INTERVJUU | Millal lõppeb hinnaralli? Toiduliit loobib kriitikanooli riigi suunas: see on seni tegemata töö!

Potisepa kinnitusel on hinnatõus olnud nii Eesti tarbijatele kui ka toidutööstustele tõesti kiire ja järsk, eriti peale sõja algust eelmisel aastal. "Tootmiseks vajalike komponentide hinnatõusud on olnud kordades, alates pakenditest ja lõpetades töötajate palgatõusudega. Olukorda, kus toodete hindu korrigeeritakse (ja kahjuks ikka ülespoole) aastas mitu korda, ei mäletagi sektoris mitmekümne aasta jooksul," nendib ta.

"Eelmise aasta Eesti toiduainetööstuse kogukasum jääb üle-eelmisele aastale märgatavalt alla ilmselt kõikide kvartalite lõikes ning hoogsalt kasvav müügitulu ei suuda endiselt kasvavaid tootmis- ja palgakulusid kompenseerida. Veelgi enam – väidan, et kõik hinnatõusud pole endiselt lõpphindadesse veel jõudnudki," lisab Potisepp.

Toidutootjad ei juhi jaehindade kujunemist

Potisepa sõnul kujunevad toiduainete omahinnad tootmissisendite maksumusest. Lõpphinna kujundavad aga kaubandusketid oma juurdehindlustega ning toidutootjad ei juhi jaehindade kujunemist. 

"Surve hindadele lähiajal ei leevene peamiselt tänu jätkuvale ebakindlusele Ukraina sõja kujunemise osas ja selle kestvale mõjule nii energia kui muude tootmissisendite osas, näiteks tuleb kohe kütuse hinnatõus. See omakorda kasvatab paratamatult tootmiskulusid kogu tootmisprotsessis (töötlemine, pakendamine, transport, jahutamine, küte), tekitades raskusi toidutööstustele."

"Toidutööstused on aga tarneahelas põllumajandustootja – töötleja – kaubandus ja tarbija kahekordse surve all, kus ühelt poolt soovivad põllumajandustootjad jätkuvalt toorainete hinnatõusu, sest ka nende tootmissisendid tõusevad, teiselt poolt ootavad tarbijaid üldise elukalliduse tõusu juures toiduainete madalamaid hindu, mida kaubandusketid neile ka pakuvad, survestades hoopiski hindu alandama, et omavahel konkureerida põhimõttel: "kes suudab pakkuda odavamat hinda?""

Potisepp selgitab, et kes sellise põhimõttega kaasa minna ei suuda, võib oma toodetega sortimendist välja jääda, kuigi tootmissisendite hinnad tõusevad sõltumata Eesti toidutööstustest.

Importtooted on tegemas võidukäiku

Potisepa sõnul on tekkinud olukord, milles saavad eelise importtooted, kus siseriiklikult omi tööstusi toetatakse. "Samas on kahetsusväärne, et tarbijatelt võetakse kettides ära valikuvõimalus, sest kui Eesti tooteid ei ole kettide sortimentides ja poodide riiulitel, ei saa neid ka tarbijad osta. Eks siingi hakkab lugema kriisis ühtehoidmise efekt ja Eesti tooteid leiab eelkõige ikka Eesti omanikele kuuluvatest kaubanduskettidest."

"Lõplik hinnakujundus poeriiulitel on samas keeruline protsess, kuid kauplemise mõni põhitõde töötab siiani – poodi meelitatakse endiselt ostjaid põhitoiduainete odavate hindadega. Lisaks võime näha jaekettide reklaamides juba nende omatoodete pakkumisi, mille hinnad tihti küll Eesti toodetest odavamad, aga me ei tea, kus ja kes on need tooted tootnud. Seega on ikka valikuid meie kui tarbijate kätes!"

Sõda Ukrainas põhjustab siiani ebakindlust

"Võimegi öelda, et niikaua, kui sõjategevus Ukrainas kestab, jätkub ka ebakindlus põllumajandusturgudel, kuna Venemaa ja Ukraina on ühed suurimad põllumajandussaaduste tootjad ja eksportijad. Näiteks Venemaa ja Ukraina moodustavad umbes 30% globaalsest nisuekspordist ja see kõik mõjutabki toiduainete hindasid, sest toidutootmise alustala on teravili, mõjutades nii sööda hindu kui leivapätsi hinda riiulitel."

"Prognoosimine on tänamatu töö ning seda ei suuda täna väga täpselt teha isegi analüütikud. Küll aga on jätkuvalt välja toodud toiduainete kallinemise jätkumine globaalsetel turgudel ja Eesti ei saa üldiste turumuutustega mitte kaasa minna. Ja loomulikult on see väljakutse hakkama saamiseks ka Eesti inimestele, sest palgatõus on jäänud endiselt oluliselt alla nii üldisele hinnatõusule (20%) kui ka toiduainete hinnatõusule (30%)."

Hindade langetamiseks oleks vaja riigi abistavat kätt

"Seega jääb põhiküsimuseks, kuidas peatada hinnatõus!? Alla tuleks viia tootmise kulud läbi riigi efektiivse tööstusepoliitika ehk eriolukorras tuleb riigil õlg alla panna ja tagada tööstusele energiakandjate kättesaadavust nii varustuskindluse kui ka hinnalae näol. Lisaks tuleb rakendada maksusoodustused energiamahukatele ettevõtetele. See on seni tegemata töö, mis tõigi kaasa olukorra, kus inflatsiooni peamiseks faktoriks on hetkel just toidu hinnatõus. Kui ei suudeta võtta kontrolli alla tootmiskulusid, ei peatu ka inflatsioon ja see on hirmutav," nendib Potisepp.

"Julgen arvata, et meid ootab ees äärmiselt raske talv ja juba näeme, kuidas toiduainete ostmine kukub kolinal. Me sõltume paraku tarbijate sissetulekutest ja valikutest. Kui Eesti valitsus endiselt töötleva tööstuse raskustes olevaid ettevõtteid siseriiklikult toetama ei hakka, kaotame omi kohti poeriiulitel välismaa tootjatele ning kaotame ekspordilepinguid, mille tagasivõitmine on äärmiselt vaevarikas protsess ja kohati kindlasti ka võimatu."

"Tarbijatena võiksime rohkem vaadata, mis päritoluga toodangut me tegelikult ostame. Kui (ostame) importtooteid, läheb raha hoopiski välisriikide ettevõtete toetuseks ja meile jäävad suhteliselt tühjad pihud," lisab ta.