tulema.

Füüsiline vorm võrdub lavaline vorm

Viimastel aastatel on Alen oma sportimist ja lisakilode kaotamise püüdlust ka avalikes projektides ja katsumustes jaganud. Seda koos teiste n-ö saatusekaaslastega. Praegu tõdeb ta, et sport on endiselt aktuaalne. „Treenin päris palju ja tänu sellele, et mina käin trennis, olen suutnud teisi inimesi ka trenni meelitada. Kui ei liiguta, siis kõht kasvab ja särgid ei mahu selga. Vahepeal ei teinud sellepärast, et põdesin koroonat väga raskelt, oli kopsupõletik ja palju tüsistusi,” ütleb Alen, kes vahepealsetest tagasilöökidest end muserdada ei lase ning üritab igal juhul vormis püsida. Ta toob ka välja, et selle peale peab just vanuse kasvamise tõttu mõtlema. „Ega laulmine pole ka kerge füüsiliselt. Sa pead olema heas vormis, et hästi laulda,” lisab Alen.

“Võib-olla peaks proovima.” Alen Veziko avaldas põhjused, miks ta pole tänaseni Eesti Laulul osalenud

REAGEERIME | “Seda valu on nii palju!” Eesti Laulu finaalilood tekitavad vastakaid arvamusi

Privaatpostitus: CRU Restoran Tallinnas – ajaloolise võlu ja kulinaarse meisterlikkuse kohtumispaik

Kuidas valida õige soojuspump?

TV3 jalgpallistuudio eksperdid avaldavad: mis on nende parimad ostud, igapäevased lemmikud ja väikesed stiilisaladused?