Tõsielusaate "Kohver" võitja: vastan vahel uutele tuttavatele, et see ei olnud tegelikult mina

2006. aasta sügisel tõi TV3 eetrisse eestlaste loodud formaadil põhineva tõsielusaate “Kohver”. Saate võitja Teele Paalme ütles intervjuus TV3 portaalile, et kuigi ta saates osalemist isiklikult kuidagi ei tähtsusta ning pole sellest aastaid mõelnudki, oli seal osalemine mitmes mõttes tõukeks tema edasistele tegemistele.

Saate "Kohver" osalejad väljahääletamise pärast muretsema ei pidanud, küll aga võitis vaid üks neist suure rahasumma ning teised eimiskit.

Teele Paalme suhtumine saates osalemisse ja selle kajastamisse on kahetine. Ühest küljest tõi see tema ellu võimalusi juurde, see oli justkui kiirtee tema kire ehk teleproduktsioonini. Teisest küljest ei ole ta selle üle kuidagi uhke ega pea seda eriliseks saavutuseks. ”Olen ise saadet selle aja jooksul ainult ühe korra vaadanud. Aastaid ei ole sellest mõelnud. Ei mõista, miks seda endiselt aastast aastasse korratakse. Tuttavad küsivad vahel, kas see oled sina ja ma vastan teemale mitte pikalt püsima jäämiseks, et ei, see ei ole mina (naerab).

Miks üldse otsustasid kandideerida? Kaua mõtlesid?

Mul oli elus hetk, kus ei teinud midagi olulist ega polnud kindlaid plaane. Telekast tuli reklaam ja ma otsustasin, et kandideerin. Otsus tuli pigem kiirelt, ei olnud mingisugust pikemat mõtlemist. Ma täpselt ei mäleta reklaami sisu, aga öeldi umbes, et et tule ja osale tõsielusarjas, kus on välja pandud miljon Eesti krooni.

Teele Paalme — FOTO: Kollaaž (TV3/Erakogu)

Kuidas kandideerimise protsess välja nägi?

Casting oli lahe, see toimus TV3 kohvikus ja sinna oli umbes 200 inimest kokku tulnud. Kohe alguses hakkas juba kenasti kaart jooksma ... esimene ülesanne oli tutvustada oma paarilist kes määrati juhuslikult. Mind pandi paari juhuse tahtel klassivennaga kes oli ühtlasi ka ainuke inimene keda ma sellest seltskonnast teadsin, mis tegi mulle kohe olukorra palju lihtsamaks. Eks meid kõiki ka peedistati seal, naljaga pooleks muidugi. Mul soovitati 15 kilo alla võtta jne. Tuleb kari lolle kokku, kes õudselt tahavad telesaates osaleda (naerab). Oleneb kuidas võtta, kas naerad kaasa või lähed nuttes koju. Mina ei teinud otseselt kumbagi, siis tekkis mul esimene mulje teleinimestest. Peale esimest vooru mõtlesin, et ma pole nii nõmedaid inimesi veel oma elus kohanud.

Välja valiti kümme inimest pluss veel ekstra paar inimest ning otsus tuli päris kiiresti. Ma ei mäletagi, mida ma sel hetkel arvasin, aga pigem olin kindel, et saan valitud.

Loe lisaks Teele intervjuule ka saate

Olid tollal 20-aastane. Kas ja kuidas saates osalemine sinu edasisi plaane ja elu muutis?

Elu peale saadet on olnud üsna mitmekülgne ja põnev. Ehkki ma võitsin tol ajal saate, ei ole ma selle üle erilist uhkust tundnud, vaid seda pigem tahaplaanile hoidnud ja varjanud. See oli üks etapp, mis minu elus küll palju muutis, kuid see ei mõjuta kindlasti kõike, mida ma teen täna. Ma olin täiesti roheline kaamerate ees, ei osanud ennast kuidagi kaitsta, vaid ladusin kõik letti, samas julgust mul jagus. Olin toores, ei osanud või teadnud kuidas meediaga suhtlema. Läksin otse ja julgelt kõigest rääkima. Pärast naersime omavahel ja mulle öeldi, et oleks see või teine lause sisse pandud, siis ma ei oleks küll võitnud.

Saated, mis keskenduvad intriigidele ja draamale, panevad osalejad ebamugavatesse olukordadesse, et rõhutada just negatiivset poolt. Eks ma mingi trauma sealt ikka sain, ennast vaadata ja kuulata televiisorist ei meeldi ja pole siiamaani tahtnud kaamerate ette minna, heameelega jään kaamerate taha. Mul oli siis selles mõttes ka õnne: kuna samal ajal läks eetrisse ka esimene “Tantsud tähtedega” hooaeg siis meie võõraste nägudena jäime tahaplaanile ja meedia meid nii palju ei kajastanud.

Kui palju keskendusid mängu alguses rahale? Kas läksid pigem võitma või lihtsalt huvitavat kogemust omandama?

Minu jaoks on alati olnud tähtis pigem osavõtt. Võit ei olnud nii tähtis ja mul ei olnud ka nii suurt enesekindlust, et võitma minna. Läksin pigem kogema uut olukorda ja looma suhteid uute inimestega. Võit oli tore boonus kuid minu jaoks oli olulisem protsess ja see, mida ma sellest õppisin.

Mis sind teistest mängijatest eristas? Mis aitas kokkuvõttes võiduni jõuda?

Ma lihtsalt eristungi teistest, inimesed millegipärast armastavad mind. Teiseks see, et mul oli ka palju õnne, asjad lihtsalt juhtuvad elus. Just nüüd tuli meelde üks tore seik saatest, kus me pidime ühte ülesannet lahendama ja tagasi baasi jooksma ning aega oli täpselt 10 minutit. Kuna ma teadsin, et jala ma sinna ei jõua, pidin kiiresti leidma teise lahenduse, hääletasin end punase cabrio peale ja kihutasime tagasi baasi, hea et ellu jäime aga see oli jällegi selline tore sündmuste kulg.

Kas ja kuidas saates osalemine sind kõige rohkem muutis või inimesena arendas?

Positiivsest vaatenurgast on mul õnn olnud leida saatest suurepäraseid sõpru, tuttavaid ja edaspidi ka kolleege. Toomas Kirss ja Madis Milling olid minu teejuhid ja toetajad. Nad olid tol ajal minu loojad ja suunanäitajad, kuid täna tunnen, et olen ise kujundanud endast hoopis uue looja. Armastan väljakutseid ja lisan nooruslikku optimismi ja spontaansust kõigele, millega tegelen. Olen saavutanud täna palju ainult tänu oma pealehakkamisele. Olen saanud võimaluse teha koostööd mitmete andekate teleproduktsioonis töötavate inimestega, tootes erinevaid telesarju ja saateid alates “Kelgukoertest” lõpetades viimase TV-3 telesarjaga “Armastus”

Millega oled viimasel ajal tegelenud?

Viimased kümme aastat olen aktiivselt tegutsenud ka turismivaldkonnas, oman reisibürood nimega Yolotravel. See ettevõtmine on mulle võimaldanud jätkata oma teise suure kire reisimisega ja seda kogemust ka teistega jagada. Mul on hea meel tuua inimesteni toredaid reisielamusi ning aidata neil avastada uusi sihtkohti.

Mõeldes tagasi sellele tõsielusaatele, ei oska ma öelda, milliseks oleks mu elu kujunenud ilma selleta. See oli justkui kiirtee minu kireni ehk teleproduktsiooni, kuigi ma tollal seda ju ei teadnudki. Olen tänulik nende kogemuste eest, mis on aidanud mul saavutada seda, kes ma olen täna. Minu teekond jätkub ning ma olen avatud uutele võimalustele ja väljakutsetele, mis võimaldavad mul veelgi rohkem panustada ja end teostada.

Mul on kaks poega, 10- ja 13-aastased. Nemad ei tea sellest saatest midagi. Loodan, et ei saa ka teada (naerab).