TV3 uudised: piiriäärne elu hoiab elus igipõliseid kombeid

Setomaa piiril, Masluva külas, elavad Maikal ja Epp Pikalev. Nende kodu, vana talukoht nimega Harrõoro, on paik, kus tänapäev põimub igapäevaselt sajanditevanuste tavadega. Siin tehakse endiselt sõira ja suitsuliha, suvel seotakse kasevihtasid ning loodusest võetakse seda, mida aastaaeg parasjagu pakub.

Peremees Maikal on pärit naabruses asuvast Küllätüvä külast. Noore mehena viis elu ta ligi kahekümneks aastaks Tartusse, kuid kodukoha kutse jäi kestma. Pärast Epuga kohtumist otsustati samm-sammult Setomaale tagasi tulla ning rajada kodu vanale talukohale.

„Mina olen siin oma lapsepõlves  elanud viisteist aastat,“ räägib Maikal oma kodukandist ja elust piiri ääres.

Perenaine Epp tunnistab, et tema jaoks polnud Setomaa alguses sugugi iseenesestmõistetav paik.

„Mulle tundub, et mulle meeldib see koht järjest rohkem, ikka see viletsus ja asjade puudumine ja see,l kus me nüüd elame,“ ütleb ta.

Nende kodu kannab nime Harrõoro – eesti keeles haruline org. Nimi pole juhuslik. Vana talukoht asub põlispuudega ümbritsetud orus, kuhu laskub sageli hommikune udu ehk seto keeles hämmätüs. Just sellest on sündinud ka talu täisnimi – Harrõoro hämmätüs.

Pererahva jaoks pole seto kombed pelgalt turistidele näitamiseks. Neid elatakse iga päev. Kui suvel avatakse kodu Kostipäeva külalistele, siis sõira tehakse siin ka muul ajal.

„Sõira teeme, suitsuliha ikka, rabarberi siirupit  kodukohvikutepäevaks ikka jah,“ räägib Epp.

Seto köögis on aga roogasid, mis ei sõltu pidupäevast. Üks neist on suitsusink, mida Maikal valmistab vana kombe järgi. Kõigepealt seisab liha soolvees, alles siis jõuab see suitsusauna.

„Saun tuleb soojaks ajada ja liha tuleb siia riputada ja hoida kaksteist kuni neliteist tundi,“ kirjeldab ta kannatlikkust nõudvat protsessi.

Hea suitsuliha sünnib ainult õigetes tingimustes.

„Kõige õigem on ikka õige suitsusauna liha,“ ütleb peremees.

Piiri ääres elamine tähendab siiski ka seda, et päris kõike ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Piiritsoonis liiguvad piirivalvurid ning kontroll on siin igapäevaelu osa.

„Mõnda häirivad piirivalvurid, aga meid mitte. Et siin oleks välismaalased üle piiri tulnud - mina ei tea, kust selline info tuleb,“ naerab Maikal.

Harrõoros sünnivad paljud mõtted lihtsalt vajadusest. Kui talu juurde rajati tiik, asustati sinna lisaks kaladele ka vähid. Mitte selleks, et neid hiljem püüda ja ära süüa, vaid hoopis selleks, et nad aitaksid vett puhtana hoida.

„Kui ma selle tiigi teha lasin... mõtlesin, et vähid hoiavad vee puhta. Eks siis pärast vaatab, kas äkki võib süüa,“ muigab peremees.

Süüa neid siiski ei kiputa. Palju olulisemal kohal on Setomaa üks tuntumaid roogasid – sõir.

Setode seas öeldakse: „Kus sõira, sääl sõpru.“ Seda peetakse pidulauaroaks, kuid Harrõoros valmistatakse seda ka lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud.

Sõira tegemine nõuab aega ja täpsust.

Just see lihtsus ongi sõira võlu. Samas on tegemist erilise tootega – Seto sõir on koos Eesti viinaga üks väheseid Eesti tooteid, millele on antud Euroopa Liidu geograafiline tähis. See tähendab, et selle maine ja valmistamisviis on lahutamatult seotud just Setomaaga.

Maikali ja Epu kodu näitab hästi, et piiriäärne elu ei tähenda üksnes julgeolekut või kaarti Venemaa kõrval. See tähendab ka põlvkondade jooksul edasi antud oskusi, kohalikke maitseid ja eluviisi, mis püsib elus just tänu inimestele, kes peavad vanu kombeid endiselt oma igapäeva loomulikuks osaks.