Endine Seewaldi patsient räägib, mis haiglaseinte vahel päriselt toimub: seal sain aru, et ma ei ole “hull”

Kreete (nimi muudetud - toimetusele teada) on 25-aastane neiu, kes peale keskkooli stressi ja raskeid eluhetki omal soovil Seewaldisse pöördus. Noor naine jagab oma kogemust haiglas ilustamata ja ausalt ning avab läbi selle ukse "kurikuulsasse" psühhiaatriakliinikusse.

Haiglasse viis aastatepikkune depressioon

"Mina sattusin Seewaldisse vahetult enne Covidi Eestisse jõudmist, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin ilmselt pidanud sinna jõudma juba 9 kuud varem," meenutab Kreete. "Kuigi olin juba teismeeas pigem ebastabiilne ja periooditi väga depressiivne, siis päriselt halvemaks läks mul ülikooli esimesel aastal. Mingil hetkel hakkasin tundma, et ma ei ole õnnelik ega millegagi oma elus rahul. Tundsin, et olen terve elu elanud teiste jaoks, aga ise tegelikult ei teagi, mida ma tahan või kes ma olen."

Ise nimetas neiu seda identiteedikriisiks, kuid ajaga läks Kreete vaimne tervis ainult hullemaks. "Iga kuuga muutusin aina närvilisemaks ja äkilisemaks, tekkisid nutu- ja paanikahood, mitte miski ei tekitanud heameelt ega rahulolu. Sellel perioodil tegin väga haiget ja ülekohut ka oma kõige lähedasemale inimesele, millest on mul siiani kõige rohkem kahju, aga tol hetkel ei saanud ei mina ega keegi teine aru, et seda põhjustab väga kiiresti süvenev depressioon." Peatselt halvenesid Kreete suhted lähedastega ning nutuhood said igapäevaseks normaalsuseks.

Peagi jättis Kreete ka ülikooli pooleli ning väsimusest sai eluväsimus. Iga päevaga tundus aina rohkem, et elu ei ole seda raskust väärt. "Esimest korda elus sain aru, et olen vajunud nii sügavale, et sealt ennast ise välja tõmmata ei ole võimalik." Kreete jõudis arsti juurde, kes talle ka ravimid välja kirjutas. "Tänu oma armsale klassiõele jõudsin lõpuks psühhiaatri juurde ja kuigi sain 1,5 kuud enne Seewaldisse jõudmist antidepressandid, oli see ilmselt liiga hilja. Minu jaoks tegid antidepressandid esimestel nädalatel olemise veel hullemaks ja kuna pidime neid ka vahetama, et mulle sobivad leida, siis see protsess venis üle kuu aja pikaks."

Kreete tundis aga ühel hetkel, et ei jaksa enam oma tunnetega võidelda. "Otsustasin ühel õhtul, et enam ei suuda edasi minna ning üritasin endalt elu võtta. Kui aga enesetunne juba väga halvaks läks ning teadvus kõikuma hakkas, siis helistasin nuttes emale ja küsisin abi – ju siis ei olnud ma tegelikult valmis minema."

Neiu viidi kiirabiga Ida-Tallinna EMOsse, kus teda hoiti varahommikuni tilgutite all ning saadeti seejärel koju tagasi. "Järgnevatel päevadel ei jätnud ema mind hetkekski üksinda. Seewaldi jutt tuli minu sugulaselt, kes oli ise sealt mõned kuud varem abi saanud. Esialgu olin ma kategooriliselt selle vastu, et mind “hullarisse kinni pannakse”, kuid kuidagi suutis ta mulle selgeks teha, et see on hädavajalik. Pakkisin asjad kokku ja järgmisel hommikul sõidutas ta mu Seewaldisse."

Milline oli elu Seewaldis?

Kreete viibis Seewaldis II osakonnas 23 päeva. "See on ilmselt üks kõige leebemaid osakondi – mittepsühhootiliste kriiside osakond. Üldiselt oli palatites kolm voodikohta. Ühes palatis naised ja mehed koos viibida ei tohtinud."

Elu seal oli üsnagi rutiinne, mis aitas Kreetel taas end reele saada. "Üldiselt käis seal iga päev üsna ühtemoodi kindla ajagraafiku järgi: kohustuslik uneaeg 23.00-07.00 (kui ma õigesti mäletan), kolm korda päevas söök, kindlad rohud kindlatel kellaaegadel, suitsu- ja õuepausid kindlaks määratud kellaaegadel." Igapäevaselt toimusid ka erinevad grupiteraapiad, kuid individuaalsed kohtumised terapeutide või raviarstidega toimusid pigem paar korda nädalas. "Mõnel päeval käisime terve osakonnaga jalutamas või poes. Külastusaeg oli iga päev vist 3-tunnine ajavahemik, sel ajal võis ka haiglast üksi või pereliikmega väljas käia, kui raviarst seda lubas."

Kreete meenutab ka, et tema osakonnas oli väike ruum kunstitarvete, velotrenažööri ja poksikotiga. "Tegelikult oli vaba aega palju ja siis sai igasugused jutud sõpradega ära räägitud, lauamänge mängitud või telekat vaadatud."

Ootamatustega harjus ruttu

Kreete jaoks olid mõned aspektid haiglaelu juures alguses üsnagi üllatavad, kuid peagi muutusid need uueks normaalsuseks. "Minu jaoks oli alguses ootamatu, et WC-d ja duširuumid ei käinud lukku, aga eks see ole tegelikult sellises kohas mõistetav. Natuke morjendas mind ka see, et haiglast välja lubati mind ainult ema või isaga, oleksin tahtnud vahepeal ka kellegi teisega näiteks jalutama minna," meenutab neiu. "Esialgu oli imelik ka see, et õuepausid olid lühikesed ja rangelt ajaliselt määratud, aga sellega harjus ruttu ära."

Uued sõbrad ja hirmus toit

Kreete tunnistab ka, et Seewaldis veedetud aja jooksul juhtus temaga ka paar hirmsat seika, mille üle täna saab muiates tagasi vaadata. "Üks hirmus olukord tekkis hetkeks, kui ühel lõunasöögil astus saali sisse minu vana klassiõde. Alguses tundsin, et sellises kohas ja olukorras on mõne tuttava inimese nägemine kõige hullem asi, mis saab juhtuda – olin ma ju haiglas selleks, et enda muust elust eemale saada ja paranemisele keskenduda ega tahtnud, et keegi minu sõpradest mind sellisena näeb." Neiu sai aga üsnagi ruttu aru, et vana sõbranna nägemine võib hoopiski olla positiivne asi. "Sain jällegi kiirelt aru, et pole hullu midagi ja tegelikult oli pigem tore, et seal oli olemas ka pikaaegne sõbranna."

Kreete sõnul oli mõnikord hirmus ka toit, mida haiglas pakuti. "Ütlen ausalt, mõni kord oli üsna hirmus ka see, mis sööklas toidukandiku kaane alt välja tuli, aga no nälga ei jäänud."

"Natuke nõme öelda, aga kurvad hetked olid need, kui keegi haiglast välja sai. Eks muidugi see oli tegelikult ju väga hea, kui keegi piisavalt heale järjele oma vaimse tervisega jõudnud oli, et haiglaravi enam ei vajanud, aga kuna me saime kogu satsiga väga lähedasteks ja headeks sõpradeks, siis oli ikka kurb, kui keegi lahkus. Minul tekkis väga sügav side ühe noormehega, kes sai haiglast mõni päev enne mind välja. Sellel päeval ma vist nutsin kaks tundi järjest, ilmselt järgmisel päeval veel ka," meenutab Kreete.

Neiu tunnistab veel, et raske oli ka siis, kui mõnel lähedaseks saanud kaaspatsiendil olid keerulised hetked või tagasilangused. "Sellistest olukordadest saime me üksteise toel kõik koos kiirelt üle. Õnneks oli toredaid ja naljakaid hetki palju-palju rohkem kui raskeid või halbu olukordi."

Mitte hullumaja, vaid hingeravila

Seewaldi ja üleüldiselt erinevate vaimse tervise asutuste ümber keerleb palju stereotüüpe, mis ka Kreete sõpru ning tuttavaid algselt eksitasid. "Inimesed, kes ei ole isiklikult või lähedaste kaudu Seewaldiga kokku puutunud, on siiani pigem arvamusel, et kõik, kes sinna satuvad, on peast segi, istuvad valge toa nurgas hullusärgis ja vahivad vaikselt edasi-tagasi kiikudes seina. Kui minu laiema tutvusringkonnani jõudis uudis, et olen "hullaris", siis ei olnud sealsed arvamused minust just kõige paremad."

Seewaldis on kokku kaheksa erinevat osakonda, kuid vaid mõnes on ravil inimesed, kes on ohtlikud iseendale ja teistele. Kreete aga viibis osakonnas, kus on täie mõistuse juures olevad inimesed, kes on lihtsalt sattunud kriisiolukorda. "Kuigi olen ka ise ennast poolnaljaga “hulluks” kutsunud, siis tegelikult on kurb, kuidas Seewaldist abi otsivaid inimesi pigem halvustavalt "hulludeks" tembeldatakse. Mul on siiani meeles ühe TTHK (Tallinna Tööstushariduskeskus - toim) õppejõu tore vastus õpilasele, kes Seewaldi kohta “hullumaja” ütles: “Ei ole ilus kutsuda seda hullumajaks, palun kutsume seda hingeravilaks”. Minu arust väga hea väljend Seewaldi jaoks."

Peale Seewaldit töö jätkus

Uurides Kreetelt, kas ta tuli haiglast välja muutunud inimesena või oli see pigem hea vaheldus, nõustus neiu mõlemaga. "Selles mõttes oli see vaheldus, et sai täielikult eemalduda oma igapäeva elust ja kohustustest ning keskenduda enda korda saamisele. Samas oli see kindlasti elumuutev kogemus ja haiglast välja tulin ma muutunud inimesena. Enda päriselt korda saamisega läks veel ikka hea paar aastat, aga tänu Seewaldis olemisele sain ma aru, et ma ei ole üksi, ma ei ole "hull" ega "defektiga", mõistsin, et alati ei peagi kõigega üksinda hakkama saama ja on okei abi küsida."