Lootuse Küla tegevjuht jutusaates “Tagasivaade”: olin vahel korraga kuue erineva uimasti mõju all

Saate esimene külaline Raiman Kukk töötab täna inimestega, kelle sarnane ta ise kunagi oli. Lootuse Külla tuli Raiman abivajajana 24-aastaselt, kui tema elusolemine kui selline oli juba mitmes mõttes üllatav – kümmekond aastat kõikvõimalike meelemürkide tarvitamist oli viinud korduvalt elu ja surma piirile. Ellu oli ta igatahes jäänud, kuid oli siiski selleks hetkeks otsustanud: tegu pole sellise eluga, millel ta mõtet näeb. Lootuse Külla jäi ta aga kauemaks, kui plaaninud ning seda mitte ainult abivajaja, vaid tegevjuhina.

"Ma usun, et ma võin igal hommikul, kui ma üles ärkan, olla lihtsalt kogu südamest tänulik selle eest, et ma olen elus. Tänaseks päevaks on üle 20 minu sõbra surnud. Olin ise ka 15-20 korda erinevatest ainetest üledoosis, kus mind elustati," ütles Raiman saate alguses.

Raiman lõpetas Tallinna Tehnikagümnaasiumis 9. klassi, tunnistusel kõik kolmed, ainult üks aine sai hindeks nelja: inimeseõpetus. Samasuguste hinnetega lõpetas ta pärast seda ka Tallinna Ehituskooli. "Seal ma enam midagi ei õppinud, aga see põhi, mis mul tehnikagümnaasiumist all oli, kandis mu läbi. Võin julgelt väita, et ehituskoolis käies olin ma kuskil 40-50% ajast pilves. Meil oli väljakujunenud traditsioon või midagi, et muidu polnudki üldse koolipäev huvitav,aga lõunapausi ajal läksime kooli taha metsa ja rebisime seda, mida kaasas oli. Ja kuna mul olid erinevad tutvused ja asjad, siis panin teised inimesed koolis ka enda all müüma narkootikume. Nii et see kooliskäimine oli ka üks pidev bisnes."

Esimest korda proovis Raiman heroiini 14-aastaselt ja kirjeldab seda õõvastava kogemusena. "kuskil viis tundi lihtsalt oksendasin. See ei olnud midagi meeldivalt. Peale seda võib-olla tarvitasin 15-aastaselt ühe korra ja 16-aastaselt ühe korra. Heroiin tuli tagasi hiljemalt 20-aastaselt, kus ma hakkasin iga päev tarvitama."

Raiman on tarvitanud väga palju narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, millest ilmselt keskmine põhikoolipoiss pole kuulnudki. "Lõpuks, ma arvan et 18-aastaselt ja edasi ma eksperimenteerisin kõige võimalikke aineid. Minu jaoks oli täiesti normaalne olla kuue erineva aine all korraga. Ma ei uhkusta sellega, aga ma ei löönud kätte ette millelegi. Mul oli amfetamiin, ecstasy, kokaiin, erinevad hašišid, erinevad kanepid, erinevad heroiinisordid, rahustid, LSD, meskaliin, GHB, GBL, seened, ketamiin, inglitrompet...kõikvõimalikud asjad, mis kusagil liikusid."

Raiman ütleb, et sõltlasena kontrollis kõikidest uimastitest tema elu kõige rohkem heroiin ja fentanüül. "Kui osad inimesed ei lähe kanepistki edasi või tarvitavad ainult kokaiini, siis mina kuidagi läksin täiesti põhja ja siis mu suhtlusringkond oligi see põhi ja vot sealt edasi on, kas inimesed on surnud, istuvad vanglas või väga-väga üksikud, kes on sealt välja tulnud."

Raimani sõnul oli Eestis tol ajal fentanüüli hankimine üsna raske ja seda juba setõttu, et ta on eestlane. "Fentanüül liikus alati venekeelses seltskonnas ja väga üksikud eestlased tarbisid seda sel ajal. Pidid olema tutvused, pidid olema pisiavalt julge ja enda eest seisma. Fentanüüli diilerid tahavad sind kõik üle lasta, sest sa oled eestlane. See oli paras mäng, et seda üldse kätte saada," ütles Raiman, kes oli ka ise diiler, aga just mitte fentanüüliga, vaid eelkõige kanepi ja kokaiiniga.

Esimest kroda seadusega pahuksisse sattudes sai Raiman ühtlasi ka teada, et politsei on tema tegevusi juba umbes viis aastat jälginud. Kuidas Raiman lõpuks Lootuse Külla sattus? "Oligi lõpuks niimoodi, et mul oli kaks üledoosi ja kaks poevargust ja siis kriminaalhooldus andis mulle valikuvõimaluse: kas lähen neljaks kuuks Lootuse Külla, või..."

Vaata Raimani lugu lähemalt päises olevast videost!