PUUST JA PUNASEKS I Mis juhtub inimesega, kui ta puutub kokku sinivetikatega?

Sinivetikad elavad peamiselt veekogudes, aga neid leidub peamiselt kõikjal, kus leidub ka vett – niiskel pinnasel, lompides, liustikel, puukoorel ja mujal.

Sinivetikad moodustavad veepinnal õlitaolise kihi. Kui vees on sinivetikad, siis ei soovitata seal ujuda, sest sinivetikad võivad produtseerida maksa- või närvimürke ja nahka ärritavaid ühendeid.

Mürgistuse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu. Läbi naha mürk ei tungi.

Tõsiseid mürgistusi on täiskasvanutel harva. Väikesed lapsed on haavatavamad, sest nad tõmbavad sagedamini vett suhu ning haigestuvad kiiremini. Sama kehtib koerte kohta, kes ujuvad alati lahtise suuga.

Mis juhtub, kui mürk satub inimese ogranismi?

12 tunni jooksul pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist võivad inimestel tekkida tõsised sümptomid, millest osasid võidakse segi ajada päikesepistega. 

Nendeks sümpotmiteks on:

• peavalu;
• palavik;
• maokrambid;
• iiveldus:
• kõhulahtisus;
• kurguvalu või -punetus:
• kõrvavalu;
• silmade ärritus;
• nohu:
• huulte paistetus.

Sellised sümptomid kaovad umbes viie päevaga iseenesest.

Nahalööve

Nahalööve tekib siis, kui inimene ujub vees, kus on sinivetikad on järjestikuste soojade ilmade tõttu paljunenud.

Lööbe puhul tekivad nahale väikesed punased villid, mis sarnanevad villidega päikeseallergia puhul.

Lööbega võib kaasneda vägs suur sügelus.

Mida teha nahalööbe puhul?

Nahalöövet soovitatakse mitu korda päevas päevitusjärgse kreemiga sisse määrida sest see suurendab vedeliku juurdevoolu nahka. Niisutamine aeglustab naha kuivamist ja vähendab sügelust.

Kui sügelus muutub väljakannatamatuks, siis võib sügelevatele kohtadele sooja vett peale lasta ja uuesti kreemitada.