80 inimest kongis: endine narkokuller ei uskunud, et pääseb Lõuna-Ameerika vanglast elusana

TV3 veebisaates "Tagasivaade" käis külas raske lapsepõlvega 37-aastane Andrus Kozak (varasemalt Andrus Mikiver), kes läks 20ndate eluaastate alguses Hollandisse õnne otsima, kuid peagi olid tema igapäevasteks kaaslasteks uimastid ning seda mitmes mõttes.

Narkoveoni – nagu ka narkootikumide tarvitamiseni – viis Andrust pikk jada erinevaid katsumusi ning ta tõdeb, et ei mõelnud otsust vastu võttes selgelt ega olnud riskidest üldse teadlik.

Hollandis ”väiksemat viisi” narkokaubandusega tegelenud Andrusele sai saatuslikuks otsus minna koos sõbraga narkokullerina Peruusse ja sealt mõned kilod kokaiini Euroopasse smuugeldada. Esimesel katsel jäi ta aga lennujaamas vahele ning veetis 7 aastat ja 11 kuud vanglas, kus hoolimata rasketest katsumustest ja kogetud õudustest elusana pääses.

Andruse elule tagasi vaadates võib öelda, et üks asi viis teiseni ning tema lapsepõlv oli kõike muud kui meeldiv ja kerge. "Kogu see rada kuidagi oli ette pandud ja kogu rada sinnani [otsus minna Peruusse ja tagasi kokaiini vedama] viis. Kodust juba väga varakult tänavale. 10-aastaselt olin ma juba tänavalaps, ütleme. Kodune olukord ei olnud väga kiita, alkoholi oli hästi palju," ütles Andrus alustuseks. Rahulikult ta noore poisina kodus viibida ei saanud ning vanemate ja lähedaste toetus jättis tugevalt soovida.

Alguses üritati värvata kokaiini smuugeldama kedagi teist, mis aga ei võtnud vedu. Kogu planeerimine käis Andruse sõnul väga kiiresti – ideest kuni lennukipardale minemiseni umbes kolm-neli päeva. Riskidest ja varasemate narkokullerite tegemistest Andrus varasemalt midagi kuulnud ei olnud ning erilisi plaane ta ka ei teinud. „Öeldi, et käitu tavaliselt, käitu normaalselt, proovi närvilisus endast välja saada... See info oli ka täielikult ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Meil oli lihtsalt, et lähme teeme ära ja on tehtud,” ütles Andrus ja lisas, et juba lennujaama jõudes kontrolliti neid, pandi nimed kirja jne. Tagantjärele mõeldes on ta kindel, et juba siis oli tema ja ta sõbra saatus otsustatud. Neid kontrolliti kahtlaselt ning pandi nende nimed eraldi kirja. Nimelt on Lõuna-Ameerika riikides tavaline, et raha eest saab nii mõndagi ning ilmselt polnud nende eest eraldi makstud.

Kokaiini prooviti vedada seljakotis ja see oli peidetud nii raamatukaane kui ka suuremate pähklite sisse. Juba lennujaama tagasilennule minnes märkas Andrus, et üks naisterahvas teda kahtlaselt jälgib. Lennujaamas oma pagasit ära andes ja piletit võttes tuli sama naisterahvas koos teise mehega tema juurde, kutsus ta eraldi ruumi ning juba teadis, mida tema kotist otsida. Käeraudade klõpsatamisest kuni kohtuotsuseni kulus lausa kolm aastat ning Andrus teadis, et maksimaalselt võib ta saada 14 aastat vangistust, kuid sai 9 aastat, millest ta istus reaalselt 7 aastat ja 11 kuud.

Andruse sõnul pole Lõuna-Ameerika vanglad Euroopa vanglatega üldse võrreldavad. Kes sellest täpsemalt kuulnud pole, imestaks isegi, et vanglas istub kambris mitukümmend inimest, kinnipeetavatel on nuge, seal levivad narkootikumid, nende tarvitamine on igapäevane ja raha eest saab nii mõndagi osta. Vangla meenutab Andruse sõnul pigem suurt küla. "Raha eest said kõike, aga kui raja ei olnud, siis on jama."

Narkootikume tarbis Andrus vanglas ka ise ja seda neli aastat järjest, kuniks suutis lõpus end positiivse muutumise poole suunata. Esimestel vangla-aastatel oli Andrusel veendumus, et sealt ta välja ei tule.

Andrus nägi vanglas palju ka surma ja gängide vahelisi võitlusi. Ta ütles ka konkreetselt, et tema ise kedagi ellujäämise nimel tapma ei ole pidanud, küll aga oli erinevaid kaklusi. Erinevates paviljonides olid erinevad tingimused, kuid tema istus kongis umbes 80 inimesega, kus kõigil oli oma voodi.

Vaata ja kuula lähemalt päises olevast videost, kuidas Andrus Peruus vanglasse sattus ja sealt eluga pääses!