17-aastasele tüdrukule öeldi, et temast ei saa kunagi ema: kas ma päriselt olengi praak?

Ükskõik, kas oled noor või vana, arstiabi vajab igaüks. Kahjuks on Eestis ja kindlasti ka välismaal arste, kes ei mõtle, mida nad oma patsientidele ütlevad, sest ainuüksi üks mõttevälgatus või valediagnoos võib muuta inimese kogu elu. Seda eriti noortel, kellel veel terve elu ees on. Siin on lugu sellest, kuidas 8 aastat tagasi juhtunud valediagnoos mu ellu palju valu ja segadust tõi.

17-aastane mina oli üsnagi enesekindel, tubli ja hakkaja tüdruk, kellel tervisega oli ainult üks mure - miks mul ei ole menstruatsiooni? Kõigil teistel sõbrannadel oli juba ammu alanud, kuid mina olin juba aastaid surunud maha suurt muret, et äkki ma pole terve. Noorena oli see mõte pigem: "Äkki ma pole normaalne."

Kui lõpuks jõudis kätte see päev, kui oli vaja minna perearsti juurde, otsustasin ma lõpuks oma murest rääkida. Küll aga oli minu harilik perearst lapsehoolduspuhkusel ning mind tervitas hoopiski keegi võõras naine. Minu loogika ütles, et parem ongi, et saan muret kurta kellelegi, keda ma kunagi enam nägema ei pea. Traagiline oli aga see, et see proua oli suhteliselt ükskõikne ning reageeris minu naiselikule murele vägagi ebameeldivalt.

Nimelt otsustas asendusarst ilma ühegi testita mulle oma diagnoosi anda, mis tänaseks on osutunud valeks. Naine uuris, kas mul poiss-sõber on, kellega sooviksin lapsi saada. Mina toona 17-aastase noorena vastasin lihtsalt, et "on ja ühel päeval tahaksime", kuigi tegelikult polnud toona kunagi sellele varem mõelnud, rääkimata tolle noormehega suhtesse astumisest. Arsti vastus kummitab mind aga tänaseni: "Aga te ei saa lapsi".

Traagiline osa on see, et just nimelt selle arsti tõttu on mu ellu nii palju ärevust ja valu tulnud. Ilma ühegi testita otsustas ta noore minu unistused ilusast perekonnast purustada ning loota, et äkki tema diagnoos on õige. Kuidas saab nii?

Mäletan, et küsisin, kas beebipillid aitaksid menstruatsiooni esile kutsuda, mis minu toonase loogika järgi pidi tõestama, et olen "päriselt naine" ja võimeline lapsi saama. Arst ütles: "No eks sa proovi. Kirjutan sulle retsepti." 

Peale seda arstivisiiti ei ole ma kuigi hea meelestatusega perearstide suhtes, kes on samal toolil istunud 20-30+ aastat. Kui sul on elurõõm kadunud, siis ehk sa ei peaks olema arst. See amet nõuab lisaks teadmistele ja kogemustele ka empaatiat. Patsiendile ei tohi oma esimese mõttega hirmu ja paanikat tekitada.

Tõde on aga see, et hirm ja paanika jõudis minuni alles 20. eluaastate alguses, mil olin oma esimeses pikaajalises suhtes. Ühel hetkel sain ma aru, et tahaksin ju tolle noormehega kunagi pere luua, aga kuidas ma seda teha saan, kui olen "katkine"? See suhe küll purunes, kuid otsustasin, et uurin lihtsalt enda hingerahu jaoks päris günekoloogilt, mis mul täpsemalt viga on ning kas ma päriselt olengi "praak".

Günekoloog oli juba palju toetavam ja hoolikam oma diagnoosis. Küsis minult palju küsimusi, läbisin ultraheli, vereproovid ning palju muud, mis andsid tulemuse, et mul on polütsüstiliste munasarjade sündroom. Osaliselt oli toona ükskõiksel asendusarstil õigus - tõesti on võimalus, et minu konditsiooni tõttu ei pruugi ma kunagi lapsi saada, kuid see ei ole kindel. Igal naisel, kellel antud sündroom on, avaldub see erinevalt.

Hiljem perega antud diagnoosist rääkides avaldas ka mu ema, et temal on täpselt sama haigus diagnoositud. Tema sai aga kolm toredat ja tervet last, kellest kahel on täna juba mitu last endal. Hetkel olen mina veel ainus, kes ei ole kindel, kas ka minul see võimalus on või ei.

Küll aga olen ma vaimselt täna palju paremas kohas ning olen võtnud omaks mõtte, et ma oma ihuga ei pruugi kunagi last kanda. See aga ei võta minult võimalust adopteerida või leida mõni muu viis, kuidas mu peres oleks lapsi. Siiski olen ma tänaseni arstide suhtes umbusklik ning kardan alati, et võisin saada valediagnoosi. Ühe ebameeldiva arsti sõnad saadavad mind vast igavesti ning kuniks mul lapsi ei ole, ei saa mu hing ka rahu.

Loe rohkem polütsüstiliste munasarjade sündroomi kohta!