Tallinna lastekodu juhi südantlõhestav lugu: üks 11-aastane laps ei peaks elama sellist elu

"Päevad olid ju erinevad, kuni selle hetkeni, et ma ühel hetkel ei käinud koolis. Ma ei julgenud kooli minna, sest mul koolist keegi märkas seda, kui ma kerjasin Viru tänaval. See oligi hästi kaootiline," jutustab Meelis "TV3 uudistele" avameelses intervjuus.

Meelis hängis nooruspõlves sõpradega tänaval ringi, ööbis trepikodades. Meelise lapsepõlve saatis pidevalt üks tegur, milleks oli alkohol. "Sellist nagu pereelu kodus, eks seegi oli kaootiline. Ma mäleta nagu sellist aega. Alkoholi, viina oli väga palju. Kui oli see talongi aeg, siis ma ei tea, miks, aga mul on mälus selline pilt, et isegi talongide eest sai viina osta ja siis neid vahetati," meenutab ta.

Milline oli Meelise lapsepõlv? "Ma ütleks ise, et see oli väga seiklusrohke. Ta oli seiklus tol hetkel, kui ma ise olin selles osaline. Aastaid hiljem, saades ise ka suuremaks ja mõeldes tagasi, siis 11-aastasena ma hulkusin ringi. Aga üks 11-aastane laps ei peaks elama sellist elu. Kindlasti ei olnud turvaline sel hetkel," sõnab ta.

Meelise peres kasvas kokku seitse last. Kui Meelis oli 12, viidi esimesed õed-vennad vanemate juurest ära turvakodusse. Meelis ise jäi toona veel ema juurde, ent veidi hiljem viidi ka tema SOS Lastekülla. "Tegelikult Lasteküla ei võtnud nii suuri lapsi, nagu mina olin ja seda enam, et erikoolist tulnud. Aga ikkagi ma olen tänulik, et tollane külajuhataja tegi selle erandi, et mul oli võimalus koos enda õdede ja vennaga kasvada."

Meelis ei arvanud, et ta sinna kauaks jääb, aga sealne pereema suutis igapäevaelu keskkonna luua selliseks, et ta tundis end hästi. Meelis lõpetas suhtluse oma vanade sõpradega ning alustas justkui uut elu. 

Mis sai aga Meelise emast? "Kui ma läksin alguses Keilasse elama, ma käisin ja suhtlesin oma emaga veel edasi, käisin tihti tal külas. Ta suri, kui ta oli 36-aastane. Lämbus liha süües. Ma ei tea, kas ta oli alkoholijoobes või mitte. Muidugi oli see minu jaoks keeruline aeg. Täna mul enam ei ole sellega nii keeruline, aga ma ikkagi olin väga selgelt oma ema laps ja see periood, kui ta suri, see minu jaoks oli tol hetkel oli keeruline," meenutab Kukk.

Aasta pärast ema surma leiti ka Meelise isa surnuna. Meelis kasvas endale antud ülesannetega, sai tugevamaks ja leppis saatusega. "Ma küll suhtlesin emaga, aga ma ei küsinud kunagi ta käest, et miks? Võib-olla ma sain siis ka aru, et mis seal tegelikult ju päris põhjus on, aga lihtsalt ei mõtle selle peale. Mida mu vanemad alati ikkagi väljendasid, oli see, et nad väga hoolivad ja armastavad meid, aga nad lihtsalt ei tulnud toime sellega."

Enda kõige nooremat venda Meelis ei tunnegi, sest ta lapsendati imikueas. Vend peaks oktoobris saama 27-aastaseks. Teiste õdede ja vendadega suhtleb Meelis edasi ja üheskoos tähistatakse isegi sünnipäevi. Täna 42-aastane Meelis on tänulik selle eest, et tal ei olnud vaatamata enda kaootilisele nooruspõlvele õppimisega probleeme. Koolis käimisesse jäi küll väike lünk, kuid istuma ta ei jäänud ning haridustee sai siiski käidud. Varasemalt töötas Meelis viis aastat haiglajuhina, korraldas Pihlakodude tööd. 

Oktoobris saab Meelisel Tallinna Lastekodu juhi kohal neli aastat täis. Tema juhtida on 230 töötajat ning erinevatel teenustel aidatakse umbes kahtesadat viitekümmend last. 

Meelis tunnistab, et on väga palju suhelnud nende lastega, sest on lisaks juhatajale ka nõustaja rollis ja tajub, et annab neile eeskuju. "Näitamaks, et kõik on võimalik, sest tegelikult ongi kõik võimalik ja lihtsalt oluline on see, et sa ise usuksid sellesse. Selleks, et sa saaksid uskuda, on oluline, et keegi teine peab sinusse uskuma. Et nad on nagu mõnes mõttes omavahel seotud," sõnab ta lõpetuseks.

Vaata lähemalt "TV3 uudiste" videoloost!