Jaagup Kreem avastas Lätis enda jaoks südamelähedase koha: jääme muidugi siia!

Saate "Kurvist kurvi" suveseiklust Lätis alustasid Jaagup Kreem ja Arlet Palmiste Liepajast, mis on suuruselt riigi kolmas linn. Esmalt vurati Liepaja randa, mis on populaarne ujumiskoht juba alates 1860ndatest aastatest, mil linnast oli saamas Euroopa ja ka Venemaa aristokraatide seas tuntud kuurort ja koht oma tervise parandamiseks. Üks neist oli lausa Vene tsaar ise.

Suveseiklust Lätis alustatud Liepajast, mis on suuruselt riigi kolmas linn. Esmalt vurati Liepaja randa, mis on populaarne ujumiskoht juba alates 1860ndatest aastatest, mil linnast oli saamas Euroopa ja ka Venemaa aristokraatide seas tuntud kuurort ja koht oma tervise parandamiseks. Üks neist oli lausa Vene tsaar ise.

Arlet kirjeldab, et Liepaja rannas on 8 kilomeetrit 50-meetri laiust rannariba. „Juba 1860 Vene tsaar Aleksander II märkas, et milline suurepärane koht puhkuseks. Nii arendati siia välja suurepärane kuurort,“ ütles Palmiste ja lisas, et ranna ääres on ka inimeste loodud 30 hektariline park.

1965. aastal alustas Liepajas ka Baltimaade esimene rokkfestival ning ranna lähedal pargis on oma kõige vanemale rokkbändile püstitatud ka ausammas. Mida arvab Jaagup, on tal enda arvates kunagi ausambale lootust? „Ei ole,“ vastas ta lakooniliselt ning ütles, et sellest pole midagi.

Koos käidi mitmes kohas ja pandi end proovile ka käsitöös, kuid kuhu lõpuks välja jõuti? Jaagup tuletas Arletile meelde oma lubadust viia ta ühte salajasse kohta: ühte mootorratta klubisse nimega Souls of Thunder. "See on hästi salajane koht, seda keegi ei tea, kus see on. Mina tean. Lähme vaatame, mis toimub!"

Esmalt uuriti klubilistelt, kui kaua kestab nende hooaeg, kas vaid juuni, juuli ja august? Klubi liige Aiva Jonase ütles, et vahel alustatakse juba veebruaris. „Igal aastal teeme talvesõidu enne jõule. Teeme sõidu linna jõulupuu juurde. Viime lastele kinke, on muusika ja mängud. Seekord sadas ka lund, kuid sõitsime ikka.“

Jaagup Kreem oli mootorratastest vaimustuses. Külastuse päevaks oli just ostetud endale uus klubihoone. Arlet tõdes, et üldiselt ei erine see kuidagi Eesti Mootorrattaklubidest. „Kui ma küsisin, et kuidas on motokultuur ja kuidas ka autojuhid neid mootorrattureid märkavad. Nad ütlesid, et tasapisi. Ma arvan, et sama, mis Eestis.“

Jaagup lisas juurde, et 1990ndatel oli asi hoopis teistsugune. „Kedagi ei huvitanud, mootorrattur oli kõige viimane rämps.“

„Paneme kaamerad kinni ja lätlased ütlesid, et kui te ära ei pea minema, te võite siia jääda,“ ütles Arlet lõpetuseks.

„Ma arvan, et me jääme siia muidugi. Miks me ei peaks?“ vastas Jaagup.

Vaata lähemalt päises olevast videost!