ARVUSTUS | "Tulnukas II" ehk kinoelamus, mida kainena nautida ei saa

Midagi nii originaalset, kui seda on "Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas", pole kaua näinud. Konservatiivid ja ultraradikaalid jääge parem koju ning lubage tavainimestel õhtut täis allapoole vööd huumorit nautida.

1.aprillil oli Coca-Cola Plaza pilgeni rahvast täis. Tavavaatajate keskel jalutasid ringi superfännid, kes kandsid oranže veste või Adidase dresse. Mõned olid isegi kapi põhjast välja kaevanud Saku Originaali nokatsi, mis "Tulnuka" esimeses osas Valdisele justkui pähe kleebitud on. See nokamüts on saanud ka üheks filmi sümboliks.

Õhustik oli üsna elektriline. Suur küsimus hõljus mõtteis - "Kas teine osa on sama hea kui esimene?", aga kuus kinosaali oli paksult rahvast täis ning fänne ilmus saali juurde veel peale tulede kustumist. Usk uude filmi oli üüratult suur.

Kinoukse tagant oli võimalik kaasa haarata ka purgis Saku Originaal (alkoholiga või alkoholivaba), et ikka filmile õige meeleolu luua. Mind ajas muigama, kuidas keegi paar rida minu selja taga avas oma õllepurgi ning ütles: "Seda filmi ma kainena vaadata ei saa!".

"Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas" sai alguse ning ekraanile ilmus ihualasti Märt Avandi ehk Valdis, kes korjas maast oranži vesti, pani selle selga ja jalutas palja peega üle põllu. Muidugi oli tagantvaates näha jalge vahel midagi rippumas. Juba esimese 20 sekundiga rahvas itsitas. Valdis on tagasi!

Maailm ei ole aga Valdise jaoks enam samasugune. 18 aastat tagasi läks noormees kaduma ning olud on planeedil Maa natuke teistsugused. Nimelt on kogu võim naiste käes ning mehed on pehmed ja armsad, n-ö munadeta. Valdisele asi ei istu ning proovib oma vanade viiside juurde naasta, mis on aga väga keeruline, arvestades, et tema sõbrad on ka muutunud.

Praeguseks hetkeks on filmist möödas veidi vähem kui ööpäev ning endiselt on mu mõtted Valdise ja tema sõpradega. Filmi režissöör Rasmus Merivoo on omaaja geenius. Ta julgeb mõelda kastist välja ja mitte ainult mõelda, vaid ka luua. Merivoo ei pane kätt ette roppustele, vulgaarsustele, seksismile, vandenõuteooriatele ja muule, mida muidu Eesti kinomaailmas ei kohta. Režissööri eelmine suurfilm "Kratt" oli sarnane. Küll paar korda õrnema sisuga, kuid tunne oli sama. "Kratis" löödi vanaemal vikat läbi pea ja toodi vanakurat proua intiimpiirkonna kaudu välja. "Tulnukas" lastakse Ago Andersonil pea otsast ning saab näha mitmeid rõvedusi, mida tavakontekstis ei suudaks vaadata. "Tulnukas" on lihtsalt nii omaette tase ja sa tead, mida oodata, kuid ikka saad šoki ja vaatad filmi lõpus oma sõbrale vaikuses silma, sest oled lihtsalt sõnatu.

Film oli ka visuaalselt äärmiselt ilus. Ükskõik, kas ekraanil oli paljas tagumik või ilus aas, ei tekkinud kordagi tunnet, et filmi autorid oleksid koonerdanud või leidnud lihtsamad lahendusi keerulistele võtetele. Tegu on filmiga, mis õhkab eestlust, kuid kiirgab maavälist. Lihtsalt hämmastav film!

"Tulnukas ehk Valdise päästmine 14. osas" on osa Eesti rahva DNAst. Nüüd saab aga meie geenivaramu juurde veel ühe tõelise kultusfilmi, mida veel mitukümmend aastat tsiteerida saab. Kas film kunagi ka tele-ekraanile jõuab, ei oska öelda, kuid minu meelest võib "Tulnukas" end auga sättida aasta parima filmi pjedestaalile.

Vaata, millised tuntud näod "Tulnukas II" esilinastusele kohale tulid!

Rohkem infot filmi kohta leiad SIIT!