Reklaam sulgub sekundi pärast

TV3 uudised: kuidas kõrgharitud töötusest päästa?

Tiina Laura Kimmel

Veel mõni aasta tagasi peeti kõrgharidust peaaegu kindlaks garantiiks heale töökohale. Täna on olukord muutunud. Tehisintellekt teeb üha enam lihtsamaid kontoritöid inimese eest ära ning värskelt ülikooli lõpetanud noored võivad sobivat töökohta otsida kuid. Majandusteadlane ja Bigbanki peaökonomist Raul Eamets leiab, et haridussüsteemi senine loogika vajab tõsist ümbermõtestamist.

Eametsa hinnangul võiks suurem osa noori pärast gümnaasiumi omandada esmalt praktilise kutseoskuse ning alles seejärel vajadusel jätkata õpinguid ülikoolis. Tema sõnul annaks selline tee noortele kiiresti tööturul rakendatava ameti ning looks kindlama tagala ajastul, mil tehisaru muudab ametite sisu kiiremini kui kunagi varem. „Kui me tulevikku vaatame, siis tööd on ikkagi nendel erialadel, mida tehisaru ise teha ei suuda,“ ütles Eamets, rõhutades, et praktiline oskus on midagi sellist, mida saab alati päriselus rakendada.

Kutsehariduse esindajad näevad samuti, et praktiliste oskuste väärtus kasvab. Majandus- ja Teeninduskolledži AVARA koolijuht Kristi Tarik ütles, et tänased nelja-aastased õppekavad ühendavad keskhariduse ja kutseõppe ning jätavad lõpetajatele kõik uksed avatuks. „Meie uued nelja-aastased õppekavad annavad märksa parema ja laiema baasi riigieksamite sooritamiseks ja kõrgkooli kandideerimiseks,“ märkis Tarik, lisades, et noortel on pärast lõpetamist võimalik nii tööle minna kui ka ülikoolis edasi õppida ning nende praktiline kogemus on sageli oluliselt suurem kui ainult üldhariduse omandanud eakaaslastel.

Eametsa hinnangul ei puuduta muutuv tööturg aga ainult värskeid bakalaureuseõppe lõpetajaid. Tema sõnul võib ülikoolide ja tööturu vaheline vastuolu välja paista ka õpetajakoolituses. Ta leiab, et liiga noorelt õpetajaametisse jõudnud inimestel võib nappida elukogemust, mida klassi ees töötamine nõuab. „Kui me noore värske diplomiga noore saadame tahvli ette, kuid tal puudub elukogemus, ei pruugi noor inimene selle vastutuse ja enesekehtestamisega siiski toime tulla,“ märkis Eamets, pidades õpetaja rolli ühiskonnas äärmiselt vastutusrikkaks.

Tallinna Ülikool selle hinnanguga siiski ei nõustu. Õpetajahariduse valdkonnajuht Tiia Õuna sõnul ei jõua tänapäeval koolidesse sugugi valdavalt otse ülikoolipingist tulnud noored. „Tallinna Ülikoolis on õpetajaks õppiva tudengi keskmine vanus 33-aastat,“ ütles Õun, selgitades, et suur osa õpetajakoolituse tudengitest on juba eelneva töökogemusega ning õpingute jooksul pööratakse palju tähelepanu ka praktiliste kutsekompetentside kujundamisele. „On neid, kes tulevad gümnaasiumist otse, kuid nende praktika annab neile mitmekordseid võimalusi end hinnata ja mõõta, kuidas vastatakse kutsekompetentsidele,“ lisas ta.

Õpetajakoolituse näitel ei pruugi statistika seega Eametsa kriitikat kinnitada. Küll aga jääb õhku suurem küsimus – mida ootavad tööandjad täna üldse noortelt, kes alles lõpetavad kõrgkooli?

CVKeskus.ee turundusjuhi Henry Auväärti sõnul on tööturg viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Tema hinnangul leiavad kutseharidusega inimesed sageli kiiremini rakendust kui need, kellel on üksnes bakalaureusekraad, kuid puudub praktiline kogemus. „Kutseharidusega inimene leiab töö kiiremini, kuid bakalaureusekraadiga inimestel on sageli parem valikuvõimalus,“ ütles Auväärt.

Kuigi ülikoolid ja kutsekoolid näevad noorte tulevikku mõnevõrra erinevalt, on üks asi selge – tööturg muutub kiiremini kui kunagi varem. Seetõttu küsitakse üha sagedamini mitte ainult seda, mida õppida, vaid ka seda, millises järjekorras seda teha, et omandatud haridus annaks noorele võimalikult kindla stardi kiiresti muutuvas maailmas.