Reklaam sulgub sekundi pärast

Vaata telekava

TV3 uudised: Hauakaevaja Illar: asjad, mille pärast inimesed omavahel tülitsevad tunduvad kalmistul hoopis teise kaaluga

Tiina Laura Kimmel


Igal ametil on oma lugu. Mõni töö algab enne päikesetõusu, mõni lõpeb siis, kui ülejäänud meist juba magavad. Kuid mis tunne on teha tööd, mille lõpp-punktiks on inimese viimane puhkepaik? Kalmistul valitseb vaikus. Ainult lindude laul ja labida hääl katkestavad aeg-ajalt rahu, mis selles paigas näib olevat iseenesestmõistetav. Just siin mööduvad Illar Liiva tööpäevad. Amet, mida paljud pelgavad või mille peale ei taha mõeldagi, on tema jaoks olnud kutsumus juba lapsepõlvest saadik.

„Hauakaevajaks sünnitakse,“ ütleb Illar muigega.

See pole tema jaoks lihtsalt kujundlik väljend. Ta meenutab, kuidas lapsena mattis liivakasti putukaid ning korraldas neile omamoodi ärasaatmisi. Aastatega kasvas lapsepõlve huvist elukutse, mis on toonud talle ainulaadse vaate elu ja surma tähendusele.

„Kui sa iga päev kalmistul töötad, siis hakkad elu hoopis teistmoodi vaatama. Paljud asjad, mille pärast inimesed omavahel tülitsevad või muretsevad, tunduvad siin hoopis teise kaaluga,“ räägib ta.

Illari töö ei tähenda ainult labidat ja füüsilist pingutust. Enne iga matust tuleb tutvuda dokumentidega, leida õige hauaplats ning veenduda, et kõik oleks valmis hetkeks, mil lahkunu viimsele teekonnale saadetakse.

Kõige raskemad päevad saabuvad talvel. Kui maa on külmunud poole meetri või isegi sügavamalt, tuleb enne kaevamist pinnasega tõsiselt võidelda.

„On olnud aegu, kui külmunud maa on 60–70 sentimeetri sügavuselt läbi. Siis ei tee labidas midagi. Tuleb kasutada kange ja muud tehnikat,“ selgitab ta.

Tänapäeval tehakse üha enam urnimatuseid, mistõttu ei pea alati kaevama sügavaid kirstuhaudu. Kuid töö olemus jääb samaks – iga haua taga on inimene ja tema lähedased.

Aastate jooksul on Illar näinud tuhandeid ärasaatmisi. Ta ütleb, et kõige rohkem jäävad meelde laste matused.

„Need on need hetked, mis lähevad hinge. Nendega ei harju kunagi ära,“ tunnistab ta.

Samas on ta oma töö kaudu õppinud palju ka elavate kohta.

„Vahel näed, kuidas inimesed lähevad pärandite või hauaplatside pärast tülli. Lahkunule pole sellest enam midagi vaja, aga elavad leiavad põhjuse vaielda küll. See paneb mõtlema, mis tegelikult elus tähtis on.“

Illari sõnul jõuavad paljud inimesed kõige olulisemate tõdedeni alles siis, kui on juba hilja.

„Kõige sagedamini kahetsetakse seda, et ei veedetud lähedastega piisavalt aega või jäid mõned asjad ütlemata.“

Kuigi hauakaevaja töö võib kõrvaltvaatajale tunduda sünge, ei näe Illar seda nii.

„Surm on elu loomulik osa. Mina lihtsalt aitan inimestel selle viimase sammu väärikalt ära teha.“

Kalmistu vaikuses kõlavad need sõnad eriti tähendusrikkalt. Sest inimene võib elu jooksul olla kes tahes, kuid lõpuks jõuavad kõik samasse paika. Ja just sellisteks hetkedeks valmistab Illar iga päev ette viimase puhkepaiga.

Kommentaarid puuduvad