GALERII: Kultuurišokk! Külm, kallis ja räpane Euroopa pealinn, kuhu ma enam kunagi tagasi ei lähe

Iirimaa on olnud minu pikaaegne unistus. Juba põhikoolis tutvustas meie inglise keele õpetaja meile riigi loodust ja naljakat aktsenti. Kümme aastat hiljem on mul siiani meeles see raamat, mille õpetaja meile klassi sirvimiseks jättis. Otsustasin plaanida oma viiepäevase reisi just Dublinisse, kuna uude riiki reisides tundub pealinn olema kõige loogilisem sihtpaik. 

Maandudes Dublinis oli esmamulje muidugi lennujaamast. Madalad laed, värvitu, kõle ja palju karjuvaid turiste, kes oma kohvreid ootasid. Lennujaamast väljudes oli külm. Lubati 18 kraadi, kuid tervitas meid hoopis 14 kraadine hall ilm. Hops bussile ja kesklinna! Ausalt öeldes aknast vaadates tundus ju kõik täitsa kena. Vanemad majad, mis on ilusti koosluses uute kortermajadega ja jõgi, mis läbi linna lookleb, oli ilus ning sinine.

Bussist väljudes, oli esimene reaktsioon koheselt oma kotist kinni haarata. Nii palju inimesi trügis tänaval ühes ja teises suunas. Õnneks peatus buss meie Airbnbile lähedal. Hotellid olid liiga kallid ja ei olnud raatsimist sellist paljaks röövivat summat välja käia. Meie toakene oli hubane ja ilus. Korteriomaniku sõnul oli see külm ja hall päev isegi päris soe nende standardite järgi. Meie muidugi pakkisime maikasid ja lühikesi pükse kaasa. Õnneks päästis õhuke jakk ja ainus paar teksaseid külma tuule käest. Üsna ruttu tekkis plaan osta esimesest suveniirikast Dublini pusa, aga kuna väike päike ilmus lõpuks pilve tagant välja, hülgasin selle mõtte ruttu.

Õhtu saabudes otsustasime oma korteri ümbruses leida mõni mugav söögikoht ja pidada plaani, mida järgmistel päevadel ette võtta. Meie õnnetuseks ja üllatuseks olid enamik kesklinna restoranid kas hirmkallid või kebabiputkad. Kaugemale seigeldes läks olukord juba natuke hirmutavaks. Noorte gängid ja röökivad purjus mehed muutusid üsna ruttu normaalsuseks. Mis minule isiklikult koheselt ebameeldivaks muutus, oli mustus. Tänavad olid sodi täis, suvalistes kohtades olid prügikottidest laotud hunnikud ja suitsukonisid visati lillepottidesse. Pealinn ja nii must!

Järgmisel päeval oli veel külmem. Hommikusöögiks otsustasime minna teise linnaosasse, mis tundus modernsem, kuid üllatuseks tundus see osa Dublinist veel hullem. Rohkem mustust, räämas majad ja kahtlase olekuga kohalikud. Toidukoht oli vähemalt hea ning väärt seda jalutuskäiku. Plaanis oli teha koos giidiga väike linnatuur ja ilm ei oleks saanud olla halvem. Tugev tuul ja kohati väike vihm tuletas mulle kiirelt meelde, et oleksin pidanud endale selle pusa siiski ostma. Tõmbasin jaki kurguni, panin käed tasku ja kannatasin ära. Linnatuur oli tegelikult väga tore. Saime teada rohkem linnaajaloost ja lisaks palju soovitusi, kuhu peaks kindlasti veel minema. Peale tuuri meeleolu muutus palju positiivsemaks ja kõige tipuks tuli ka kaua oodatud päike välja. Seekord ei lasknud ma end petta ja ostsin Dublini pusa, mis röövis minult 35 eurot. 

Järgmisel päeval sõitsime bussiga ka Põhja-Iirimaale. Sealses pealinnas, Belfastis, me kesklinna ei jõudnud, aga äärelinn oli üsna kohutav. Arvestades, et seal on katoliiklaste ja protestantidel pidevalt konflikid, näidati meile suurt metallist aeda, mis kahte linnaosa eraldab. Lisaks on kahe piirkonna vahel värav, mis iga õhtu kell 19 kinni pannakse ja hommikul kell 7 taas avatakse, et vältida rünnakuid. Päris uskumatu on mõelda, et endiselt 21. sajandil ühes Suurbritannia pealinnas on endiselt nii suured raskused saavutada rahu. Peale seda saime sõita Põhja-Iirimaa looduskaunites kohtades, mis nukra meeleolu üsna kiirelt minema pühkis. Dublinisse tagasi jõudes, meenus mulle kui kahtlane nägi välja Belfast ja see pealinn tundus kohe palju ilusam.

Viimasel täispikal päeval külastasime erinevaid poode ja lisaks oli õhtul plaanis ka kontsert. Briti popbänd PULP, mis oli kuulus põhiliselt 80-ndatel, oli üheks tuuri sihtpaigaks valinud Dublinist paar kilomeetrit väljas asuva St. Anne's pargi ja oodata oli suurt muusikasündmust. Kontserdil oli ligi 25 000 inimest ja meil õnnestus päris heale kohale maanduda, kust nägime natuke isegi lavale. Põhiliselt saime kontserti nautida suurtelt ekraanidelt. Suur mure tekkis meil siis kui saime aru, et selline mass rahvast ei tulnud ju ometi autodega kontserti kuulama, vaid bussidega. Meil õnnestus saada tänu kiiretele jalgadele bussile, kuid mass inimesi, mis juba järgmises peatuses ootas oli üüratu. Võrreldes Eesti ühistransporti ja Iiri oma, on nende süsteem õelam, aga sõitjale jällegi mugavam. Nimelt, buss ei peatu kui istekohti enam ei ole. Tegelikult oleks ruumi olnud mahutada vähemalt 50 inimest seisma, kuid buss sõitis südamerahuga mööda peatusest, kus rahvas ootas. Üsna ruttu jõudsime tagasi kesklinna ja kui eelnevatel päevadel oli Dublin meid natuke hirmutanud, siis nüüd oli asi juba hullem. Reede õhtu, noorte kambad, röökivad pidulised ja kui see ei olnud veel piisavalt jube, vaatas meile ka peaaegu igast nurgast vastu mõni ennast kergendav joobes mees. Mõlemad hoidsime oma kotte kõhul ja proovisime vältida silmsidet iga inimesega, kes meile otsa proovis vaadata. Mõtlesime isegi väike õhtusöök teha, aga see idee kustus üsna kiiresti. Jõudsime oma tuppa tagasi ja saime rahus hingata. 

Viimane päev läksime juba lennujaama ja lendasime armsasse Tallinnasse tagasi. Ma pole vist varem olnud nii õnnelik reisilt koju jõudes. Seltskond oli tore ja iseenesest ka kõik vaatamisväärsused olid väärt vaatamist, aga Dublin ise ei võtnud meid kuigi hästi vastu. Tunnistan, et seal oli tõesti ilusaid vanaaegseid pubisid, ilusaid parke ja väga meeldivaid inimesi, aga eks tavaliselt negatiivne jääbki rohkem meelde kui positiivne. Järgmine reis plaanin ma kindlasti rohkem puhata kui muretseda!

Vaata galeriist pilte Dublinist, Belfastist ja ilusast Iirimaa loodusest!