SUUR LUGU | Amanda Hermiine Künnapas näosaate eel: tõmban jänese kübarast välja! 

„Hirm on hea. Peabki natuke kartma ja ennast ületama,“ ütleb Amanda veendunult, kui kohtume väikeses kohvikus vanalinna rüpes. „Näosaate pakkumine tuli nii õigel ajal. Ma olen hetkel vägagi valmis piire nihutama ja oma mugavustsoonist väljuma,“ kinnitab ta õhinal. „Tahan jänese kübarast välja tõmmata ehk näidata end täiesti uuest küljest.“

Amanda tunnistab siiski, et kahtluse hetki on samuti olnud. „Kui olin oma jah sõna ära öelnud, siis hakkasin lugema Olav Osolini raamatut Näosaatest, kus paljud varasemad osalejad rääkisid oma kõhklustest ja pikast kaalumisest, samuti suurest tööst, mida tuleb teha... Siis ma hakkasin küll korraks mõtlema, et kuhu ma ennast mässinud olen,“ naerab Amanda, kuid kinnitab kohe taas, et oma otsust ei kahetse. „Mulle tundub, et see on saatus, mis täpselt õigel hetkel tuli ja andis märku, et nüüd on aeg jälle pingutama hakata.“ Varasemaid hooaegu jälgides mõtles Amanda sageli, kui tore oleks kunagi ka ise sellises saates osaleda. Nüüd on see võimalus käes.

Näitlejaks mööda oma rada

Jõudu alanud sügishooajaks andis kindlasti lõppenud suvi, mil Amandal oli piisavalt aega enda laadimiseks Saaremaa suvekodus. „Kui ma Saaremaale, Sõrve säärde lähen, siis ma lülitan end kõigest välja ning seal on seda väga lihtne teha. Aga mulle meeldib ka linnas lihtsalt kodus olla, kasvõi niisama logeleda. Omaette olemine on mulle oluline. Kui on palju suhtlemist olnud, siis ma vajan selle järel omaette olemise aega.“ Amanda sõpruskond koosneb üllatuslikult peamiselt muusikutest, parim sõbranna on aga hoopis koolipsühholoog. Näitlejatega suhtlemist on pigem töö tõttu ja ühistes projektides. 

Põhjus peitub osaliselt ehk selles, et Amanda pole lavaka kasvandik, nagu enamik Eesti näitlejatest. Ta õppis küll Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis (juhendaja Maria Peterson) ning pärast gümnaasiumit läks teatrikooli katsetele, kuid viimasest voorust langes välja. „Esimese päeva ma ikka nutsin, tõenäoliselt suurest pingelangusest,“ tunnistab Amanda. „Aga juba järgmisel päeval mõtlesin, et elu läheb edasi, lihtsalt teist rada pidi.“ Ja nii juhtuski. Katsetel jäi ta kellelegi silma, kes soovitas Amandat seriaali Padjaklubi. Siis oli Draamateatril üks roll pakkuda. Samal ajal sai Amanda sisse Tallinna Ülikooli ning asus õppima koreograafiat. Noore naise elu läks täistuuridel käima.

„Elu on seiklus ja kõik ei saagi minna raamatu järgi,“ tõdeb ta nüüd. „Ikka on elu jooksul olnud neid hetki olnud, kui ma mõtlen, et kas midagi oleks olnud teisiti, kui ma oleks lavakasse sisse saanud, aga täna ma olen väga rahul sellega, kuidas asjad on läinud.“ Amanda tunnistab, et vahel see ikka tuleb teemaks, et kuidas sa saad olla näitleja, kui sa pole seda kõrgkoolis õppinud. „Aga siiani on see info kuidagi teadmiseks võetud ja kõik tööd on sujunud. Olgem ausad, kõik lauljad ei ole ju ka tulnud muusikakoolist, mõned on tuule tiibadesse saanud hoopis superstaarisaatest.“ Tõdeme mõlemad, et ühest küljest on Eestis selle väiksuse tõttu kergem oma karjääri alustada, samas on konkurents tohutult suur, ole sa siis laulja või näitleja.  

Meeldib piire nihutada

Koroona aastad möödusid Amanda jaoks rahulikult, ta sai keskenduda ülikooli lõputöö kirjutamisele (lavastus oli selleks ajaks juba tehtud). Pärast ülikooli lõpetamist sai ta rolli sarjas "Kättemaksukontor" ja kuigi haigus veel möllas, õnnestus sarja siiski toota. Teletöö ja teatri kõrval on Amanda saanud rolle ka erinevates filmiprojektides. „Filmis olen kõige vähem mänginud. See tundub veel avastamata maailm, mille vastu mul on suur huvi,“ tõdeb ta. „Põnev oleks mõnes suuremas filmiprojektis kaasa lüüa, kus tuleb teha põhjalikku eeltööd.“

Kaamera armastab Amandat ja Amanda armastab kaamerat. „Kui teen palju teatrit, hakkan igatsema kaamerat. Ja kui on palju kaamera ees tööd, hakkan igatsema teatrit,“ naerab ta. Praegu on kaamera ees põhitööks "Kättemaksukontor", kus roll on järjest kaalukamaks muutunud. 

"Tunnen end selles sarjas väga hästi, viimastes hooaegades on vastutus olnud suurem. Aga väike hirm on alati hea, nii tekib mõnus ärevus, mis sunnib pingutama,“ tõdeb Amanda. Fännide tähelepanu on tema sõnul Tallinnast väljaspool, väiksemates linnades kindlasti suurem. Rahuliku ja tasakaaluka inimesena on ta sellega harjunud ja oskab arvestada, kui rahvarohketes kohtades liigub. Nüüd toob ka näosaade Amandale kindlasti uusi fänne juurde.

„Ma ei ole ju tegelikult laulja ja ma ei muretse ka sellepärast, et kui puhtalt ma ikka suudan laulda,“ tunnistab Amanda. „Kuigi, olles nüüd laulutundides käinud, ma tunnen küll, et kui juba saad seal midagi kätte, siis tekib see hasart, et tahaks veel paremini. Samas, inimesed ei ole mind väga laulmas kuulnud, seega mul on võimalik positiivselt üllatada.“ Amanda tunnistab, et teatud kaliibriga lauljate parodeerimist ta siiski pelgab. „Celine Dion või Beyonce olla oleks ikka päris keeruline, tämbrid on lihtsalt nii erinevad. Aga ma väga loodan, et ehk avaneb võimalus teha järgi kedagi, kes on nii öelda kastist väljas. Selline üle võlli, vastuoluline tüüp, kes keerutab korralikult tolmu üles.“ Jääme lootma!

Toetab võitlust vähi vastu 

Amanda lapsepõlve iidol, keda sai väiksena järgi tehtud, oli Britney Spears, keda selles saates on juba varasemalt parodeeritud. „Ma ise väga loodan, et saan kehastada pigem neid artiste, keda veel pole järgi tehtud,“ ütleb Amanda. „Lavalise liikumisega olen küll terve elu tegelenud, aga samaaegselt liikunud ja laulnud mitte, see saab olema paras väljakutse. Telekast vaatad küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikkuses laval tantsunumbrit esitada ja samal ajal laulda, eriti kui see veel pole sinu tämber, on ikka väga keeruline,“ tõdeb ta, et ees ootab eneseületus.

Kui küsin, keda Amanda võimaliku võidurahaga toetada plaanib, et kõhkle ta samuti hetkegi.  „Toetada soovin Vähiliitu ja eelkõige lapsi. Vähk on hirmus asi, seda on meie ümber nii palju ja ka minu enda isa lahkus selle haiguse tõttu. Abivajajaid on loomulikult rohkem, aga ma arvan jah, et mina toetan vähi vastu võitlemist.“ 

Hoolimata sellest, et Amanda on näitleja (Piret Kalda) tütar, ei tasu eeldada, et tema lapsepõlv mööduski lava taga ja teatri koridorides. „Ma ei ole jah otseselt teatris kasvanud, sest meil oli väga hea tugivõrgustik (vanavanemad, lapsehoidjad) ning emal ei olnud vajadust meid õdedega teatrisse kaasa võtta. Küll aga, ega keegi ei keelanud ka,“ meenutab Amanda. „Ma olin vist umbes 5-aastane kui ema mängis ühes lastelavastuses ja see meeldis mulle nii hullult, et mu lapsehoidja pidi seda etendust minuga umbes 15 korda vaatamas käima,“ meenutab ta naerdes. 

Amanda tunnistab ka, et igatseb midagi, mida ise pole kogenud. „Mäletan lapsepõlvest seda, kuidas näitlejad teatris rohkem aega koos veetsid, olid ühised tähistamised, olemised, üritused,“ meenutab ta. „Ajad on muutunud selles osas, täna on elutempo kiirem. Aga ma tunnen vahel, et tahaks tagasi neid vanu aegu, mida ma ise kogenud ei ole. Teatrihõng, see muu elu seal teatriseinte vahel, seda ma tõesti igatsen.“ 

Võitluskunstiga kinolinale

Igatsuse kõrval on ruumi ka suurtele unistustele ning hetkekski ei teki kahtlust, kas Amanda need teoks teeb. Seega, jääme ootama, et ühel päeval saame näha tantsulavastust (või hübriidi tantsu- ja sõnateatrist), mis on Amanda lavastatud. See on üks tema unistustest. „Ennast teades, kui ma midagi soovin, siis ma varem või hiljem teen selle ära,“ ütleb ta konkreetselt. „Hetkel pole veel õige aeg.“ Loodetavasti on oluliselt lähemal see aeg, kui näeme Amandat mõnes „Kill Bill“ laadses filmis, sest noor naine tegeleb aktiivselt võitluskunstiga, mil nimeks capoeira.  „Minu unistus on, et saaksin oma võitluskunstioskuseid rakendada mõnes filmis,“ ütleb ta ning tutvustab lähemalt, millega capoeira puhul tegemist on. Saan teada, et selles Brasiiliast pärit võitluskunstis kasutatakse petteliigutusi, löökide eest põiklemist, mis teeb sellest väga akrobaatilise, tantsulise võitluskunsti. Kirjelduse järgi mõistan igati, miks see Amandat paelub.

Kui küsin Amandalt, kuidas võiks tema elu välja näha viie aasta pärast, loodab ta, et on saanud tele ja teatri kõrval teha rohkem kinoprojekte. Samuti usub ta, et on selleks ajaks muusikuna andnud välja oma albumi. Ja loodetavasti elab oma majas. Et me selleks ajaks teame Amandat veelgi mitmekülgsema artistina, selles pole kahtlustki. „Su nägu kõlab tuttavalt“ tõmbab kardina eest selle andeka noore naise tegelikult võimetelt. „Tahan publikule tõestada end hea parodistina, huumorisoon on mul olemas ja mul on hea meel, et saan seda lõpuks näidata.“

Intervjuu lõpetuseks räägib Amanda mulle loo sellest, kuidas ta 9-aastaselt emaga Vanemuise aastalõpu ballil käis. Seal esitas baleriinide paar kauni kava ja Amanda sees oli korraga täielik äratundmine – temast peab saama baleriin! Nii astuski tüdruk balletikooli, kus ta õppis viis aastat, põhikooli lõpuni ja liikus sealt siis edasi VHK teatriklassi. Tundub, et meil mõlemal on lahkudes hea meel, et temast siiski elukutselist baleriini ei saanud. Elul on Amandale nii palju pakkuda olnud ning tal on julgust uutest võimalustest kinni haarata. Pühapäevaõhtune show „Su nägu kõlab tuttavalt“ on selle suurepäraseks tõestuseks!