KOGEMUS | Videokõne, ohkimine ja rääkimine ehk miks inimesed kinos käituda ei oska?

Andry Padar on tulihingeline filmifänn, kes käib kinos iga nädal vähemalt korra, kui mitte kaks. See ühtlasi tähendab, et ta on istunud kõikvõimalike meeldivate ja ebameeldivate inimeste läheduses ning näinud eriti kummalist käitumist filmi ajal.

Padari sõnul on inimesi, kes kinos käivad, täiesti seinast seina. “Mingi uus trend on telefonis olla päris palju kinos. Kõige veidram asi oli see, kuidas üks mees oli videokõnes terve aeg oma sõbraga ja ta ei filminud ekraani, vaid ta oli lihtsalt videokõnes ja rääkis juttu! Mina olin ka seansil ja mõtlesin, et mida me siin täpselt teeme või mis see kontseptsioon on?! Inimesed päris täpselt ei saa aru,” jutustab Padar podcastis.

Mõnda aega tagasi käis Andry vaatamas filmi “A Quiet Place 2”, mille tegevustik toimub enamus aega totaalses vaikuses. “Mul oli kolm noormeest selja taga, kes 45 minutit olid lakkamatult kommenteerinud filmi kaasa, nagu oleks vormeli sõit olnud. Siis ma pidin neile ütlema, et te tulite vaatama või te tahate ära minna – valige üks kahest! Pärast seda oli vaikus majas,” meenutab ta vahejuhtumit, kus ta juba ise reageerima pidi.

Saatejuht Taavi Libe kiidab tema käitumise heaks. “See on hästi tore, kui saalis on keegi, kes julgeb korrale kutsuda. Kui kogu saal piinleb, sest kaks lollakat on, siis see on muidugi jube,” sõnab ta.

Ühtlasi meenutas Libe ka oma enda kõige rajumat kinokogemust. “See oli siis, kui kinno tuli film “Sangarid”. Seal oli üks härra, kes oli joobes ja mitte ei kommenteerinud filmi, vaid astus kõikide tegelastega dialoogi ehk kui keegi ekraanilt midagi ütles, ta ütles vastu midagi. Vahepeal sai vihaseks mingi dialoogi käigus,” naerab ta.

Vaata videpodcastist veel, miks on tore kinos üksinda käia ja millal hakkab AI filme tegema!

Kuula “Miks me oleme idioodid?” podcasti ka Spotifys või Soundcloudis.