SUUR LUGU | Kaksikuid kasvatav Oskar Seeman: mulle tohutult meeldib, mida isadus on minuga teinud

Kui nägite Oskarit möödunud suvel koguperelavastuses „Noore merekaru esimene suurem seiklus“, siis märkasite kindlasti ka seda, millise kergusega näitlejad laste tähelepanu üleval hoidsid ja nad rännakule kaasa haarasid. See on Oskarile loomupäraselt omane, sütitada ka teisi sellega, millest ta ise hetkel vaimustuses on. Võttes teadlikult suve vabaks, et olla oma pere ja laste päralt, oli merekaru tükk pigem mõnus vaheldus ja lõbu kui töö. „Polegi varem millegagi nii positiivset tagasisidet saanud,“ tunnistab Oskar, kes alustas ka näosaate teekonda stiilis tulin-nägin-võitsin. Mis on selle noore mehe edu valem?

Vaba ja sundimatu õhkkond, mille Oskar ka võõraste jaoks enda ümber luua oskab, on kindlasti üks tema tugevusi. Nii tekib esimesel kohtumisel tunne, nagu näeks üle pika aja vana sõpra, kel pole sinu ees mingeid saladusi. Mõistagi ei ava ükski tuntud inimene end lõpuni, kuid vähemalt on tunne, et küsida võib kõike. Alustame vestlust lastest, sest Oskar ja tema kaasa on juba 7 kuud olnud lapsevanemad. Kaksikutele, kes lõid vanemate plaanid põhjalikult sassi.

Elu kolme linna vahel

Enne lapsi oli Oskar palgaline näitleja Vanemuises ja kui saabus uudis lapseootusest, ei olnud plaanis elukorraldust muuta. Ühe lapsega Tartus elada tundus igati tehtav. Aga siis tuli uudis, et lapsi saab olema kaks ja kõik muutus. „Ma olin alati teadnud, et hiljemalt 30ndaks eluaastaks tahan tagasi Pärnus olla,“ ütleb Oskar. „Nüüd lihtsalt juhtus see mõned aastad varem, sest kahe lapsega poleks olnud mõeldav Tartusse jääda. Lihtsalt, pere näol on tugivõrgustik Pärnus.“ Tuge jagavad noortele vanematele kaks aktiivset vanaema ja poolteist aktiivset vanaisa, ütleb Oskar kerge muigega, viidates isa Sepole, kel on endiselt tohutult palju tööd. Sekka veel tädid-onud ja head sõbrad, nii et väikesed kaksikud on vajadusel alati hoitud, et ka noored vanemad saaksid end teostada ega jookseks kokku. 

Kui küsin, kas uudis kaksikute tulekust lõi noored kasvõi hetkeks verest välja, vastab Oskar veidi kaugemalt alustades. „Paar aastat tagasi ma töötasin asendusteenistuse raames Tartu Laste Turvakodus,“ meenutab ta. „Seal puutusin kokku ühe pisikese kaksikutepaariga. Hästi toredad tüdrukud olid. Ja nad meenusid mulle kohe, kui tuli uudis, et saame ka ise kaksikute vanemateks.“ Oskar ütleb, et turvakodus saadud kogemused on hindamatud. „Lapse jaoks on tohutu õnn, kui vähemalt üks lapsevanem on valmis ja võimeline pühenduma. Kui mõlemad on, siis on eriti hästi, aga ka ühe vanema pühendumisest piisab, et ei tekiks olukordi, kus lapsed jõuavad turvakodusse.“ Oskar võttis algusest peale hoiaku, et kaksikute tulek on hea uudis ning keskendus ainult positiivsele, mis sellega kaasneb.

„Mu ema on kaksik, meie sõpradel on kaksikud,“ loetleb Oskar, kes ilmselgelt on kaksikutega harjunud. „Ma olen väga õnnelik ja mulle tohutult meeldib, mida isadus on minuga teinud.“ Ta viitab muuhulgas sellele, et on õppinud mitte ainult teistele, vaid ka iseendale vajadusel ei ütlema. Töid tuleb valida hoolega, arvestades ka seda, et Oskari elu kulgeb kolme linna, Tartu, Pärnu ja Tallinna vahet sõites. Vanemuises jätkab ta mängimist kuues lavastuses, Tallinnas keerleb hetkel näosaate karussellil ning Pärnus ootab teda pere. Lapsed, kelle peale mõtlemine tekitab Oskaris tohutut igatsust. Ta tunnistab häbenemata, et polnud varem isegi teadlik, et selline igatsus on üldse võimalik ning kui raske on seda taluda. 

Näosaade kui hüppelaud

Oskar on õppinud pakkumistele vastamiseks võtma alati veidi rohkem aega kui tal vaja on. Tehes seda selleks, et kui endale on mõttes jah-sõna antud, oleks veel aega oodata, kas mõni häirekell siiski hakkab helisema või mitte. Kõige kindlamalt saab Oskari nõusse siis, kui on hea seltskond ning tore olla. „Näosaatele ütlesin oma jah-sõna üsna kerge südamega,“ tunnistab ta tagantjärele. „Teadsin, et tegijad on absoluutsed profid. Et see on ka endale põnev projekt ja lisaks olin kindel, et mul on vokaalset võimekust rohkem, kui siiani olen saanud rakendada.“ 

Kui küsin, mida isa Sepo sellest mõttest arvas, meenutab Oskar aega, kui Sepo ise näosaates osales. „Isa ütles tookord, et mina käin näosaates ära ainult sellepärast, et sina ei peaks minema, et sina saaksid olla väärikas näitleja,“ muigab Oskar. Elu mängis neile siiski natuke teised kaardid. „Ma olin ju kõrvalt nii palju kuulnud ja näinud seda protsessi ja mõtlesin, et kui see mu isa katki ei teinud, siis ega see mind ka ei murra,“ ütleb Oskar. „See saade on hüppelaud, mis avab sulle uued võimalused. Loomulikult on see periood intensiivne ja raske, aga samas, parimas võimalikus seltskonnas, kus ka kõik teised kogevad samu raskusi, nagu sa ise.“

Oma üliinimliku töövõimega on isa Sepo olnud läbi elu eeskujuks kõigile oma kolmele pojale. „Nõudlikkuse aste on meie peres olnud alati laes,“ tõdeb Oskar. „Aga see on meid arendanud ja õpetanud, et tuleb nõudlik olla ka iseenda vastu.“ Mõistagi võivad probleemid tekkida siis, kui kõik järjest õnnestub ning tekibki tunne, et oled kõikvõimas ning pead iga järgmise sooritusega eelmist ületama. „Ma olen kogenud, kuidas lõpuks läheb see viimase piirini täis puhutud õhupall katki,“ tunnistab Oskar. „Selleks piisab vaid ühest terava otsaga sulekesest.“ 

Maanduspunktid maal ja merel

Pärnu poisina oli Oskar mõistagi Pärnu Jahtklubi purjespordikooli kasvandik. Merele kisub teda siiani ning silme ees on unistus viia ka oma pere merereisidele. „Lastele ostsin väikesed päästevestid vist juba kolmandal nädalal ära,“ naerab ta omaenda kärsitust, kuid lisab siis, et mõistagi peab kaksikutega merele minekuga veel veidi ootama. Praegu naudib ta eelkõige mere ääres jalutamist. „Lapsed magavad, naine saab oma aega, mina mõtlen omi mõtteid,“ kirjeldab ta pikki jalutuskäike vankri taga. Kusjuures, vahel hüppab Oskar ka vette. „Külm vesi on kõige parem akupank,“ teatab ta veendunult. „Seetõttu olen ka taliujumisega flirtinud.“

Kui jutt läheb laevaehituse ja puutöö peale, hüppab Oskar korraga püsti ja toob hetke pärast lagedale oma viimase ostu. Selleks on järjekordne tööriist, mis täiuslikust tööriistapargist veel puudu oli. „Mu päris esimene oma palk kulus kõik tööriistade peale,“ tunnistab ta. „Eks natuke alfatamist on ka olnud, et mul peab olema kõvem tööriistapark kui isal. Aga täna ma võin öelda, et mul on kõiki neid asju vaja läinud.“ Läheb kindlasti ka tulevikus, sest ehitus ja puutöö on Oskari kirg, tema meetod enda mahalaadimiseks. Peale selle on nende tööriistadega seotud ka tema kindel plaan ehitada oma maja ise valmis. Selle poole ta kindlameelselt pürgibki.

Teleri roll maanduspunktina on pärast kaksikute sündi oluliselt langenud. Beebidega seoses kehtib nulltolerants kõikvõimalikele ekraanidele. Kuid laste uneajal lülitatakse teler ikka vahel sisse. „Oma asju ma vaatan alati, intensiivselt. See käib näitleja töö juurde,“ tõdeb Oskar. „Hannes Kaljujärv juhtis kunagi mu tähelepanu sellele, et oma asjad tuleb üle vaadata, siis näed kohe oma vead ära. Pole paremat tagasisidet või peeglit. Ka isa on seda soovitanud, nagu ka Elmo Nüganen lavakas, juba 3ndas erialatunnis ütles mulle, et filmi end üles ja siis vaata.“ Nii võib kindel olla, et kõik oma näosaate etteasted vaatab Oskar kindlasti ja kriitiliselt üle.

Valesti mõistetud kurjamid

Küllap on enamik näitlejaid seda meelt, et negatiivseid tegelasi on sageli huvitavam mängida. Ka Oskar tunnistab, et katkised inimesed ja suuremat eeltööd nõudvad rollid kõnetavad teda. Ta näitab pilti mängufilmi „Frank“ võtteplatsilt, kus groteskse ja detailitäpse grimmi alt on ilmvõimatu tuvastada Oskarit, ometi on ta seal kusagil peidus. „See on noortefilm, ühe poisi lugu, raske ja ebameeldiv vaatamine,“ ütleb Oskar. „Tegelase nimega Frank rolli jaoks võtsin Pärnust endale prototüübi. Ta oli üle linna tuntud, eriline inimene. Kui välisest karakteersusest mööda vaadata, siis oli tegemist väga sooja, heatahtliku ja viisaka inimesega. Pärnakad teavad kindlasti, kellest ma räägin.“ Oskar lisab, et kui seda inimest ühel hetkel enam  polnud (bussis nr 40), siis oli ka Pärnu kohe teistsugune. „Selle rolli puhul tasus iseennast ära unustada. See oli äärmiselt vabastav kogemus,“ lisab ta. Film linastub kinodes märtsis 2025.

Oma kolleegide töödest rääkides on Liisa Saaremäel esimene, kelle Oskar esile tõstab. „Lavastus Scream Box kõnetas mind väga. See tükk ei ole kindlasti kõigi jaoks. Aga ma kaifin Liisa julgust.“ Filmidest, mis muljet avaldanud, toob Oskar välja filmid „Oppenheimer“ ning „Kõik kõikjal ja korraga“. Suur lugeja ta ei ole, kuid Michel Houellebecq’i „Elementaarosakesed“ on kindlasti üks neist raamatutest, mis Oskarile muljet on avaldanud. „Ma ei suuda end läbi suruda materjalist mis mind ei huvita,“ tunnistab ta ausalt, lisades üllatava fakti. „Mulle väga meeldib lugeda teadusuudiseid. Mitte et ma teaksin kõiki teadlasi kui superstaare, aga see annab mulle pildi sellest, mis arengud on maailmas toimunud.“

Mõistagi ei võta Oskar uusi rolle vastu vaid selle põhjal, keda konkreetselt ta kehastada saab. Kõige olulisem on, kellega koos uus projekt töösse läheb. „Seltskond peab olema hea ja endal peab olema lõbus,“ ütleb ta veendunult. „Kui see nii ei ole, siis mul kaob keskendumisvõime ja tahe. See on põhiline kompassinõel.“ Oskar tunnistab, et uutest asjadest vaimustub ta väga kiirelt, kergelt ja tuliselt. „Kui mul endal ikka silm põleb peas ja kirg on väga suur, siis ma suudan sita saiaks rääkida. Sageli sedasi oma uut mõtet edasi andes ma taipan, et inimesed ei reageeri mitte niivõrd asja sisule, kuivõrd minu reaktsioonile ja põlemisele.“

Õige ajastus otsustab kõik

Näosaates saab iga osaleja oma numbri laval läbi teha kolm korda. Kõigepealt on tehniline proov, seejärel läbimäng ning lõpuks koos publikuga salvestus. „Vormi ajastamine on kõige keerulisem,“ tõdeb Oskar. „Kuidas teha nii, et läbimäng ei jääks esituse tipuks. Muidugi annab ka publik palju juurde, näitlejale on see hapnik.“ Vaatamata tohutule tempole ja pingele ütleb Oskar, et mingil hetkel harjub sellega ära. „Ühine torudest läbipugemine liidab. Kui kellelgi midagi õnnestub, siis kõigil on hea meel. Ja kui ei õnnestu, tulevad ikka toetavad patsutused. Ma olen mõlemaid äärmuseid kogenud,“ ütleb ta seni eetris olnud saadete kohta.

Lähitulevik näitab, kas Oskarit ootab koht näosaate finaalis või mitte. Kaugema tuleviku osas on tema plaanid paigas ja siht selge. „Tahaks juba oma kodu ehitada. Loodan ka, et oleks meeldivat tööd ja ma üldse ei välista, et suunan oma tähelepanu hoopis millegi muu peale, sest elul on suurepärane komme üllatada,“ teab ta oma kogemustest. „Peaasi, et oleks tore.“