ARVUSTUS | Pisarad ja külmavärinad ehk kuidas Hans Zimmer kuulajaid hüpnotiseerib

28. oktoobri õhtul täitus Unibet Arena tuhandete kontserdikülastajatega, kes kõik olid tulnud kuulama hinnatud filmihelilooja Hans Zimmeri suurteoseid. Kontsert kestis vapustavad kolm tundi ja oli ühe 20minutilise vaheajaga, kuhu oli mahutatud Zimmeri 35 aastat loomingut, seda loomulikult kontsentreeritud kujul. Kes esimese hooga piletist ilma jäi, sai veel viimasel hetkel selle soetada, ent odavaim valik oleks maksnud üle 120 euro, mis võib nii mõnegi esmapilgul ära ehmatada. Oli see siis seda kõike väärt? Ilma pikema jututa ja keerutamata võin siinkohal öelda, et "The World of Hans Zimmer - A New Dimension" oli kahtlemata kogemus. Ja seda kõige paremas mõttes.

Esitamisele tulid teosed tema tõelistest hittfilmidest, nagu näiteks "Algus" (Inception), "Pimeduse rüütel" (The Dark Knight) ja "Gladiaator" (Gladiator), mis olid kombineeritud valguse ja visuaalide mänguga ning aegajalt kuvati ekraanile ka kaadreid filmidest, millele teos oli loodud. Kontserdi külastajate seas leidus nii suuremaid kui ka väiksemaid fänne ja ma olen veendunud, et äratundmisrõõmu jagus kõigile. Kuigi ka selle arvustuse kirjutaja ei ole kõiki Zimmeri muusikaga filme näinud (kahetsusväärne, ma tean), siis see ei olnud sugugi takistuseks kontserdi nautimisel. 

Zimmeri enda poolt algusest lõpuni loodud kontsert viis kuulajad tõelisele rännakule ja andis võimaluse kuulata igat teost nii, nagu seda peakski kogema ehk elavate muusikute esituses, mitte kodustest kõlaritest. Kõikide palade arranžeeringud jäid küll truuks oma algsele vormile, kuid said tänu orkestri ja koori elavale esitusele uued mõõtmed. 

Kontserdi jooksul tekkisid mul ka mitu korda külmavärinad. Üheks neist oli hetk, mil kõlas "Tähtedevaheline" ehk Interstellari filmi muusika. Vaatamata sellele, et linateos arvustuse kirjutaja jaoks kaugeks jäi, on muusikaliselt tegemist ühe Zimmeri vaieldamatu tippteosega. Seda tunnet, mis mind sellel hetkel valdas, on raske sõnadesse panna. See oli justkui midagi ebamaist ja arvestades, et film räägib kosmosest, siis täitis see ideaalselt oma eesmärki. 

Laval esinenud kooslus oli tõeliselt rahvusvaheline - kokku olid toodud erinevad muusikud üle maailma, orkester Odessast ja koorilauljad otse Aafrikast. Üleüldse tuleb kiita Zimmeri poolt kokkupandud muusikute taset ja võimekust tema palasid niivõrd kõrgetasemeliselt esitada, sest see vaatepilt oli lihtsalt muljetavaldav. Leidsin end korduvalt mõtlemast, et tahaks ka milleski nii andekas olla kui need inimesed siin on pillimängus. Ma võin vaid ette kujutada, milline on nende au ja tänutunne, et neil on võimalus esitada Zimmeri loomingut, mis on kahtlemata üks maailma parimaid filmimuusika maastikul.

Rääkides korra visuaalsest poolest, siis võin siinkohal nii kiita kui ka laita. Esiteks, mulle tohutult sümpatiseeris, et Zimmer vahepeal ka videoklippide teel rahva ja dirigendiga dialoogi astus. Loomulikult ma mõistan, et kõik repliigid olid ettesalvestatud- ja harjutatud, ent sellegi poolest lisas see elamusele autentsust ja tekitas tunde, et helilooja siiralt soovis pakkuda kõigile võimalikult head kogemust. Teiseks, muusikapalade ajal kuvati ekraanidele erinevaid värvilisi visuaale ja videoklippe, mis kõik aitasid kaasa meeleolu loomisele. Pean siinkohal tõdema, et ühel hetkel tekkis mul tunne, justkui vaataksin ma mõne muldvana Windowsi arvuti screensaverit. Tundsin, et oleks tahtnud rohkem näha päriselt stseene nendest filmidest, mille muusika parasjagu kõlas, aga mõistan, et tõenäoliselt jääb see võimekus nii õiguste kui ka raha taha. Sellegipoolest andis visuaalne tervik hea tausta, mis võimaldas muusikal särada, mitte ei varjutanud seda.

Kuigi Hans Zimmer ise laval ei esinenud, oli tema loomingu mõju laval ilmselgelt tuntav. Kui kõlasid kontserdi viimased teosed, "Algus" (Inception) ja "Kariibi mere piraadid", tekkis tunne, justkui oleksin ma ära surnud, läinud taevasse ja seepeale toolile tagasi laskunud. Kusjuures, piraadifilmid oli minu esimene kokkupuude Zimmeri muusikaga ja nooruspõlve suured lemmikud ning kui kontserdi lõpuks polnud see endiselt kõlanud, olin juba südames väga pettunud. Loomulikult aga jäeti see kõige viimaseks, mis oli ka ainuõige otsus, sest see kulminatsioon oli lihtsalt vägev. Proovisin ka terve kontserdi vältel pisardamist vältida, ent sel hetkel kraanid korraks siiski avanesid.

Kokkuvõttes oli "The World of Hans Zimmer - A New Dimension" palju enamat kui pelgalt kontsert - see oli kinokogemus, mis tuli ellu. Võin julgelt öelda, et see on kohustuslik elamus kõigile Zimmeri fännidele ja neile, kes hindavad elava orkestrimuusika jõudu. Selle muusika sügavus, intensiivsus ja ilu püsivad mul veel meeles kaua ja lähtudest publiku tormilisest aplausist, usun ma, et ma pole ainus.

See on Hans Zimmeri maailm ja me lihtsalt elame selles.

Vaata ka fotosid ürituselt!