Uue mahuka näidendi lavastanud Kristjan Üksküla paljastab, kuidas ta tekste pähe õpib

Star FM hommikuprogrammis käis külas näitleja Kristjan Üksküla, kellel on valmis saanud uus lavastus, Sławomir Mrożeki "Leping", läbi kolme vaatuse. Esietendus oli eelmise nädala lõpus ning tulemas on veel kaks.

Lavastuse "Leping" (1986) peateemaks on Üksküla sõnul ida ja lääs, nii Euroopas kui terves maailmas. "Kuidas mõtleb lääs, kuidas mõtleb ida ja mis siis saab, kui nad ühte ruumi kokku panna? Mis siis veel saab, kui nad peaksid sõlmima ühe väga huvitava ja kummalise lepingu? No see on selline Mrożeki huumor, ma ei taha kohe ette reeta, mis leping see on, aga vaatama tasub tulla."

Saatejuht Jürgen Pärnsalu tõi välja, et "kummaline leping" võib tulla ka täna ehk just tänast konteksti arvestades. "Absoluutselt. Seal on neid paralleele ja ütleme, üldse seda, mida ma polnud väga varem mõelnud. Me tegelikult tänapäeval räägime idast ja läänest maailma kontekstis, aga siin Euroopas eksisteerib veel endiselt edasi. Kõik on juba paremuse poole läinud ja terviklikumaks."

Etenduse teksti Üksküla sõnul ei mugandata, vaid tegu ongi sellesama 1986. aasta tekstiga, mis tundub talle, justkui oleks see eile kirjutatud.

Kuidas suudab Üksküla taoliste etenduste puhul suure mahuga teksti pähe jätta? "Ma kujutan ette, kui sa kuskilt vahelt mingi kaks lauset ära jätad, siis Argo (näitleja Argo Aadli – toim) vaatab sulle suurte silmadega otsa ja kus me nüüd edasi läheme," uuris saatejuht Jürgen Pärnsalu.

"Seal kehtib sama nagu teiste asjade puhul, et harjutamine teeb meistriks," ütles Üksküla ja vastas täpsustavale küsimusele harjutamise kohta, et väga palju peab harjutama. "Me oleme ikkagi Argoga nii palju seda teksti läbi lugenud, analüüsinud, arutanud niikuinii. Täna [esmaspäeval] saame ka kokku enne etendust ja võtame teksti läbi. Ikkagi on nädal aega peaaegu vahet."

Veel tõi Üksküla välja, et kui teine näitleja ütleb midagi näidendi sees, siis tekivad päästikud, mis päästavad valla järgmise lause. "Kui sa mõtled ja kuulad, mida partner ütleb, siis see pole nii raske. Niisama, eks ole, hakata mingis järjekorras midagi ütlema, see nõuab võib-olla jah midagi muud, mida polegi vaja. Aga jah, kuulata partnerit, siis tekivad pähe päästikud," ütles Üksküla ja lisas, et niiviisi on tal partneri tekst samuti pähe jäänud.

Kui palju Üksküla etendustes selgeks õpitud "kilde" inimestele räägib, millest nad aru ei pruugi saada, aga temal on sellega seoses mingi lugu peas käimas? "Sellega on see nüanss, et mulle rohkem meeldib, et killud tulevad tekstiväliselt mängu läbi."

Samuti tõi saatejuht Andres Puusepp välja tõlkimise komponendi, kus naljad ja fraasid võivad olla spetsiifilised ning neid pole alati sugugi kerge tõlkida. Kuidas selle etenduse tõlkimine käib, et mõte ja naljad samaks jääksid? "Meil on väga hea tõlkija Hendrik Lindepuu, kes on enamus Mrożekit eesti keelde tõlkinud. Selles mõttes, et see nali ikkagi tuleb läbi. Loomulikult, alati saabki vaadata originaali ka ja võrrelda mingeid kohti, et mida seal mõeldud on. Kokkuvõttes on nii, et kui on hea autor, siis ta kõlab iga keeles [hästi] ja tõlke läbi tekib uus loominguline toes alati. See on paratamatu. Tõlgi nii hästi kui tahad, alati see natukene muutub uueks teoseks," ütles Üksküla.

Kuula raadio Star FM hommikuprogrammi järgi SIIT.