SUUR LUGU | Jüri Pootsmann madalseisust: tahaksin selle aja oma elust ära kustutada

"Kui produtsent mulle pakkumise tegi, võtsin muidugi stiilse mõtlemisaja,“ muigab Jüri, kuigi teadis kohe, et tahab selles saates kaasa lüüa. „Ma olen aastaid olnud suur näosaate fänn ja alati tahtnud ise ka sinna saatesse minna. Ühel hetkel ma muidugi sain aru, et kõigepealt tuleb mul minna superstaarisaatesse ning alles siis on mul võimalik ka näosaatega liituda. Siin ma nüüd olengi, kümme aastat hiljem,“ on Jüri siiralt õnnelik. 

Ei tasu muidugi arvata, et unistuste suursaates osalemine on lust ja lillepidu. Jüri teab hästi, millised ohud teda seal varitsevad. „Pelgan naiste parodeerimist,“ tunnistab ta otsekoheselt. „Naisi on keeruline järgi teha, tämbriliselt ei saa täpsust kätte, pigem tuleb siis number naljaks pöörata ja õnneks on see, kui mees teeb naist järgi, alati üsna koomiline,“ loodab Jüri siiski ka naissoost artistina laval hakkama saada. „Aga see on sellegipoolest ebamugav, seega naise rolli ma pelgan ja ooperilauljaid samuti,“ toob ta välja teisegi võimaluse ebaõnnestumiseks. 

Liiga suur suutäis

Kui näitlejatele tundub, et lauljatel on selles saates kindlad eelised, siis Jüri arvab vastupidi. Ta meenutab tugeva eeskujuna Evelin Võigemasti, kes suutis Edith Piafi täiesti autentselt jäljendada, ilma igasuguse naljata. Ja siis teha järgi Heli Läätse, mis oli täielik paroodia. „Meil, lauljatel, on kindlasti rohkem abi vaja,“ ütleb Jüri. „See hääle imitatsioon, kõik need nüansid, tehnilised lahendused, sellele on nii keeruline pihta saada.“ Maikeni juures lauluproovides on Jüri kuulnud selliseid väljendeid, mis on talle täiesti tundmatud. „Ma ei tea pooli asju, mida ta püüab mulle seletada,“ naerab Jüri. „Näiteks haamervibratsioon hääles... Või siis pean oskama pikali olles laulda, mida ma pole varem elus teinud. Samuti harjutan proteesidega laulmist juhuks, kui satub tulema selline karakter, keda järgi tehes on vaja võltshambad suhu panna.“ 

Suursaate lava pole Jüri jaoks midagi uut. Superstaarisaate viimasel hooajal tuli tal ootamatult asendada Karl Erik Taukarit, mis oli Jüri sõnul väga ootamatu, aga meeldiv kogemus. Enne seda juhtis ta koos Inesega suursaadet „Tantsud tähtedega“, mis paraku langes üsna keerulisele perioodile, just Jüri enda jaoks. „Tantsusaade oli minu jaoks küll päris suur amps,“ tunnistab ta. „See oli see sügis, kui kõik mu elus juhtus justkui korraga. Plaadid, Salalaul, esikas, muud projektid... Ja siis otsesaates iga pühapäev saatejuhina suursaate taset hoida, see oli tõesti väga keeruline.“ Jüri ütleb ausalt, et oli väga närvis, aga nii lihtsalt juhtub vahel. Ja sellega tuleb tegeleda. „Ma tõesti läksin vahepeal auku, ehmatasin ära mingitest asjadest, aga see oli jah selline periood, kus mul oli väga palju stressi.“

Tänaseks on Jüri oma järeldused teinud. „Olen oma kassimised ära teinud ja rohkem ei kassi, aga ma tahaksin uuesti ja paremini seda saadet teha,“ tunnistab ta. „See on see nõks, kuidas oma hea enesetunne tagasi saada. Et teeme veel. Sest ma tean, et ma suudan paremini.“ Jüri ütleb, et võtab mütsi maha kõigi nende saatejuhtide ees, kes igal nädalal suudavad otsesaadet juhtida, rääkimata neist, kes teevad seda igapäevaselt. „See on suur töö ja ma loodan, et mul õnnestub seda tulevikus veel kogeda.“

Vabastavad eeskujud

Jüri tõdeb, et koos partneriga on saadet alati parem juhtida, aga selleks on vaja omavahelist keemiat. „Inesega meil oli tantsusaates väga hea keemia, temaga kindlasti tahaks veel kunagi koostööd teha,“ ütleb Jüri. Kui küsin, kas ta oleks valmis tantsusaates ka ise jalga keerutama, saan kiirelt eitava vastuse. „Ise ma tantsima kindlasti ei läheks. Kokkama võiksin minna, kui mind Master Chefi saatesse kutsutaks,“ tunnistab ta üllatuslikult. „Söögitegemisega mul on asjad hästi. Teen päris palju ise süüa ja enda arvates õnnestunult.“ Jüri on hetkega toidumaailmas ja kirjeldab oma kodust kokkamist. „See on nagu teraapia, teed mõnuga, kallad väikse veini, kuulad samal ajal podcasti... Itaalia toidud tulevad mul kuidagi eriti hästi välja.“ Jüri tunnistab, et püüab igal nädalal siiski ka paastuda, et kehale puhkust anda.  

Kuidas stressivabamalt elada, seda nägi Jüri lähemalt Taanis, kui õppis gümnasistina ühe aasta sealses koolis. Ta sattus muusikaklassi ja mõistis just seal, et kuulub lavale ning tema tee on soololaul. Praktikat oli palju, harivaid õppereise samuti. „Sealsed noored olid kuidagi vabamad ja täiskasvanulikumad,“ meenutab Jüri. „See aasta Taanis mõjus mulle tohutult hästi. Ema ütles pärast, et Taani läks poiss ja tagasi tuli mees.“ Pärast keerulist põhikooliaega oli see kui uus hingamine. „Põhikool oli minu jaoks kõige õudsem aeg üldse. Täiesti väljakannatamatu, kõige kohutavam aeg, mille ma tahaksin ära kustutada,“ ütleb Jüri konkreetselt, meenutades perioodi oma elust, millega seoses midagi positiivset (vähemalt kooli kontekstis) lisada polegi. 

Kuigi teler on Jüri kodus olemas, satub ta selle ette harva, sest enamiku olulist saab ära vaadata endale sobival ajal, tahvelarvutist. Kodumaistest eeskujudest nimetab ta kindlalt kaks nime. „Kindlasti Marko Reikop. Ta suudab saatejuhina olla nii meelelahutuslik kui ka tõsistel teemadel arutelda. Ja Mihkel Raud, keda ma Kolmeraudse saates väga imetlesin.“ Kuigi Jüri ise hetkel televisioonis suursaadet ei juhi, näeme teda ekraanil ikka erinevates saadetes kaasa löömas ja kuuleme igapäevaselt raadiojaamas Power Hit Radio. „Hetkel on näosaade muidugi suur kohustus. Aga meil kõigil (kaheksal osalejal) on samasugune kohustus ja pinge peal,“ ütleb ta ja lisab, et kavatseb ta seda hooaega kogu südamest nautida. 

Väike vend ja suur onu 

Oma perest räägib Jüri suure soojusega. Ta on Raikkülas kasvanud ja kuna vanema õega on vahe tervelt 11 aastat, siis pole saanud väga palju väikevennana krutskeid teha, kuigi ka seda on ette tulnud, tõdeb ta. „Õde elab Raplas, ta on koolis sotsiaalpedagoog ja klassijuhataja. Me saame väga hästi läbi ja näeme nii tihti kui võimalik,“ ütleb Jüri. Tema õepoeg sündis siis, kui Jüri oli ise alles 11 ehk siis värske onu sai tegelikult endale justkui noorema venna. „Onu roll on suur asi mulle, aga jah, vanusevahe tõttu on õepoeg mulle nagu väikevend. Meil on sarnased huvid ja eks ma olen talle eeskujuks ka, alates riidekapist kuni õpinguteni.“ 

Kas ja millal Jüri ise end isarollis näeb? Sellele küsimusele on vastus lühike ja konkreetne. „Mitte niipea,“ ütleb Jüri. Kuid lasteni jõuab meie jutt ringiga tagasi, kui uurin, keda ta soovib saates toetada. „Kuna vaimse tervise teemad on mulle olulised, siis soovin toetada väikelaste vaimset tervist. Vaimse tervise teema, lastega seotult, haakub minuga hästi.“ Muret valmistab Jürile ka nutisõltuvuse teema. „Me ei vaata üksteisele silma enam, meil peab olema telefon kogu aeg käes või taskus, me ei suuda enam üksi olla. Oleme juba muutunud masinateks.“ 

Jüri tunnistab, et talle ei meeldi hilineda ja kui ta satub sellisesse olukorda, siis on see tema jaoks kohutavalt ebameeldiv. „Ma tahan olla täpne ja punktuaalne, oma lubadusi pidada, kõik plaanitu ära teha,“ tunnistab ta. „Kooliajal ma olin viimase minuti mees ja väga ei stressanud selle üle, et tegin asju pigem järele. Aga siis ma kõrbesin teiste asjade pärast. Nüüd ma olen õppinud plaane tegema ja neist kinni pidama.“ Loomu poolest on Jüri endiselt see, kes on avatud uutele võimalustele, kuid ta jälgib väga teadlikult, et elu ei muutuks kaootiliseks. Sest sellega kaasneb ärevus ja rahutus, mis ei aita kuidagi kaasa soovitu saavutamisele. 

Salapärane suhtleja omas mullis 

Jüri lähemate sõprade ring on väga väike. „Ma tahaks öelda, et ma olen hea sõber. Mind võib usaldada, ma võin anda ausat tagasisidet,“ ütleb ta ja lisab, et võib oma otsekohese ütlemise tõttu kohati ka üsna terav olla. „Tuttavaid on mul palju, aga jah, lähimate sõprade jaoks ma tahaks tegelikult rohkem aega leida. Samas, eks nad saavad aru, sest nende endi elud on sarnase tempoga.“ Kui eeldan, et ehk on puhkusereisid sõpradega ajaveetmise võimalus, tuleb välja, et Jürile meeldib küll väga reisida, aga siingi on omad eelistused. „Mulle meeldib olla, varbad liivas, inimesi vaadata, märkmeid kirja panna, joonistada, lihtsalt olla... Tempokad ja tiheda programmiga linnareisid võivad olla toredad, aga lõpuks sa ei suuda enam seda kõike vastu võtta, infot on liiga palju,“ tõmbab ta teki pealt oma eelistustelt. „Ma eelistan pigem lesida.“ 

Ometi on see just üks suurlinn, kuhu Jüri pole veel sattunud, aga väga tahaks minna. „Ma ei ole käinud Pariisis, tahaks seal kohvikus istuda,“ tunnistab ta veidi unistavalt. Korduvalt on ta käinud Balil, kuhu hetkel enam tagasi ei kipu. „Rahvast on liiga palju, reostust samuti,“ tõdeb ta, et on hoopiski uue sihtkoha otsingul. Võimalik, et see on Tai, kus ta pole samuti veel käinud või hoopis Malaisia. Ükskõik, kuhu Jüri järgmisena reisib, muljeid jagab ta siiski vaid oma lähima sõprade ringi ja perega. „Jagan väga vähe, ma ei ole sotsmeedias liiga aktiivne,“ ütleb Jüri. „Mida rohkem inimesed mu kohta teavad, seda rohkem võimu neil on. Ma püüan olla oma kujuteldava mulli sees, see aitab mind.“

Küllap on sellegi seisukoha kujunemisel põhjuseks varasemad kogemused. Jüri tunnistab, et aastaid tagasi sai kommentaaridega valusalt pihta kogu tema pere. „Nüüd ma ei ole oma 10 aastat ühtegi kommentaari lugenud,“ ütleb Jüri. „Miks ma peaksin endale liiga tegema, kui võib täiesti kindel olla, et sealt ei tule midagi head. Mulle läheb korda ikka nende inimeste arvamus, kes on mulle olulised ja keda ma austan.“ Jüri tunnistab, et on hingelt endiselt õrn ja habras, kuigi aastatega on kindlasti paksem nahk selga kasvanud. „Mäletan kui Cher ütles kunagi, et kui see viie aasta pärast pole oluline, siis see pole oluline. Peab aru saama, millist kriitikat tuleb tõsiselt võtta. Oma arvamust võib igaüks avaldada, aga ma hoian sellest eemale.“ 

Inimesed artistide maski all

Eelnevast ei tasu järeldada, et Jüri lausa erak on. Ei saakski olla, sest lisaks raadio- ja teletööle õpib ta EKAs visuaalset kommunikatsiooni. „See on väga mitmekesine õpe ja meil on ülitore kursus,“ kiidab Jüri. „Saan õpitut siduda muusikaga, seal on ka brändingut, reklaami. Selline loovagentuuri profiil. Ma tunnen, et ma olen õiges kohas seal, et ma olen hea selles ja see toob mingit elevust mu ellu, nii et ma lähen alati hea meelega kooli.“ Kooli ja töö kõrval jagub aega ka hobidele. Lisaks joonistamisele ja maalimisele mängib Jüri sõpradega padelit.  

Külalisi ta ise liiga sageli ei võõrusta. Kodu on tema koht, eelkõige energeetiliselt just see paik, kus puhata ja ennast uuesti laadida. Et temast ka avalikkus üsna vähe teab, on samuti valik. „Eks meil ole seda maski vaja, eriti artistidena. Et koduseinte vahelt väljaspool olen ma küll mina, aga mingis teises valguses,“ selgitab ta. Kui küsin, kellena Jüri end eelkõige näeb, seab ta esikohale muusiku rolli. „Muusika on alati number üks minu jaoks. Aga ma ei suuda seda teha kui tööd, ma ei suuda olla konveier, ei suuda loomingut ehk nii hästi välja tirida kui teised. Ma teen siis, kui ma teen.“ Teisele kohale seab Jüri enda jaoks raadio ja seejärel tuleb tele. „Raadiot teen igapäevaselt ja telet teen projektikaupa, ega siin muud selgitust polegi.“ 

Pühapäevaõhtuses suursaates „Su nägu kõlab tuttavalt“ tuleb oma igapäevane artisti mask nüüd aga vahetada kellegi teise maski vastu ja teha seda nii hästi, kui võimalik. Ja mis peamine, ka ise seda pöörast teekonda nautida. Jüri tunnistab, et üks mure tal saatega seoses siiski on. „Mul ei jää sõnad pähe,“ ütleb ta mitte liiga murelikult. Saan teda julgustada, et täpselt sama mure on vähemalt ühel temaga selles saates konkureerival artistil. Ilmselgelt pole mure Jüri jaoks liiga suur, sest üks tema unistustest on täitunud ja see on teekond, mida ta südamest naudib. 

"Su nägu kõlab tuttavalt" on TV3 eetris pühapäeviti kell 19.30!