SUUR LUGU | Katrin Pärn ärevusega võitlemisest: mõtlesin, et lasen siis juba korralikult korgid läbi

„Teen seda muuhulgas selleks, et ületada oma hirmu esinemise ees,“ ütleb Katrin otsekoheselt. „Et ületada oma hirmu selle ees, et äkki mul ei tule välja ja ma ebaõnnestun. Tahan kasvatada seda nahka, et kui midagi juhtubki, et ma siis tulen sellega toime.“ Ometi sai näosaate produtsent Katrinilt kõigepealt pigem eitava vastuse, siis aga tekkis uudishimu ja uljus, mis hirmu üles kaalus. Jah-sõna antud, tekkis loomulikult kohe kahetsus, aga lõpuks sai Katrin endaga kokkuleppele. „Mõtlesin, et nüüd on nõusolek antud ja tuleb ära kannatada ja loodetavasti on lõbus,“ meenutab ta oma sisekõne, proovides end rahustada, et olgu see näosaade siis projekt enesekindluse kasvatamiseks.

Hüppab üle enda varju

Saates osalemise kasuks rääkis Katrini silmis võimalus teha midagi, mis ei ole talle omane. „Nagu ka teatris, mulle alati meeldib mängida kedagi, kes on teistsugune kui mina,“ tunnistab ta. „Karakterid, mis ei ole mulle esmapilgul nahalähedased. See on palju huvitavam, väljakutse. Eks ma mõtlesin saatega seoses samamoodi, aga jah...“ Esimesed kaks saadet läksid Katrinil tema enda hinnangul täiesti tuksi. Kõigepealt vedas ikkagi närv alt, siis läks hääl ära. „Ukse taga oli kõik ideaalne,“ meenutab Katrin avasaadet. „Siis läksin lavale ja lõi sellise närvi sisse, et pilt läks eest ära, kõik läks meelest, mis ma olin mõelnud. Vaatasin lihtsalt, kuidas püsti jään.“

Katrin tunnistab, et õnneks muutub ta keerulistes olukordades väga sitkeks, nii juhtus ka esimese kahe ebaõnnestunud etteaste järel. Ta kiidab väga teisi võistlejaid ja ütleb, et nii ühtselt tugevat seltskonda pole näosaates kunagi varem olnud. „See on täiesti pöörane. Kõik on nii metsikult lahedad,“ ei ole ta tunnustusega kitsi. „Ma siis võin olla see nõrgem lüli," viskab ta nalja, "aga ka mul on oma tugevused. Ja mulle on alati meeldinud olla laval koos endast parematega, sest see on arendav. Ma tõesti vaatan ja imetlen.“

Lava taga teistega suhtlemiseks liiga palju aega ei jää, kuid Katrin ütleb, et tore klapp tekkis tal Jüri Pootsmanniga. "Jüri on soe ja naljakas ja kuidagi väga tuttav." „Minuga on nii, et ükskõik millist projekti tehes ma olen alati fokusseeritud inimesele. See tähendab, et selles seltskonnas peab olema vähemalt üks inimene, kelle pärast ma kohale lähen,“ tõdeb Katrin. Fookust on kindlasti vaja, sest Katrini töögraafik on sel sügisel hullumeelselt tihe ning näosaates osalemisega ajas ta selle enda sõnul täiesti üle võlli. Kui küsin, mida pere näosaates osalemisest arvas, mõtleb Katrin hetke. „Lapsed on harjunud, et ema on palju tööl. Mees ütles, et eks sa vist pead minema.“

Life Hack Uus-Meremaalt

Katrin on läbi elu otsinud ja leidnud võimalusi, kuidas oma enesekindlust kasvatada. Aastaid tagasi oli tal võimalik osaleda Rotary klubi kultuurivahetusprogrammis, mis viis kaks eestlast ja kolm soomlast Uus-Meremaale. „Iga kell läheksin sinna tagasi, vaimustav koht, “ ütleb Katrin ka nüüd, palju aastaid hiljem. „See oli tohutult avardav reis, ja ka kindlasti selline, mis õpetas mind julgemaks. Ma pidin hästi palju suhtlema, muidu ma väga võõrastega suhtleja tüüp ei ole. Aga seal ei olnud teist varianti.“ Katrini sõnul ravis Uus-Meremaa periood temast välja hirmu inimeste ees, kuid see kipub aja möödudes tagasi tulema. Aga oskuse käsu peale vestelda ja suhelda omandas üsna püsivalt.

„Kord olime ühe seltskonnaga kusagil koobastes ja minu võõrustaja, kes teadis, et ma laulan, ütles, et siin on väga hea akustika, laula meile midagi,“ meenutab Katrin. „Ja mina muidugi puiklesin vastu, kõik üritasid mind veenda, et laula ikka, aga minna ikka puiklesin ja nii see laulmine ära jäigi.“ Alles hiljem sai Katrin korraga aru, et selline keeldumine tõmbab tegelikult palju enam tähelepanu. "Ja mida kauem puikled, seda ebamugavam kõigil on. Kui ma oleks lihtsalt püsti tõusnud ja ära laulnud, siis oleks see tehtud ja möödas ja unustatud,“ tõdeb ta tagantjärele. „Sellise nö Life Hacki õppisin ma sealt."

Hiljem ühel üritusel tekkis uuesti sarnane olukord ja siis oli Katrinil oma taipamine meeles.  „Ütlesin, et jah, muidugi ma laulan ja laulsingi.“ Katrin esitas oma vanaema lemmiklaulu ja pärast esitust tuli üks võõrustajatest tema juurde ning uuris, mis laul see oli. „Selgitasin talle ja ta ütles, et sul oli keegi kõrval, kui sa seda laulsid,“ meenutab Katrin. „Nii et vanaema oli omal moel kohal, kui ma seal Uus-Meremaal tema lemmiklaulu laulsin.“

Kauged maad on Katrini elus varemgi olulist rolli mänginud. Teismelisena läks ta koos emaga Ameerikasse ja sai sinna jääda pikemaks ajaks, käies pool aastat kohalikus koolis. „Elasime ema sõbranna ja tema perega San Diegos,“ meenutab Katrin. „Eestist ära minnes ma olin enda ja maailmaga pahuksis teismeline. Aga minu Ameerika aeg suutis seda muuta. Tagasi tulles olin tervenenud. See periood ravis mu terveks hirmust elu ees.“ Sama mustrit märkas Katrin ka siis, kui aastaid hiljem Berliinis õppis ja elas. „Kui ma siit läksin, siis ma olin üsna katki. Ja kui ma poole aasta pärast tagasi tulin, siis ma olin oma elu parimas vaimses ja võimalik, et ka füüsilises vormis. Huvitav muster.“

Jõuga varjust valguse kätte

Kui küsin, kuidas Katrin praegu oma tasakaalu tagasi saab, tuleb vastus kiiresti. „Üksi. See on peamine. Üksi olles. Aga see jälle ei ühenda ega lähenda mind muu maailmaga, pigem vastupidi,“ tõdeb ta. Kuid ka vaheldus on Katrini jaoks oluline. „Ma ei suudaks kindlasti teha ainult ühte asja (näitlemine, lavastamine, kirjutamine). Ma vajan väga palju vaheldust.“ Näitlejana saab Katrin praegu laval olla etenduses „Erik ja Anna“, millega käiakse ringi Eesti erinevais paigus. „Mulle tohutult meeldib selle tükiga laval olla. See on nii tore, liigutav ja naljakas ja läheb kõigile korda,“ tunneb ta rõõmu. „Samas põhjus, miks ma viimastel aastatel lavastan palju rohkem kui mängin, ongi see, et ma kipun järjest rohkem kaadri taha. Mulle ei meeldi, kui mind vaadatakse.“

Kuid vahel tuleb tunne, et ehk on ikka rumal niimoodi peitu pugeda ja just seepärast ongi Katrin pannud end viimasel ajal olukordadesse, kus ta on hästi nähtav, kuigi see tekitab temas tohutut ärevust. „Ma saan aru, et ma ei oska oma ärevust ikkagi ohjata või hallata. See matab mu enda alla,“ tunnistab ta. „Ehk siis, jõudes tagasi sellesse punkti, et miks ma näosaates olen, siis ma mõtlesingi, et kui ma lasen korralikult korgid läbi selle olukorraga, siis ehk ma saavutan mingi immuunsuse.“ Siiski ei tasu arvata, et Katrin oma esinemisi hiljem ise telerist vaataks. Ta ei tee seda kunagi, mitte ühegi projekti puhul, mis teleekraanile jõuab. „Kui ma sarjas mängin, siis ei vaata ma ka mitte kunagi tulemust,“ ütleb ta ausalt, tunnistades kohe, et saab aru küll, kui veidralt selline lause näitleja suust kõlab. 

Lavastamise kohta ütleb Katrin, et see teeb teda õnnelikuks. Millegipärast. „Ma oskan selles rollis olla, mulle tundub, et mul tuleb teise inimese toetamine hästi välja, ja see on palju mugavam kui ise laval olla,“ naerab ta. „Kuigi ma leian end viimasel ajal lavastamast rohkem kui mängimast, ei ole ma kindlasti selles kohas veel, et mängimine üldse lõpetada. Just näiteks selliste tööde pärast nagu see Erik ja Anna praegu.“ Rõõmu leiab Katrin ka muusikast. Alles hiljuti tuli tal uus plaat välja, nii et kes tahab kuulda Katrini enda lauluhäält, leiab üles InBoili ja Külma Mai uue plaadi Analemma. „Seal ma laulan küll täitsa enesekindlalt,“ muigab Katrin. „Piitsutades ennast nüüd selle eest, kuidas mul näosaates on läinud, tundub plaadimaterjali kuulamine täitsa rahustav.“

Värske plaadi peal on ka üks lugu, millel on lisaks Katrini kirjutatud sõnadele ka tema loodud viis. Kui muusika kirjutamist tuleb harvem ette, siis laulusõnu on Katrin päris palju tõlkinud ja kirjutanud, nii endale kui teistele artistidele. Kui küsin, kui palju on tal sahtlis ootel materjali, millega tahaks tegeleda, tuleb välja, et sahtel on üsna täis. „Lavastaja portfellis on mitu asja, mida ma tahaks teha, aga pole veel olnud võimalust,“ tõdeb Katrin. „Ma pole leidnud produtsenti või olen ma ise argpüks ja ei julge minna selle jutuga kusagile. Istun kodus ja mõtlen, et oo, lahe oleks teha.“ Katrin teab, et liiga kaua oma mõtete otsa istuma jääda pole hea. „Vahel ongi nii, et sulle antakse mingi mõte, sa ei tee sellega midagi ja siis see antakse kellelegi teisele. Ma olen paar korda seda kogenud.“

Armastus esimesest silmapilgust

Kui näosaates peaks Katrinil avanema võimalus kedagi toetada, siis esimeses järjekorras tuleksid loomad ja lapsed. Kui küsin, kes on tema enda peres lemmikloomaks, selgub, et selleks on üks eriline linnukoer, Ungari vizsla. Punane, lühikese karvaga. „See on väga armastav tõug, hästi delikaatne, meie koer on iseäranis hea kasvatuse saanud ja ülimalt kuulekas,“ tutvustab Katrin oma neljajalgset pereliiget. „Ta on juba 14-aastane, mistõttu kuulekus hakkab küll vaikselt kaduma, sest ta ei kuule enam hästi. Aga väga inimese koer on ta, ise on ka nagu inimene.“ Katrini pere sai koeraomanikuks läbi ootamatu juhuse, neil polnud vähimatki plaani koera võtta, kuid elu mängis võimaluse, mida ei saanud kasutamata jätta, ise neile kätte.

„Üks meie ungarlasest sõber pidas oma nii öelda lahkumispidu, sest ta kavatses kodumaale tagasi kolida. Me veel kahtlesime, et kas lähme sinna peole või ei lähe, lõpuks ikka otsustasime, et lähme, kogu perega,“ meenutab Katrin. „Ja siis seal oli see koer. Mina, kes ma pole elu sees koeri väga armastanud... mul oli selline tunne, et ma tahaks selle koeraga näod kokku panna. Meil oli täielik armastus esimesest silmapilgust.“ Kui Katrin koera peremehele ütles, et tal pole elus ühegi koeraga sellist kiindumust olnud, vastas peremees, et võtku nad koer endale. Selgus, et koera omanikul oli plaan pooleks aastaks mujale õppima minna ning loom oleks niikuinii vajanud hoiukodu. Et kui tahate, tooge pärast tagasi ja kui ei taha, ärge tooge. 

Katrin meenutab, et proovis alguses igasuguseid ettekäändeid leida. „Ütlesin, et ma olen koertele allergiline, aga peremees ütles, et see on allergiavaba koer. Mina ütlesin, et mulle ei meeldi see spetsiifiline koerte lõhn, aga peremees ütles, et see koer ei lõhna. Peale selle, see koer oli ülihea kasvatuse saanud,“ olid Katrinil vastuargumendid otsas. „Poisid olid kohe nõus ja nii me saimegi endale ülimalt hästi koolitatud koera. Ja mina, kes ma olen ennast kogu elu pigem kassiinimeseks nimetanud, olles elanud mõned aastad selle koeraga, sain korraga aru, et kassiinimesed on need, kellel pole lihtsalt olnud õiget koera!“

Paberita professionaalid

Viimased paar aastat on Katrin lavastajana teinud Elvas tükke harrastusnäitlejatega ning see on pannud teda sügavalt mõtlema, mida näitleja kui ametinimetus tegelikult tähendab. Professionaalsuse mõttes. „Mul on Elvas hulk näitlejaid, kes on täpselt sama head, mõni isegi parem, kui profid näitlejad kuskil,“ ütleb Katrin. „Et mis see professionaalsus siis siin meie kontekstis tähendab? Paberit või? Kas see ei peaks tähendama seda, et sa oskad seda ametit,“ küsib ta. „Kui sa oled näiteks puusepp ja sul on kuldsed käed, sa teed imelisi asju, aga sul pole paberit, kas sa siis oled kehvem puusepp? Ei ole ju. Ma saan aru, et professionaal tähendab kedagi, kes teenib raha selle ametiga - harrastaja on see, kelle põhiline sissetuleku allikas on muu. Näiteks sealsamas Uus-Meremaal on kaks professionaalset teatrit ja müriaad nö amatöörteatreid, kus muide mängivad tihti teatrikooli haridusega inimesed, lihtsalt nad ei elata end sellega. Aga see ei määratle nende oskusi sellel alal. Kui ma seal inimestele rääkisin, et meil Eestis on terve hulk riigi toetusel olevaid teatreid, kus inimesed saavad kuupalka, neil kukkus suu lahti kõigil. Nende mustri järgi oleks justkui kõik projekti- ja väiketeatrid ja meil amatöörteatrid," naerab ta. "Aga Eestis tähendab harrastusnäitleja justkui kedagi, kes eriti ei oska, aga väga tahab. Seda müüti tahaks nüüd kummutada. Need seal Elvas küll oskavad täiega."

Katrin ütleb, et ta ei tunne, et ta peaks neile kuidagi hinnaalandust tegema või aeglasemalt rääkima. "Võibolla vahe on hoopis selles, et nad on minu kui lavastaja suhtes usaldavamad kui ehk professionaalsed näitlejad, kel on vahel tunne, et nad teavad ise paremini, kuidas asjad käivad.“ Katrin tunnistab, et aastaid tagasi läks ta ise ka üsna pika hambaga Elvasse vaatama, et mis meil siin siis on. „Juhtuski see, et ma olin rabatud sellest seltskonnast! Ja olen siiani neist tohutult sisse võetud.“

Elva Lendteater mängib sel suvel hästi vastu võetud William Shakespeare’i kuulsaimat romantilist komöödiat „Suveöö unenägu“ ka järgmisel suvehooajal. Juba märtsis toob Katrin Endla teatri lavale „Salemi nõiad“ ja näitlejana näeb teda ennast praegugi etenduses „Erik ja Anna“ lavadel üle Eesti. „Mulle on oluline, et mul oleks tööd tehes hea olla,“ ütleb Katrin. „Ja ma pole õnneks pidanud väga tegema midagi, millega ma sisemiselt vastuollu läheksin. On olnud ebamugavaid ja raskeid olukordi, kust tuleb end jõuga läbi närida, aga need ei ole kunagi olnud asjad, millele ma alla ei kirjuta.“

Uurin lõpetuseks, kas oma poegades on Katrin samuti juba teatripisikut märganud. Katrin ütleb, et üks poistest on spordimees ja teine on kaunite kunstide mees. „Noorem on ise  kunagi öelnud, et tahaks näitlejaks saada. Vanem kutt on praegu küll üleni spordist tehtud ja elab ainult staadionil.“ Näitlejaks saamine ei olnud Katrini enda puhul samuti lapsepõlveunistus. Pigem on paelunud teda ametid, mis lubavad eraklikkust ja omaette nokitsemist. Ometi sai just sellest elukutsest hoopis võti, millega proovida muukida lahti oma hirmud elu, inimeste ja suhtlemise ees. Ja kuigi näosaate lava pakub meelelahutust nii siin- kui sealpool ekraani, võib see osalejate jaoks samal ajal olla tõsine enesekindluse kasvulava. Millele igal pühapäeval astumine on kindlasti tunnustust väärt.