Turovski soovitab: mida teha, kui kohtad metsas karu, põtra või metssiga?

Zooloog Aleksei Turovski
Zooloog Aleksei Turovski

Fjällräveni hiljutise uuringu kohaselt on metsloomaga kohtumine üks sagedasemaid põhjuseid, miks naised metsa matkale ei kipu – karu, põdra või metsseaga kohtumist pelgab iga teine Eesti naine. Zooloog Aleksei Turovski paljastab saladuse, kes on tegelikult Eesti metsade kõige ohtlikum loom ning annab suviseks matkahooajaks nõu, mida teha, kui seisadki metsas silmitsi kuni 400 kilose pruunkaru või oma vasikat kaitsva emapõdraga.

Karuga kohtumiseks tuleta meelde jõululuuletus

Nähes eemalt, nii kahekümne meetri kauguselt karu, tuleb Turovski sõnul jääda koheselt seisma ja vestelda karuga rahulikul ja monotoonselt. „Loe karule ette lapsepõlves pähe õpitud jõululuuletus või korruta rütmiliselt ridu oma lemmiklaulust, peaasi et öeldu sind ennast ei erutaks. Samal ajal võid ettevaatlikult hakata selg ees taganema,“ soovitab Turovski.

„Mitte mingil juhul ära keera karule selga, karju ega sosita. Sosin mõjub igasugusele loomale, sealhulgas ka karule, samasuguse provokatsioonina kui karjumine ning teeb ta murelikuks. Rahulikul häälel rääkimine annab karule kindla sõnumi, et kõik on korras ja sul pole kurje kavatsusi,“ lisab ta.

Kui oled karule väga lähedal ja näed, et ta on teinud end madalaks, tema kael ja pea on välja sirutatud ning pea liigub kordamööda vasakule ja paremale, on ta silmnähtavalt ärritunud. „Heida koheselt pikali ja pane käed kukla peale kokku. Reeglina nuusutab karu kuklale kokku seotud käsi, tutvub olukorraga ja jätab sind loodetavasti rahule. Kuna karu on sellises olukorras väga erutunud, püüa olla nii vaikselt kui võimalik, sest igasugune heli mõjub provotseerivalt,“ ütleb zooloog.

Ärritunud emapõdra eest tuleb ronida puu otsa

Eesti pruunkarust veel ohtlikum on põder, just nimelt emapõder kevadise ajal, kellel on väga noor vasikas. „Emapõdraga nalja ei ole,“ räägib Turovski, „Põder elab paksu metsa servaga soode ja rabade aladel ja jätab oma järglased ühte kohta paigale ning liigub ise vasika ümber mõnekümne meetri raadiuses. Laps jääb kannatlikult oma ema ootama ning karjub appi, kui midagi teda ohustab. Selle peale reageerib emapõder momentaalselt ning vajaduse korral võib ta ka inimese maha murda.“

Sattudes metsas juhuslikult metsas põdravasikate lähedusse, soovitab Turovski sealt kiirelt ja hiirvaikselt kaduda. „Mine vasikast nii kaugele kui võimalik ja püsi valvel. Või mis veel parem – roni puu otsa,“ ütleb Turovski. „Kui põdraproua oma lapse juurde tagasi tuleb ja võõrast haistab, võib ta sind jälitama hakata. Puu otsa ronides olgu sul ristik ja harilik pliiats taskus, sest võib juhtuda, et seal tuleb sul olla kaua, isegi tunde.“

Emise kärsa eest hüppa eemale ja põgene

Kevadisel ajal võivad ohtu kujutada ka emased metssead ehk emised, kes hoolitsevad parasjagu oma triibuliste eest. „Kui peaksid matkal olles sattuma juhuslikult emise ja tema põrsaste pesakonna vahele, ründab ta koheselt,“ ütleb Turovski. Kuna emis ei näe kaugele ega ka külgedele ründab ta sirgjooneliselt otse ette.

„Põgenemiseks hüppa tema kärsa eest vasakule, siis jälle paremale ja nii kogu aeg eemale, kuniks oled jõudnud piisavalt kaugele. Siis pista lihtsalt punuma. Emis saab suurepäraselt aru, et oled tema põrsastest jõudnud piisavalt kaugele ja ei kujuta neile enam mitte mingisugust ohtu.“

Ära kunagi põrnitse metsloomale silma sisse

Mistahes loomaga kohtudes, olgu selleks karu, põder või metssiga, ei maksa talle otse silma sisse vaadata. Vaata looma koonu või kõrvu, aga mitte tema pupille. Et kummagi vahest aru saada, soovitab Turovski viia kodus läbi üks lihtne eksperiment. Selleks võta peegel ja vaata omale silma. Esmalt piilu vasaku silma sisenurka ja välinurka ning tee sama ka parema silmaga. Seejärel puuri pingsalt otse mõlema silma sisse.

„Koheselt muutub olukord pingeliseks, näiteks mul jooksevad otse silma sisse vaatamisest sipelgad üle selja ja sama kehtib ka loomariigis – silma sisse vaatamine mõjub loomale tõsise ähvardusena,“ rõhutab zooloog.

Kõigist kõige ohtlikum varitseb muru sees

Turovski üldine soovitus metsa minnes on hoida end pidevas liikumises, et loomad teid juba kaugelt märkaksid. „Ei maksa peita end paksu rohu sisse ja jääda sinna tundideks magama, nii võid ootamatult sattuda karu, põdra või metssea trajektoorile, samuti ohustavad seal ka Eesti metsade kõige ohtlikumad loomad – puugid,“ hoiatab Turovski.

Puugid varitsevad inimest reeglina 10-12 sentimeetri kõrguses rohus. „Puuk haistab soojust ja kui temast möödub keegi suur, kes kiirgab soojust ja hingab välja süsihappegaasi, hakkab ta neid jälitama,“ räägib Turovski. „Puugid küll ei liigu kiiresti, aga nad on väsimatud jälitajad. Puugi oht on seega alatine ja väga reaalne ning seda tuleb iga kord metsa minnes arvesse võtta.“

Matkavarustuse tootja Fjällräveni tellitud ja uuringufirma Socio poolt sel kevadel läbi viidud uuringu kohaselt veedab iga teine Eesti naine looduses aega mitu korda nädalas. Matkamise kui sellise vastu tunnevad kõige rohkem huvi 25-34-aastased naised. Üle poole Eestis elavatest naistest matkab kord paari kuu jooksul, kolm neljandikku teeb seda kaks korda aastas. Enim käivad naised matkal koos pere ja lastega, samuti partneri või elukaaslasega ning sõpradega. Võrreldes lõunanaabritega on Eesti naised suurimad soolo ehk üksinda matkajad. Metsa minnes pelgavad naised ära eksida, hirmu tekitab ka metsloomaga kohtumine.

Kommentaarid puuduvad