Kristjan Jõekalda meenutab nooruspõlve jaanipidusid: lollusi on tehtud nii palju, et süda läheb pahaks!

Täna tähistatakse jaanilaupäeva. Uurisime sel puhul armastatud telenäolt ja sisuloojalt Kristjan Jõekaldalt, mida plaanib tema pidupäeval teha ning millised eredad mälestused meenuvad talle seoses jaanipühadega!

"Meil on niimoodi, et saame aeg-ajalt Velise jõe ääres kokku vanade sõpradega. Seal on minu ühel vanal klassivennal suvila ja tavaliselt on nii, et käime seal üle aasta (jaanipäeva ajal) ning peame murumänge," räägib Jõekalda tänavuse jaanipäeva plaanidest.

"Vanasti oli põhirõhk sellel, et sai kõvasti pidu pidada. Nüüd jääb iga aastaga sellist pidutsemise tuhinat vähemaks ja tahaks midagi lõbusat teha, mis ei ole otseselt seotud alkoholiga. Meil on kõikvõimalikud murumängud: igaüks valmistab ette väikese viktoriiini ja seal on petanki võistlused ning teeme nii-öelda "kümnevõistlust". Igaüks pakub paar spordiala, mida võiks metsas või jõe kaldal teha, paneme need kokku ning veedame seal paar päeva. Meil on nii, et õhtul on võistlused ning päeval teeme grilli ja kodukino, mida on talvel hea vaadata," lisab ta.

Kristjani sõnul ootab ta põnevat üritust juba pikisilmi ning lisaks sõpradele tulevad kaasa ka kõikide perekonnad, kellega koos pidupäeva tähistatakse. "Ma arvan, et saab olema lustakas. Ega ei viitsi enam selliseid reise ette võtta, mis minu puhul ei päädi kuskil hotellis olemisega, vaid pead magama heal juhul voodis, aga miks mitte ka näiteks põrdandal."

"Kui see variant nüüd tuleb, siis tahaks, et ümberringi oleksid toredad sõbrad. Päris lahe on sellist asja kogeda. Minu jaoks jääb askeetlik elu ja möll kaugeks, aga kui on koos lahe punt ja õhtul tõmbad end kuhugi magamiskotti kerra, siis see on lahe tunne. Iga pooleteise aasta tagant käid, siis ei ole liiga palju," kinnitab Jõekalda.

"Vanasti sai lollusi tehtud ja üle lõkke hüpatud."

Jõekalda sõnul sai nooruspõlves peetud jaanituledel tehtud ka palju ohtlikke trikke, kuid vanuse lisandudes on need ära jäänud. "Hirm hakkab selle peale mõeldes, aga õnneks tuli mõistus ühel hetkel pähe. Mul on siiani meeles hetk, kui olin vähemalt paari õllene ja vaatasin, et nüüd on lõke piisavalt madal, et peaks üle hüppama. Aga siis tuli imekombel kuskilt hääl minu ajusse ja ütles: "Ei, ei, kulla sõber. Sa ei ole enam kahekümnendates. Kui sa hakkad nüüd üle lõkke hüppama, siis sa oma tagumiku sinna ära kärsatad." Peale seda ei ole mina enam lõkkeid ületama läinud."

Tänavusel jaanipäeval on plaanis siiski võtta asju rahulikumalt. "Hing on ju küll noor sees ja tahaks nagu vasikas aasa peal ringi kepselda, aga mõistus on see, mis ütleb, et need ajad on nüüd kahjuks läbi. Tuleb leppida sellega, mis passis kirjas on."

Peolaual peab olema pudel kanget, valge lina ja väike Eesti lipp!

Jõekalda sõnul on jaanipäeva pidulaual palju Eestimaiseid hõrgutisi. "Igaüks võtab kaasa talvel või eelmisel sügisel sisse tehtud toitu, näiteks seeni või kurke. Mul on tomatid kindlasti kaasas. Igaüks tuleb oma saadustega kohale ja kõik mekivad ning proovivad, kellel on parem. Selge see, et laual on moe pärast ka pudel valget viina. Kindlasti peab olema ka valge lina. Kolmas asi, mis peab laua peal olemas olema, on väike Eesti lipp," räägib Jõekalda.

"Sel aastal olen enam kui veendunud, et mina jään õlle peale. Midagi pole teha, vanus on selline, et läheb raskeks. Ei ole enam nii, et ärkad üles, pühid tolmu ära ja elu läheb edasi. Nüüd kogud end ikka mitu päeva, enne kui saad taas inimeseks," lisab ta.

Soliidsem vanus paneb pitseri ka pidustustele.

"Enam üle lõkke hüppajaid kahjuks ei ole. Terve elu on neid jaanitulesid ikka selliseid peetud, et järgmine päev mõtled, et kuidas üldse hing sees on: üle lõkete hüpatud, käidud sõnajalaõit otsimas ja kõike muud tehtud. Lollusi on tehtud nii palju, et süda läheb pahaks. Nüüd on nii, et vead pere kohale, annad võtmed naiste kätte ja naised peidavad need ära. Paari päeva pärast otsitakse võtmed üles, sõidad koju tagasi ja kogu lugu," sõnab Jõekalda.

"Ütlen ausalt, et meil olid kõik jaanipäevad kärtsu ja mürtsuga. Enamus jaanipäevasid pidasime Saaremaal. Vahel olime kuskil kontvõõraks, vahel läksime kohale suurtele küla jaanituledele ja ärkasime hommikul suitseva lõkke ääres. Vahel oli telk kaasas, vahel polnud sedagi. Võisime ka suvalisele heinamaale oma laagriplatsi püsti panna, astusime autost välja, tegime õlled lahti ja vaatasime, et madratsid ja telgid on koju jäänud. Sellised olid jaanipäevad umbes 40. eluaastani."