Miks meil on foobiad? Ekspert selgitab: hirmul on evolutsiooniline eesmärk!

Ove Liis Mahhov on Tartu Ülikooli Kliinikumis töötav psühhiaatria arst-resident, kelle südameasi on jagada vaimset tervist toetavaid nippe ja nõuandeid oma sotsiaalmeedia jälgijatega.

"Hirmudel on tegelikult evolutsiooniline eesmärk,” vastab ta küsimusele, millega seoses need üldse tekivad. "Hirm on selline olukord, kus inimese aju on ohtliku sündmuse ootuses. Ta tajub riski ning keha valmistub selleks, et vajadusel kas joosta, võidelda või tarduda.” Küll aga on hirmul ja foobial suur vahe!

Ove sõnul on hirmud üldiselt normaalsed. Foobiaks on aga põhjust asja nimetada siis, kui hirm muutub ebaratsionaalseks. Ehk inimene kardab midagi, mis tegelikult ei ole nii ohtlik. "Ja need mõtted hakkavad inimese igapäevaelu häirima." Inimeste ajus on selline koht nagu mandelkeha, mis on kõigil erineva tundlikkuse ja harjumisvõimega, räägib Mahhov. "Meil kõigil on evolutsiooniline soodumus asjade üle hirmu tunda, kuid iga inimese mandelkeha on erinev." Ta tõdeb, et ongi inimesi, kes kardavad rohkem ja teisi, kes jällegi vähem. 

Hirm ja foobia on erinevad asjad!

Ove sõnab, et hirmu ja foobia tekkemehhanism on sarnane, aga neil on tõlgenduslik vahe. "Foobia on diagnoos. Kartus on ebaratsionaalne ehk siis asi objektiivselt ei ole nii ohtlik ja hirm hakkab inimese igapäevaelu segama." Kui on inimesel sama tugev hirm, aga see on ratsionaalne, on see täiesti normaalne. "Kui inimene kardab näiteks teise korruse aknast alla vaadata, siis see juba on foobia, sest see on liigne ja segab elu."

Ove sõnul saab inimene foobia puhul üldiselt aru, et hirm on ebamõistlik. "Lihtsalt ta ei suuda teha otsust, et ma nüüd enam ei karda."

Kõige levinumad foobiad on jätkuvalt kõrgused ja erinevad loomad. "See on ka evolutsiooniliselt loogiline, sest need ongi olnud üsna ohtlikud asjad." Samuti on väga sage ka sotsiaalfoobia. 

Inimese aju on keeruline!

Kui inimene seisab silmitsi oma hirmuga, läbib tema aju mitmeid keerulisi protsesse. "See info, mida inimene näeb, jõuab läbi tema silmade ajju. Ja enne kui inimene üldse oma teadliku aju osaga hakkab mõtlema, kas karta või mitte, liigub info läbi ohtlikkusefiltri." Kui filter, milles mängib olulist rolli mandelkeha, on otsustanud, et olukord on ohtlik, lähevad ajus häirekellad tööle. "Mandelkeha on aju osa, mis tegeleb inimese elus hoidmisega ohtlikes olukordades," sõnab Mahhov.

"Ja selle tulemusel omakorda aktiveeruvad veel mitmed teised aju osad. Tulemusena tõusevad stressihormoonid lakke, läheb käiku "võitle-või-põgene" reaktsioon. Südame löögisagedus tõuseb, veri jaotub kehas ümber ning inimene on valmis võitlema." See ei ole aga inimese vaba valik. Peale seda jõuabki info teadvusesse, et reaktsioon toimus ja oht on olemas, isegi kui inimene saab loogikaga aru, et seda pole.  

Kas foobiat on võimalik välja ravida? Kui aeganõudev see on?

"On olemas kognitiivne käitumisteraapia ja eksponeerimisteraapia. Kombinatsioon mõlemast on on päris efektiivne," räägib Ove. Teraapias hakatakse tegelema hirmuga ning harjutama aju, et selles olukorras ei ole ohtu. Esimene samm vaimse tervise muredega on baasasjad korda saada, et inimene jaksaks, suudaks ja jõuaks tegeleda foobiaga. Ehk siis uni, söögirežiim ja liikumine. "Kui see on korras, tuleks inimesele õpetada konkreetseid ärevusega leevendamise tehnikaid. Ja siis saab samm sammu kaupa hakata inimest harjutama kardetud asja paremini taluma. Isegi kui foobia on raske, saab seda alati leevendada, kas või veidi."

Ove soovib kindlasti külastada Peaasi.ee lehekülge, kus on olemas palju harjutusi ja nõuandeid, kuidas ärevusega toime tulla. ,,Mõnel inimesel õnnestub oma hirmu ka ilma psühholoogi abita oluliselt leevendada. Aga psühholoogi abiga on see oluliselt lihtsam,” sõnab ta lõpetuseks.