Reklaam sulgub sekundi pärast

Vaata telekava

Kristjan Jõekaldat tabas Austraalia reisil ehmatus: paar päeva oli käsi haige!

Kristjan Jõekalda jagab esimesi reisimuljeid!
Kristjan Jõekalda jagab esimesi reisimuljeid! — FOTO: Kuvatõmmis Instagramist / @kristjanjoekalda

"Kaks kanget" rännumeest, Teet ja Kristjan, on jõudnud tagasi Eestisse oma järjekorras üheteistkümnendalt reisiseikluselt Austraaliast. Kristjan Jõekalda sõnul tuleb Austraalia reisisaade varasematega võrreldes positiivses mõttes kirjum. Milliseid ekstreemsusi rännumehed reisi jooksul ette võtsid ning mis on Kristjanil Austraaliast kõige eredamalt meelde jäänud?

"Tulime 30-40-kraadisest kliimast ja nüüd on siin nii ilus ja praegu tuleb lund. Olen kohe nagu või sees," räägib 2. detsembril Austraaliast reisisaate filmimiselt koju jõudnud telenägu Kristjan Jõekalda. 

"Tegu on toreda maaga, kus on turvaline ja sõbralikud inimesed. Ma olen ju tavaliselt väga suur jänes ja kardan kõike, mis tundub kahtlane. Seal ei olnud midagi kahtlast või vähemalt meie ei sattunud mingi sellise jama otsa," räägib Kristjan Austraaliast, lisades, et kohalikud võtsid Eesti rännumehed vastu äärmise sõbralikkusega. "Hea vibega (tundega - toim) riik. Minu jaoks liiga palav, aga rahva poolest väga kihvt."

Saade tuleb eelnevatest kirjum ja ekstreemsem

Kristjani sõnul tuleb Austraalia reisisaade varasematega võrreldes mitmes mõttes kirjum. "Pilt tuleb positiivselt kirjum kui mõnes teises meie reisisaates. Austraalias on, mida vaadata: korallrahu, vihmametsad, kõrb, punane Uluru (monoliit - toim), suurlinnad, rääkimata kullakaevandustest," loetleb Kristjan. "Seal on väga palju erinevat. Ei ole nii, et on üks maa ja seal tehakse ühte asja ja me näitame seda ühte asja ja proovime pastakast või kaamerast veel midagi välja imeda," kinnitab ta.

Austraalia reisisaates saab lisaks näha mitmeid ekstreemsusi. Näiteks teeb Teet Margna seal oma esimese langevarjuhüppe ning sukeldub vaatama ka veealust maailma. "Kui tavaliselt oleme roninud mõne kuju või mäe otsa, siis Austraalia pakkus erinevaid ekstreemseid võimalusi. Teet haaras nendest kõikidest kinni. Mina ei läinud loomulikult, aga Teet möllas nii et vähe ei ole."

"Teet tegi oma elu esimese langevarjuhüppe ja sukeldus (erilise masinaga - toim) vee alla. Ta käis veel mingites kaevandustes, kuhu mina sisse minna ei julgenud," lisab Kristjan, sõnades, et ekstreemseteks katsumusteks andis julguse turvaline ja kontrollitud keskkond ning isegi üks langevarjuinstruktor oli kogunisti eestlane.  

Tipphetkeks Sydney ooperiteater

Kristjani sõnul on tema tipphetkeks Austraalia reisile mõeldes Sydney ooperiteatri nägemine. "Sydney ooperiteater on maamärk, mida olen lapsest saati teadnud. Käisime selle juures ja vaatasime nii eest kui ka tagant." Enne reisile minekut teatas Kristjan, et soovib näha ka rokkbändi AC/DC-d ja filmikangelast Max Maxi, kuid need soovid siiski täielikult ei teostunud.

Kristjan võttis Austraalias reisides ülesandeks oma riietusega võimalikult hästi kohalike hulka sulanduda või väljendada riietega oma ettekujutust antud riigist. Selgub, et Kristjan suutiski kohalikele silma jääda. "Tore oli see, et kui tänaval kõndisin, siis nii mõnigi inimene hüüdis järgi, et AC/DC või Angus Young. Päris mitmed tulid juurde, patsutasid, tegid pilti ja itsitasid kaasa. Küll aga oli meil seal paar giidi, kes vaatasid, et inimesed tulevad siia teisest riigist ja panevad meie koolivormi selga. Ütlesid, et sellist pilti näevad nende silmad esimest korda. AC/DC-d ennast ei näinud, aga nende muusikat tuli raadiost pidevalt. Sõitsime ka mööda selliseid teid, kus Mad Max oleks sõitnud. Päris Mad Maxi radadele kahjuks ei jõudnud, kus nad filmisid."

Mürgised maod ega putukad endast märku ei andnud

Kristjani sõnul ei tulnud Austraalia reisi jooksul ette ka kohtumisi mürgiste putukate või madudega. "Niimoodi on (Austraalia kohta - toim) öeldud, et kui sa meres hukka ei saa, siis saad rannas ja kui rannas ei saa, siis vähemalt sisemaal. Õnneks ei kohanud (ühtegi mürgist madu või putukat - toim). Meil on reisidega läinud niimoodi, et ei ole me Venemaal peksa saanud, ei ole me Indias kõhutaudide kätte ära koolnud ja ei võtnud ka Austraalia meid maha. Mitte "kaks kanget", vaid "kaks õnnega koos selli". Meil on hästi läinud."

"Mind küll keegi öösel korra hammustas ja paar päeva oli käsi liigutades haige, aga kes see oli, seda ei oska öelda, sest ei näinud kedagi. Klopsisin igal hommikul oma jalanõud läbi, et seal midagi sees ei oleks ja vaatasin kõik kohad läbi, aga lõpus enam ei viitsinud, sest inimene ju harjub kõigega," lisab ta.

Paljud hinnad krõbedamad kui Eestis

Kristjani sõnul paistis Austraalias ringi käies silma, et näiteks alkoholi hinnad olid Eestiga võrreldes kaks või kolm korda kõrgemad. "Eestis on halvas mõttes kõvasti arenguruumi. Poodides on alkoholi hinna puhul Eestiga võrreldes paari- või kolmekordne vahe. Kui meil maksab pooleliitrine pudel viskit umbes 15-20 eurot, siis seal on see 50-60 eurot. Näiteks baaris istudes maksab 0,33l õlu keskmiselt 7-8 eurot. Odavamad praed maksid kallimates restoranides 15-20 eurot, aga keskmine hind jäi 20-30 euro kanti," kirjeldab ta Austraalia hinnataset.

Toitude poolest leiab Kristjani kinnitusel Austraaliast erinevaid maailmas levinud roogasid ning nii-öelda rahvustoite lihtne leida ei ole. "Ainuke Austraalia asi, mida seal sõime, oli kängurusteik, aga see ei ole sugugi nii, et seda seal kogu aeg süüakse või igal pool pakutakse. Väga suur protsent linnades elavatest inimestest ei ole üldse sündinud Austraalias, vaid sinna sisse tulnud."

Rännumeestele valmistas imestust ka asjaolu, et Austraalias suleti nii baarid kui ka poed Eestiga võrreldes küllaltki varakult. "Alkoholipoliitika on seal päris karm.  Jõudsime poole üheksa paiku hotelli ja mõtlesime, et paneme kohvrid ära ning teeme all baaris enne magamaminekut ühe õlle. Vaatasime, et suures hotellis on kõik kinni ja tuled kustutatud. Läksime hotellist välja ja vaatasime, et üks baar on lahti. Astusime sisse ja baarmen ütles juba eemalt, et meil ei müüda enam mitte midagi. Tuli välja, et kella kaheksast õhtul pannaksegi kõik kinni," räägib Kristjan, selgitades, et kõrtsid suleti kaheksa-üheksa paiku õhtul ning isegi suured kaubamajad panid uksed kinni juba seitsme või kaheksa ajal. Mõned üksikud pisikesed poed oli lahti kümneni.

Eestlaste teine kodu

Kristjani sõnul satuti Austraalias seigeldes kokku ka mitmete eestlastega. "Veider on see, et ma pole üheski teises välisriigis tajunud seda, et see riik on põhimõtteliselt eestlasi täis. Austraalia on nagu eestlaste teine kodu. Kõige naljakam oli see, et paar päeva enne kojutulekut olime poes ja äkki üks (mees - toim) astus ligi ja ütles, et nii tore on eesti keelt kuulda. Täiesti suvalises kohas ja kaupluses saad kokku Eesti kutiga, kes oli just samal päeval tulnud Austraaliasse aastase viisaga ning ütles, et tuli otsima tööd ja vaatab, mis elu talle toob."

"Ta astus uhkel sammul, seljakott seljas, poest välja ja põrutas tundmatusse, teadmata, mis teda täpselt ees ootab. Täpselt nii need eestlased sinna lähevad ja täpselt nii nad seal on," lisab ta.

Meenuta "Kahe kange" reisiseiklusi TV3 Play vahendusel!

Kommentaarid puuduvad