SUUR LUGU | Kolme generatsiooni mälestused Estonia hukust: leidsime rannast laevale kuulunud eseme

Tänavu möödub Estonia laevahukust 30 aastat. Suur katastroof on aga tänini inimestel hinges, vaatamata möödunud aastatele. Oma lugu jagasid TV3.ee veebiportaaliga kolm naist, kel kõigil on erinevate vanuste tõttu oma mälestused Estoniast ja selle hukust. Toona laps Lauren, ema Anna ja vanema Ülle meenutavad sündmusi, mis järgnesid raskele ööle ning kuidas need siiani neid mõjutavad.

38-aastane Lauren: "Estonia katastroof ilmselt murdis midagi minus, kui lapses."

Toona 8-aastane Lauren, kes õppis kolmandas klassis, kuulis esmakordselt Estonia laevahukust oma emalt. "Ma mäletan, et ma ärkasin hommikul üles ja ema ütles mulle, et Estonia läks põhja. Meie kodu asus mere ääres ja ema magamistoast oli sinna otsevaade. Ma mäletan, et läksin merele vaatama, et äkki ma näen seda, aga ema ütles, et see pole võimalik."

Vaatamata sellele, et Lauren oli toona nii väike, koges ta juba siis oma esimest suurt šokki. "Ma tundsin mingeid tundeid, mida ma ei olnud kunagi varem oma elus tundnud. Ma arvan, et see oli mu esimene kord tunda katastroofi tunnet. Ma olen seda hiljem uuesti tundnud, kui oli kaksiktornide rünnak USAs aastal 2001, aga see oli mu elu esimene katastroofi tunne. Toona ma sellest tundest aru ei saanud."

Vaid aasta enne õnnetust – 1993. aastal – reisis Lauren ise Estonia laeval Rootsi koos oma vanematega. "Mulle jäi lapsena meelde peamiselt see, et Estonias oli suur pallimeri ja bassein. Käisime koos ema ja isaga. Igal juhul väga vägev oli ja see jäi mulle meelde."

"Estonia katastroof ilmselt murdis midagi minus kui lapses," mõtleb Lauren 1994. aasta sündmusele tagasi. "Mul oli ka isiklik kontakt hukkunuga, mis tegi selle olukorra palju keerulisemaks."

Laureni klassikaaslase isa hukkus tol ööl Estonia pardal. "Ma mäletan seda, kui õpetaja tuli klassi ja ütles, et tema isa... Kusjuures, ma ei mäleta seda, mida ta täpselt ütles. Ma tegelikult ei saanud aru, mis toimub. Sellega kaasnes üleüldine hirm. Ma arvan, et mul läks aastaid aega enne, kui päriselt aru sain, mis juhtus."

Teistpidi koges Lauren ka kergendustunnet, kui kuulis, et üks tema sõbra ema, kes pidi algselt laeval tööl olema, jäi haiguse tõttu koju.

Laurenil on ka omapärane mälestus lapsepõlvest seoses Estoniaga hukuga, mis juhtus paar nädalalt peale õnnetust. "Ma mäletan, et käisime vanemate ja nende sõpradega seenel. Üsnagi külm sügis oli. Mäletan, et jõudsime merekaldale, kuhu oli uhtunud üksik Estonia päästerõngas. Mul on see meeles, kuidas nägime mingisugused Estonia jäänused."

Tänaseni paneb iga laevareis Laureni tagasi mõtlema 1994. aasta sündmusele. "Kuna ma tean seda lugu, siis ka näiteks eile õhtul, kui ma tulin Soomest ja kui ma nägin teisi laevu silmapiiril merel, tekkis mul kergendustunne. Ma mäletan, et Estoniale tulid appi ju teised laevad ja see tekitab minus parema tunde, kui tean, et me pole üksi." Kui aga küsida, kas Laurenile meeldib täna laevareisidel käia, tõdeb täna 38-aastane naine, et mõtleb esimese asjana halvimale. "Mu esimene reaktsioon on ikkagi see, et kas võib uuesti juhtuda, mis juhtus Estoniaga. Absoluutselt alati esimene mõte. See on kindlasti mõjutanud minu elu ja seda kuidas ma üldse laevade turvalisusesse suhtun. Ma arvan, et ma ei mõtleks neid mõtteid, kui Estoniat poleks olnud."

65-aastane Anna: "Jube lihtne oli nimekirja panna mingeid suvalisi inimesi, et nad lihtsalt ära koristada."

1994. aastal 35-aastane Anna kuulis Estonia katastroofi kohta raadiost. "Mul on meeles, et ärkasin hommikul ja nagu tavaliselt panin kööki jõudes kohe raadio mängima. Siis ma Estoniast kuulsingi," meenutab täna 65-aastane naine. "Kuku raadiost hakkas jutti neid uudiseid tulema ja kui loeti ette nimekiri, et keda enam ei ole... Eesti on nii väike ja tundsin ära mingisugused tuttavate tuttavad."

Küll aga toona lennufirmas töötanud Anna jaoks oli ääretult imelik asjaolu, et tegelikult ei teatud, kes laeva peal olid. "Kuna ma ise olin lennunduses, siis mind hämmastas see, kuidas laevanduses ei olnud täpseid nimekirju, kes laeva peale läksid. Meil oli alati täpselt teada, kes lennuki peale läksid. Muidugi reisib lennukiga ka vähem inimesi, kuid just see, et laeval olnud reisijate nimekiri oli justkui kontrollimatu, tõesti hämmastas mind."

Anna meenutab ka kuulujuttu, et väidetavalt lisasid kurjategijad laeval olnute nimekirja inimesi, kes olid juba varasemalt tapetud. "Mäletan, et mingil hetkel räägiti, kuidas mingid inimesed olid maha löödud ja need sokutati hukkunute nimekirja. Inimesed helistasid ja teatasid, et nende lähedane oli laeval. Jube lihtne oli sinna panna mingeid suvalisi inimesi peale, et nad lihtsalt "ära koristada". Ma ei tea, kas seda päriselt tehti, aga sellest räägiti palju, et allilma tegelased sokutasid mingid nimed hukkunute hulka, kes tegelikult olid uputatud hoopis Männiku karjääri."

Esmastest tunnetest meenub Annale muidu suur šokk, kuid ka omamoodi põnevus. "See oli kohutav, aga ma arvan, et sellega kaasnes ka omamoodi huvi. Selline asi juhtus ju esimest korda. Sihukest asja polnud enne olnud."

Uurides, mida Anna toonasest ajakirjandusest mäletab, meenuvad talle fotod, mida ajalehtedes avaldati. "Ühtepidi oli need täiesti kohutavad tunded, aga peale mõnda aega see muutus viisiks, kuidas raha teenida. Kui hakkas tulema neid pilte... Mul on meeles see, kuidas näidati üht naist ajalehes. Ta oli vist oli juba surnud. Ta rippus helikopteri nööri otsas pea alaspidi aluspesus ja teda vinnati üles." Samuti meenusid Annale fotod hukkunute kirstudest, mis katastroofile tema tõelise mastaapsuse andsid. 

Anna mõtles palju katastroofi ajal Estonia sisemuse peale, kuna oli mitmel korral antud laevaga varem reisinud. "Mul tuli meelde kogu see sisustus. Ma mõtlesin, et milline see nüüd vee all välja näeb ja kus need inimesed olid. Ellujäänud ju rääkisid, kus nad olid, kuidas see laev vajus, kuidas nad ise kukkusid, kuidas trepid olid viltu ja kuidas nad üles ei saanud. Autotekk oli ainus, mida ma ette ei suutnud kujutada. Seal ma polnud kunagi käinud."

Naine on pärast Estonia õnnetust vältinud laevaga Rootsi sõitmist. "Alati kui on vaja, lähen lennukiga. Ma ei lähe laeva peale. Soome ma laevaga ei karda minna. See on nii lähedal, laevad sõidavad ja vesi on üsnagi madal." Samuti häirivad Annat lood, mida tänaseni kadunud inimestest kedratakse. "Lehed olid juba siis infot täis ja pidevalt kisuti teemat taas päevavalgele. Palju oli juttu nendest kaheksast inimesest, kes algselt ilmusid ellujäänute nimekirjas, kuid järsku olid nad kadunud. Siiani mingisugused imelikud jutud käivad, et keegi saab mingeid postkaarte, keegi on helistanud ja kedagi kuskil nähtud. Ühesõnaga nii kaua kuni seda lugu ära ei lahendata, nii kaua jääb see meid kummitama."

91-aastane Ülle: "Niisugune õudne, õudne sündmus... See jääb sinuga."

Toona 61-aastane Ülle ei uskunud alguses, et Estonia katastroof üldsegi nii suur õnnetus oli. "Ega ma hommikul raadiot ei kuulanud ega midagi muud, kuna ma läksin koeraga juba vara välja jalutama. Esimest korda ma kuulsin sellest, kui Politseipargis tuli minuga rääkima üks teine koerasõber. Ta küsis, et kas ma olen juba uudist kuulnud. "Mis uudist?" küsisin mina ja siis ta ütleski, et Estonia läks põhja. See oli umbes poole kaheksa paiku hommikul, kui sain teada. Ma ei uskunud seda ja mõtlesin, mis hullu juttu ta mulle räägib." Kuuldes Estonia hukust, mõtles Ülle, et ilmselt enamik inimesi päästeti ära. "Esimene mõte oli see, et küllap nii palju inimesi ikka ei surnud. Küllap seal päästeti neid ära ja et asi ei ole nii hull. Asi oli aga palju hullem. Ma ei suutnud seda uskuda."

Ülle mäletab ka rohkeid vandenõuteooriaid, mida õnnetuse kohta tänini räägitakse. "Toona öeldi, et mingisugust autot oodati, mis jäi hiljaks. Mõeldi, et kas selles oli mingisuguseid lõhkaineid või midagi taolist, mis põhjustas uppumise, aga kuna tookord oli see uurimine niivõrd lapsekingades... Tookord ei olnud midagi teada." Naine mäletab, kuidas pargis koeri jalutavad inimesed ainult Estoniast rääkisidki. "See oli meil ikka suur teema. Igaüks ikka mõtles omi teooriaid välja. Muidugi mõeldi ka seda, et õnnetus oli mingi diversiooniakt. Selles olid kõik eriti kindlad."

Toona kahekordne vanaema Ülle mõtles palju laste peale, kes hukkusid. "Esimese asjana mõtlesin kohe laste peale, kes jäid oma vanematest ilma. Ahastus oli. Kui paljud pered jäid ilma emata, isata, vanaemata ja vanaisata. See kõik jõudis vaimselt minuni, kuigi keegi otsene lähedane mul laeval ei viibinud. Raadiod ja lehed ainult sellest rääkisidki. Kõik need uurimised, mis tehti, kõik saated ja arutlused, kõik need nõndanimetatud vandenõuteooriad, millest räägiti, sai ära kuulatud. Ainus teema oli Estonia."

Pärast Estonia hukku reisis Ülle ikka Soome vahelt laevaga, kuigi kerge ärevus püsis hinges. "Mu õde elas Soomes ja kuidagi pidi sinna jõudma. Samas ma olen seda tüüpi inimene, et kui midagi juhtub minuga, ju siis see pidi nii minema. Ma ei kartnud, aga ma ei olnud ka päris rahulik. Niisugune õudne, õudne sündmus... See jääb sinuga. Nii paljudega läks põhja. Seepärast ma ei taha neid filme, dokumentaale ja sarju ka vaadata, mida täna näidatakse. Ma ei vaata neid üldse. Ma ei taha näha seda sellepärast, et seal oli 852 hukkunut. See oli ikka väga julm."

Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel, sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal. 989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.