TV3 uudised: uskumatu tervenemine? Riik tunnistas noore Annabeli üleöö terveks 

Peagi 16-aastaseks saav Annabel peab endiselt toime tulema mitme tõsise terviseprobleemiga. Skolioosi tõttu tuleb tal käia seljaoperatsioonil umbes kaks korda aastas. Kasvaja tõttu on tal puudu osa kopsust ning ka kunagine kiiritus- ja keemiaravi on tema organismile oma jälje jätnud.

Seetõttu oli pere jaoks ootamatu saada Sotsiaalkindlustusametilt teada, et Annabelil puuet enam ei tuvastatud.

„Kui me sellest teada saime, siis alguses ei saanudki nagu aru, kuidas see võimalik on. Annabeli tervis ei ole ju selle ajaga paremaks muutunud. Vastupidi – ta käib endiselt operatsioonidel ja need probleemid on temaga kogu aeg kaasas,“ ütleb Annabeli ema Marianne Sepp.

Tema sõnul on kõige raskem see, et iga uue hindamisega tuleb justkui uuesti tõestada, et lapsel on päriselt terviseprobleemid.

„Me ei räägi siin mingist asjast, mis täna on ja homme enam ei ole. Annabel on vähist paranenud, aga selle haiguse tagajärjed on temaga edasi. Skolioos ei kao kuhugi ja seljaoperatsioonid ei kao kuhugi. On väga raske mõista, miks me peame seda kõike ikka ja jälle tõestama,“ ütleb Marianne.

Puude hindamisel ei vaadata aga üksnes inimese diagnoose. Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisitalituse juhi Kalev Härgi sõnul hinnatakse eelkõige seda, kuidas inimese terviseseisund tema igapäevast toimetulekut mõjutab.

„Puude määramisel ei piisa sellest, et inimesel on üks või teine diagnoos. Me peame hindama, millised on sellest diagnoosist tulenevad tegelikud piirangud inimese igapäevaelus. See tähendab, et kaks sama diagnoosiga inimest võivad hindamisel saada erineva tulemuse, sest nende toimetulek võib olla erinev,“ selgitab Härk.

Annabeli pere jaoks on aga küsimus selles, kas selline hindamissüsteem suudab piisavalt arvestada inimestega, kelle terviseprobleemid on pikaajalised ja kelle seisund ei muutu tegelikult paremaks.

„Kui inimene peab kaks korda aastas minema seljaoperatsioonile, siis on väga keeruline öelda, et tema tervisega on nüüd kõik korras või et tema igapäevane toimetulek ei ole sellest mõjutatud. Meie jaoks on kõige arusaamatum just see, kuidas saab puue ühel hetkel lihtsalt ära kaduda,“ ütleb Marianne.

Sotsiaalkindlustusamet tunnistab ka ise, et praeguses süsteemis on kohti, mis vajaksid muutmist. Korduv hindamine võib olla suur ajakulu nii inimesele kui ka ametnikele.

„Oleme ka ise juhtinud tähelepanu sellele, et olukord vajaks lahendamist. Kui inimesel on pikaajaline või püsiv terviseseisund, siis tuleb mõelda, kas ja kuidas oleks võimalik hindamist korraldada nii, et inimene ei peaks iga kord kogu oma olukorda uuesti tõestama,“ ütleb Härk.

Annabeli lugu näitab, et vähist paranemine ei tähenda alati kõigi haiguse tagajärgede kadumist. Mõni diagnoos võib küll jääda minevikku, kuid selle jäljed võivad inimesega kaasas käia veel aastaid.

„Me ei taha ju mingit erilist kohtlemist. Me tahame lihtsalt, et vaadataks päriselt inimest ja tema elu, mitte ainult seda, mis mingis dokumendis parasjagu kirjas on,“ ütleb Marianne.

Ja siit jääbki küsimus: kui tervisemured on püsivad ning mõjutavad inimese elu aastaid, siis kus peaks lõppema mõistlik puude hindamine ja algama inimese pidev kohustus oma puuet uuesti tõestada?