Telesaated kohanevad killustunud tähelepanuga

„Parem kui 99" ja „The Floor — valluta võidupõrand" näitlikustavad seda mustrit TV3 eetris kõige selgemini. Saade peab vaataja tähelepanu köitma ka siis, kui ta saate ajal telefoni järele haarab.

Lühemad plokid, sagedasemad pöörded

Veel kümme aastat tagasi võis telekanali õhtune põhiprogramm koosneda pikast vestlussaatest, krimisarja episoodidest või kontserdist, mis kestis ühtlase tempoga õhtu otsa. Praegused saated koosnevad seevastu lõikudest, millele on omane kiirem tempo ja korduvad pingelised hetked. Vaataja saab vahepeal välja astuda ja tagasi tulla, ilma et peaks järele küsima, mis paarikümne sekundi jooksul juhtus.

See ei muuda saateid iseenesest lihtsakoelisemaks. Otsustushetki on hoopis rohkem ja iga selline hetk on punkt, kus vaataja saab saatele aktiivselt kaasa elada. Pikkade pingekaarte asemel on saadetele iseloomulik pidevad emotsionaalsed kurvid.

Telefoniekraan on alati käeulatuses

Õhtuti pole teleri kõrval kaaslaseks ainult vaikus või pereliikmete jutuajamine, vaid ka nutitelefon, sülearvuti ja tahvel. Iga seade võtab oma osa inimese tähelepanust.

Kui suur see paralleelkasutus tegelikult on, näitab Emori meediapäeva uuring, kus eestlaste päev kaardistatakse veerandtunni kaupa ja iga ajaploki kohta märgitakse, milliseid meediakanaleid samal ajal kasutati. Telekanali konkurent pole enam naaberkanal, vaid kõik muu, mis samal hetkel teistel ekraanidel käimas on.

Vaataja osalus on osa formaadist

Lihtsaim viis vaataja tähelepanu saate juurde tagasi tuua on talle midagi konkreetset teha anda. Hääletused, kommentaarid ja sotsiaalmeediasse postitatud reaktsioonid kuuluvad järjest sagedamini saate enda ülesehitusse, mitte selle kõrvale.

Sama nihe selgitab, miks tõsielu- ja võistlussaated on Eesti teleprogrammide selgrooks saanud. Need pakuvad vaatajale väikest osalushetke, mis ei nõua temalt suurt panust, kuid jätab vaatajale tunde, et ka pisikesel teol on mõju ja tagajärg.

Interaktiivse meelelahutuse laienemine

Sama loogika kehtib mujalgi. Mobiilirakendused, lühikesed videoklipid ja sessioonipõhised hasartmänguplatvormid pakuvad sama mikropanust mis telesaade, ainult kompaktsemas vormis. Inimene avab rakenduse mõneks minutiks, teeb seal paar valikut ja sulgeb selle seejärel.

Eesti turg on selle nihkega juba kohanenud: litsentseeritud operaatoreid lisandub aina juurde ja kasutuskogemus on sobitatud telefoniformaadile. Kasiinoportaal toob välja Eesti kasiinodes mängimise nipid, kõrvutades seejuures ka erinevate Eesti tegevusloaga platvormide maksevõimalusi, mänguvalikut ja boonuseid. Telekanalite seisukohast on kogu digimeedia ja hasartmängumaastik konkurent, kes võistleb sama õhtuse aja pärast.

Pinge kui programmi ehituskivi

Pinge pole enam pelgalt osa saate lõpus aset leidvast kõrgpunktist, vaid see on kogu programmi oluline ja määrav ehituskivi. Võistlusformaadid ja saated, mis on üles ehitatud osaliste väljalangemise loogikale, sobivad praeguse televaataja ootustega hästi kokku.

Vaataja kaasaelamine pole juhuslik: riski ja strateegia element muudab teleekraani osalejale omamoodi mängulauaks, mille rütmile ja kurvidele saab vaataja eemalt kaasa elada.

Stiimulite mõju vaatajale

Pidev pinge ja katkematu stiimul on ammu jõudnud ka tervisevaldkonna uurijate lauale. Küsimused selle kohta, millist mõju avaldab kiires tempos eksisteeriv ekraaniaeg unele, kehalisele aktiivsusele ja päevasele keskendumisvõimele, esinevad terviseuuringutes järjest sagedamini.

Eesti kontekstis annab nendele küsimustele rohkem tausta Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuring, mis jälgib korrapäraselt täiskasvanute kehalist aktiivsust, ekraaniaega ja teisi käitumismuutujaid. Pikema ajaperioodi vältel saab nende näitajate najal näha, kuidas saateformaatide muutumine on osa elanikkonna laiemast käitumisnihkest.

Telekanalite uus tempo pole iseenesest ei probleem ega lahendus. Saade, mis sellele rütmile vastab, jõuab vaatajani. Saade, mis seda eirab, jääb pigem taustamüraks.