SUUR LUGU | Birgit Sarrap saab peagi nautida uut rolli: meie suur pere suureneb veelgi

Suursaade „Su nägu kõlab tuttavalt“ näib formaadina olevat Birgiti jaoks loodud. Kuid ometi tuli tal varasematel aastatel kutsed tagasi lükata. „Põhjused olid erinevad,“ meenutab ta nüüd, kui on juba mitmendat nädalat näosaate karussellil keerelnud. „Esiteks olid lapsed alles väikesed ja teades, kui suure tüki ajast ja energiast selline saade ära võtab, ei näinud ma osalemiseks mingit võimalust.“ Peale selle oli Birgitis ka kerge kahtlus, kas see saade ikka on tema jaoks, kuid kaks aastat tagasi tehtud julge otsus aitas tal iseennast veenda. „Tantsusaates osalemine oli minu jaoks juba suur hullus, seega mõtlesin näosaate puhul, et küllap ikka saan ka sellega hakkama,“ ütleb ta. 

Birgit tunnistab, et suursaadetes on midagi, mis tekitab sõltuvust. „Suursaate sees olla on nii vahva ja põnev, kogu see möll ja adrenaliin,“ löövad tal silmad särama. „Pole ühtegi teist kohta, kus oleks selline adrenaliin, et sa oled veel pärast hooaega terve aasta mõnusa mulli sees.“ See kogemus ise on Birgiti sõnul nii suure väärtusega, et isegi etteastetes põrumine ei nulliks head tunnet ära. „Tore on oma mugavustsoonist välja tulla, panna end proovile, areneda ja nautida kogu seda melu ja möllu. Mul on tõesti väga hea meel, et see saade tagasi tuli.“

Suur pere ja toetav kogukond

Birgit oli viiene, kui talle viiul pihku pisteti ning ta muusikakooli uksest sisse astus. Õnneks mitte üksinda, sest selleks ajaks oli ta juba kodukirikus, Hageris, laulutüdrukuna üles astunud ning pühapäevakoolist leitud sõbrannadega koos viis tee ka muusikakooli. Lisaks viiulile tuli ka klaverimängu õppida ning kooliikka jõudes käis Birgit juba Raplas muusikakoolis ning laulis Tallinnas Lasteekraani Muusikastuudios. „Koolis käisin Kohilas, nii et see oli ikka paras logistika, kolme koha vahet sõitmine,“ tunnistab Birgit. Autojuhi ja tugeva taustajõu roll oli Birgiti isal, kes leidis alati aega tütarde huvitegevuste jaoks. Sest ärme unusta, et Birgitil on kolm õde. „Klaverit mängisime kõik, kaks õde olid suured käsitöö fännid, üks õde pigem tantsuhuviline,“ loetleb Birgit ning lisab, et täna on nad ühes asjas kõik võrdsed. „Meil kõigil on kaks last ehk siis meie vanemad on 8 kordsed vanavanemad. Ja mis eriti tore, minust saab peatselt vanatädi, nii et meie suur pere suureneb veelgi.“

Pere on Birgitil tõesti suur, alustades vanematest, kes mõlemad on pärit 9-lapselisest perest. Isa Saaremaalt, ema Hagerist. Vanavanemate kaudu on perel tugev side kirikuga, mis on ka noorte ellu edasi kandunud. Ka Birgit ja tema õed on ristitud, leeritatud ja laulatatud. „Lapsed käivad meil kristlikus Kaarli koolis, mis tähendab seda, et kõik aktused ja kontserdid on alati Kaarli kirikus,“ lisab Birgit. „Ma ise olin üks esimesi popartiste, kes hakkas kirikus kontserte andma ja see on minu jaoks väga südamelähedane. Samas on see tunnetuse küsimus iga artisti jaoks, kas kirik on tema kontserdiks õige koht või pigem mitte.“

Oma vanematest ja õdedest räägib Birgit suure soojusega. Ema oli see, kes ta muusika ja laulmise juurde juhatas ning ei lasknud pillimängu pooleli jätta ka siis, kui Birgitil mõnel hetkel tõrge tekkis. „Ema on siiani lasteaias muusikaõpetaja, isa on nüüd juba pensionil, kuid omas varasemalt puidutööfirmat. Minu ja õdede kodudes on palju tema tehtud mööblit,“ kiidab Birgit. Kui küsin, kas perekondlikel koosviibimistel tuleb samuti laulda, muigab Birgit, et tööd väga koju kaasa võtta ei tahaks. Kuid tunnistab samas, et jõulude ajal küll kõik musitseerivad ja laulavad. Ka tema enda lapsed. „Jõulud on meil tõesti nagu suur perekondlik kontsert.“

Rahva silme all kasvanud

Kuidagi ei saa mööda küsimusest, miks Birgitist hoopis laulvat näitlejat ei saanud. Õppis ta ju gümnaasiumis ometi VHK teatriklassis, juhendajate Lembit ja Maria Petersoni käe all. „Jah, eks ma mõtlesin muidugi lavaka peale ka, aga samas sain üsna ruttu aru, et minu suund on ikka muusika ja laulmine,“ tunnistab Birgit. VHK tunde ja eriti teatriklassi õpetajaid meenutab ta tänutundega. „Meil käis muusikatunde andmas Jaak Johanson, kõnekunsti õpetas Tõnis Rätsep, pilatese tunde andis Aleksander Eelmaa,“ meenutab Birgit. „Küll me ikka imestasime, et nii vana mees, aga vaat kuidas paindub.“ Ja just siis, kui Birgit oli enda jaoks selgeks saanud, et näitlejakutse asemel on tema tee lauljakarjäär, tuli saade „Eesti otsib superstaari.“ „Selles saates ma sain lõplikult aru, et see on minu tee ja see meeldib mulle,“ ütleb ta veendunult.

Birgit on artistiks ja staariks kasvanud meie kõigi silme all, eelkõige alates superstaarisaatest. Seega võib tunduda, justkui teaksime temast juba kõike. Õnneks see siiski nii ei ole. „Ma olen avatud inimene küll ja publiku silme all kasvanud, see on mulle sobinud,“ ütleb ta siiralt. „Kuid loomulikult jätan ka mina mingi osa endast ja oma isiklikust elust avalikkuse eest varju.“ Siiski usub Birgit, et üle poole annab ta endast ära ja mõtleb isegi intervjuusid andes, et kas tal on üldse millestki rääkida, mida lugejad ja vaatajad veel ei tea. „Eks ma olen õppinud nüüd juba kõike mitte välja ütlema, kuigi otsekohese inimesena ma tahan alati kõik olukorrad kohe ära lahendada. Mis kriitikat puudutab, siis kommentaare ma ei loe, see pole selline tagasiside, mis edasi liikuda aitaks. Ise ma samuti anonüümselt kedagi kommenteerima ei hakka.“

Kriitikat on Birgit siiski ka ise pidanud edastama, näiteks superstaarisaates kohtuniku rollis. Mõistagi tuleb analüüsimist ette ka kodus, teleri ees, erinevaid esinemisi ja artiste vaadates. „Me kodus ikka vaatame telekat, professionaalsest huvist, hoiame end kursis meelelahutuses toimuvaga,“ ütleb ta. „Ma tean, et paljud artistid telerist enda ega teiste etteasteid ei vaata, aga mina arvan, et tuleb end kursis hoida.“ Telerit vaadatakse Birgiti ja tema abikaasa Indreku kodus ka siis, kui on vaja end lihtsalt laadida. „Meile oma väikse perega meeldib kodus olla, teha sauna, vaadata filmi, süüa midagi head, lihtsalt lõõgastumine ja laisklemine,“ tunnistab Birgit. „Kui annad endast sotsiaalses mõttes palju ära, siis vahel on vaja oma kookonisse pugeda ja lihtsalt olla.“

Jagatud reisi- ja padelipisik

Küsimus, kas sõpru on tema elus pigem vähe või palju, paneb Birgiti hetkeks mõtlema. „Lähimate sõprade ring on pigem väike,“ ütleb ta, kuid lisab kohe, et parimate sõbrannade seltskond on neil 7-liikmeline, mis mõne jaoks kõlab juba päris suure seltskonnana. Ka Indreku sõprade ring on lai, seega on kahepeale kokku sõpru rohkem kui aega, mida nendega koos veeta. Õnneks liidavad ka ühised hobid. „Me väga armastame padelit mängida, see on täielik hullus juba,“ naerab Birgit. „Aastaid tagasi avastasin enda jaoks ka pilatese, seega püüan padeli kõrvalt kord nädalas ka sinna jõuda.“ Lisaks meeldib Sarrapitele teatris käia ning suvel püütakse jõuda ka kontsertidele ja festivalidele nii palju, kui enda esinemiste graafik lubab.  „Püsimatud hinged oleme, tahame palju ringi käia ja toredaid asju teha.“

Loomulikult kuulub Birgiti ja Indreku peretraditsioonide hulka ka reisimine. Nii lastega kui ilma. „Tai on meile südamelähedane koht, kuhu läksime koos juba enne lapsi,“ ütleb Birgit. „Leidsime seal ühe rajooni, kus oli nii mõnus olla ja õnnestus leida ka oma koht, kuhu saaks igal ajal tulla. Nüüd küll hakkab see koht meie perele väikseks jääma ja eks vahel tahame ka mujal käia.“ Igal aastal käiakse näiteks suusareisil, mõlemad lapsed on ka suusatama õppinud. „Minul on ikkagi nii, et kui ma lähen Eestist ära, siis ma saan end täielikult välja lülitada ja puhkus on mõnusam,“ tunnistab Birgit. „Unistuste kohti, kuhu tahaks veel jõuda, on palju. Loodame Indrekuga, et oleme ka kunagi need aktiivsed pensionärid, kes võimaluste piires ikka mööda ilma ringi reisivad.“  

Kuna pensionipõlveni on veel palju aega, võiks hoopis küsida, kas Birgiti ja Indreku perre on ühel päeval ka pesamuna oodata. „Mõtteid on olnud, aga praegu on hästi nii, nagu on,“ ütleb ta kindlalt. „Noor ema oli tore olla, lastel on vahet 2,5 aastat ja nad on saanud koos kasvada. Artistina ja just naisena ei ole lihtne leida seda õiget hetke, mil oma karjääri karussellilt maha astuda, teadmata, kas õnnestub sellele veel naasta. Minul see õnnestus ja kindlasti on siin oma roll ka tugivõrgustikul,“ viitab Birgit nii enda kui Indreku emadele ja suurepärasele noorele lapsehoidjale, kellest sai justkui pereliige. „Lausa kahju oli, kui lapsed suuremaks said ja enam hoidjat ei vajanud, nii toredast inimesest loobuda.“ 

Kuidas peita oma häält

Kui küsin, kas lapsed käivad juba praegu vanemate jälgedes, selgub, et tõepoolest. Birgiti ja Indreku tütar mängib muusikakoolis klaverit, laulab Lasteekraani Muusikastuudios ning tegeleb ka võistlustantsuga. „Poeg laulab samuti väga hästi ja käib kooli kooris,“ ütleb Birgit. „Aga täna kuulub tema süda siiski eelkõige jalgpallile.“ „Su nägu kõlab tuttavalt“ kolmandas saates oli Birgitil võimalus esineda koos tütrega, mis oli mõlema jaoks suurepärane elamus. 

Kuigi võib jääda mulje, nagu tuleksid kõik näosaate etteasted Birgiti jaoks mängleva kergusega, pole see tema enda hinnangul sugugi nii. „Kõige keerulisem on oma häält peita, mul on kindel tämber ja inimesed tunnevad seda,“ selgitab ta. „Näitlejatel on seetõttu lihtsam, nende hääli ei teata nii hästi. Teatris on teistmoodi, seal saad rolliga pikemalt tööd teha, aga näosaates korraks, 2,5 minutiks, kedagi teist kehastada on väga keeruline, eriti veel huumorivõtmes.“ Kuna Birgit on heategevusfondi „Minu Unistuste Päev“ patroon, siis pole küsimustki, kuhu tema võidu korral toetussumma kantakse. „Heategevus on kogu aeg olnud minu professionaalse elu kindel osa. Meil, artistidel, on suurem kõlapind ja seda tuleb heas suunas ära kasutada.“

Tulevikuplaanide osas jätab Birgit otsad lahtiseks, kuid põhjaliku planeerijana teab ta täpselt, millises suunas ja kuidas liikuda tahab. „Suures plaanis ma lihtsalt loodan, et selles maailmas, mis on muremõtteid täis, jääks rõõm siiski alles.“ Oma panuse selleks annab ta igal pühapäeval näosaates ning tulevikus kindlasti nii mõneski uues sõltuvust tekitavas suursaates.