Montenegro reisiblogi | Restoranisoovitus, vaimulikud kassid ja keskpärane hotell

Kui varasemalt olime me ööbinud Budva linnas asuvas hotellis, siis nüüd saabus aeg hotelle vahetada ja kolisime Petrovaci linna. Olles nüüd siin mõned päevad olnud, võin öelda, et siia linna tervikuna ma tulemist soovitada ei oska. Ainus märkimisväärne asi siin on imekaunis rannajoon ja mööda seda kulgev lühike promenaad, kus on võimalik otse mere ääres mõnes restoranis ka einestada ja turistinännipoest endale külmkapimagnet soetada, ent tervikuna jätab see linn meid kõiki külmaks. 

Enne hotelli saabumist viiakse meid veel Petrovaci mungakloostrisse. Võiks ju arvata, et ajakirjanike tähelepanu püüab see ajalooline ehitis, ent võta näpust. Hoovis ringi jalutav kass ja tema pojad on palju suuremad vaatamisväärsused! Klooster ise oli pisike ja meil ei õnnestunud ka näha ühtegi munka, kes oleks midagi rohkemat osanud rääkida. Ka kloostrist avanev vaade jätab ükskõikseks, sest oleme juba enne seda korduvalt palju ilusamates kohtades peatunud. Jällegi, kui kedagi huvitavad religioossed ehitised või näiteks surnuaias jalutamine, siis võib selle kloostri enda nimistusse lisada küll. Vastasel juhul isiklikult sinna kedagi ei saadaks.

Jõudes aga linna nimega Bar, tabab meid kõiki teistmoodi vaimustus. Järjekordselt üks imepisike linn, ent seal asub tõepoolest ka vaatamisväärsus - ajaloolise vanalinna varemed, mida kustutakse ka Montenegro Pompeiks. Vanalinnani viib mäkke tõusev munakivi tänav, mille kõrval asuvad erinevad turistidele suunatud poed ja restoranid. Pean mainima, et sealne olustik on iseenesest üdini mõnus ja meelitav ning seal oleks kohe kauemgi võinud olla. Vanalinn kõrgub uue linna kohal mäejalamil ja sinna sisenemine toimub suurest kiviväravast. Peale seda on juba võimalik liigelda nii, nagu jumal juhatab - suur ja avar ala, mida liigendavad rohtukasvanud kivivaremed. Põnev on ettekujutada, mis seal kunagi kõik olla võis ja taaskord avaneb sealtki imekaunis vaade linnale ning mägedele. 

Siit tuleb selle reisiblogi esimene toidukohasoovitus! Nimelt toimus meie toonane lõunapaus kohalikus restoranis Kaldrma, mille retseptid pärinesid meie teenindaja vanaema varasalvest. Menüü rõõmustab küllaltki normaalsete hindadega ja mis peamine - toit oli imemaitsev! Ehe, kohalik, suured portsjonid ja hingega tehtud. Turismimaiku suhu ei tekkinud, mis on säärastes kohtades kerge tekkima.

Meie Petrovaci hotell kannab nime Vile Oliva ja kuigi ametlikult on tegemist neljatärni hotelliga, siis reaalsuses tahaks vastu vaielda. Hotellis on tube nii peamises majas kui ka hoovis asuvates majakestes. Toad ja sisustus on selgelt ajahambale jalgu jäänud ning tekib tunne, justkui oleks ajas tagasi rännanud. Puudu on ka mõned ehk elementaarsemad asjad, mida neljatärni hotellist ootaks, nagu näiteks hommikumantel, minibar ja föön, ent see-eest on olemas näiteks kaal! Omapärane valik. Rannal puudub ka rannaala ehk kui on soovi end meres kasta, siis tuleb seda teha promenaadi ääres avalikus rannas. Hotellibuffee on pehmelt öeldes rahuldav - maitseelamust siit ei saa, aga nälga ka ei jää. Kõik maitseb umbes täpselt nii, nagu massidele toodetud buffeetoit maitsema peab.

Üks päästerõngas on siiski see rannajoom ja promenaad, mööda mida õhtuhämaruses jalutades on võimalik nautida ka lummavat päikseloojangut. Lisaks on selle lõpus ka väike kalju, mille otsa saab ronida ja imelisi pilte Instagrami jaoks klõpsutada.

Vaata fotosid galeriist!

Ajakirjaniku lennutas Montenegrosse reisifirma JoinUp.