TV3 reporter Sander Terras kaalus Ukrainasse rindele minekut: pakkisin militaarvarustusega seljakoti ära

TV3 reporter ja saatejuht Sander Terras on alates 2022. aasta aprillist saanud kajastada väga erinevaid teemasid erinevates formaatides. Peamiselt on tema pilk sunnitud olema sõjandusega seonduval, milleks maailmas toimuv praegu palju ainest pakub. „TV3-s on minu roll sõda puudutavate teemade osas olla filtriks, mida ja millise nurga alt kajastada ja mida mitte,” ütleb sõjatemaatiliste dokumentaalfilmide “Aasta täis sõda - kas uus reaalsus?”; “Sõda pühal maal – kes vallandas terrori?” ja “2 aastat sõda – kas igavene patiseis?” autor Terras. Ta rõhutab, et kuigi ilmselt kellelegi ei meeldi surma ja hävingut vaadata, siis ainuüksi silma kinni pigistamisest probleemid ära ei kao ning meie ülesandeks oma kodumaal on, nii koledalt kui see ka ei kõla, ukrainlaste kannatusi meelel hoida.

Terras kirjeldab, et huvi sõda puudutavate teemade kajastamise vastu tekkis tal sujuvalt töö käigus. Militaarmaailmaga on 28-aastane mees lähemalt kokku puutunud ajateenistuses, mille läbis kaheksa aastat tagasi Kuperjanovi jalaväepataljonis. Ajateenistusse läks ta vabatahtlikult ning avaldas ise soovi just Võrru Kuperjanovisse pääseda, kuna seal pidavat kõige raskem olema.

„Olin vaadanud enne ka palju sõjafilme nagu näiteks „Peenike punane joon” ja „Platoon”. Tol hetkel ajateenistus mind nii väga ei kõnetanudki, mistõttu tuli isutekitamiseks mõned filmid eelnevalt läbi vaadata. Kerge üllatusena tuli alguses ka see, et rambotada ei lubatud, veelgi enam, esimestel nädalatel tehti kiirelt selgeks, et olen pigem D-Day’l Normandiasse maabuva dessantlaeva meeskonna liige kui James Bond,” nendib Sander ja lisab, et üldiselt oli kaitseväeteenistus siiski huvitav ja soovitab seda igale noorsandile.

Sander läbis kaitseväe kohe pärast keskkooli lõppu, samal ajal kui paljud teised noormehed sinna sugugi ei kibelenud. “Pole seal nii raske ühti kui arvatakse. Liiga palju on neid makaronikäsi, kes iga hinna eest proovivad sellest kohustusest mööda hiilida, mõeldes kaitseväele kui mingile põrgu eeskojale. Mõned sõbrad lasid end isegi hulluks tembeldada, et sellest pääseda,” ütleb Sander.

Vajadusel tuleb kõigeks valmis olla

Vahetult pärast täiemahulise sõja puhkemist pakkis Sander vanematekodus hoitud militaarvarustusega seljakoti ära, et vajadusel kõigeks valmis olla. „Mõni päev hiljem käis ka peast läbi mõte, et äkki peaks ise Ukrainasse rindele minema. See oli pigem n-ö lapsekingades mõte, ühegi pataljoni või võõrleegioni kohta täpsemalt ei uurinud. Sel hetkel oli veel kõik veel nii ebakindel ja kohati jäi mulje, et venelased võivadki üsna kiirelt edeneda. Esimestel päevadel kontrollisin kohe pärast ärkamist, kas Kiiev on ikka alles. Avaldasin oma mõtte rindele minna, kuid sõbrad ütlesid, et pigem ole siiski siin, sest kui Eestis läheb madinaks, on sinust rohkem siin kasu. Samuti langes see aeg kokku ju täpselt ka TV3 töö algusega, sestap leidsin, et suudan siin rohkem ära teha. Teinekord öeldakse, et sõnaga annab rohkem teha kui relvaga.”

Pärast täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas uuris Sander ka kaitseliitu astumise võimalusi, kuid tol ajal olevat järjekorrad olnud nii pikad, et taotluse rahuldamist prognoositi alles aasta pärast, seega jäi see plaan tookord pooleli. Täiemahulise sõja ajal ehk pärast 2022. aasta 24. veebruarit on Sander kaks korda ka Ukrainat külastanud. “Kord koos presidendiga Ovrutšis lasteaia avamisel, mille raames sai läbi käidud ka nii-öelda kohustuslik “turismireis” Butšas, Irpinis, Borodianka. “Need on siis kõige sümboolsemad kohad, kustkaudu Venemaa oma kultuuri ehk russki miri sõja alguses sisendada püüdis,” nendib Sander.

“Kuna Ukrainasse saab peaasjalikult läbi Poola, siis viimane korda sai sinna mindud bussiga ning kummalisel kombel sattusin istuma ühe ukraina juurtega eestlase kõrvale, kellega mul oli au terve sõidu vältel ka vestelda. Ta läks kolmanda jalaväebrigaadi juurde vestlusele, mis toona Bahmuti lähistel sõdis. Ta nentis, et tema plaanist pole teadlikud isegi vanemad, vaid üks-kaks paremat sõpra. Soovisin talle edu ning enne kui meie teed lahku läksid, vahetasime kontaktid ja tegime kokkuleppe, et kui sõda lõppeb, saame kokku ja räägime tema katsumustest pikemalt,” räägib Sander.

Too viimane kord Ukrainas, mil Sander sõitis Kiievisse ja Lvivi puhkama, lõppes talle aga ettearvamatult halvasti – salmonelloosi haigestumisega. “Sõjatsoonis ei maksa toorest liha pruukida,” nendib Sander kokkuvõtvalt, kes väisas oma puhkusereisi viimasel päeval uuesti üht aastaid tagasi külastatud kalarestorani Lvivis ja sõi seal veiseliha tartari, millele järgnesid tema sõnul elu halvimad 24 tundi. Selle aja jooksul pidi ta esmalt sõitma 12 tundi Lvivst Varsavisse, sealt edasi lennukiga Riiga, kust omakorda uuesti bussiga Tallinnasse. “Kahjuks pidin elus esimest korda kasutama bussi peldikut, kust välja ma väga ei jõudnudki.” Praegu, täpselt aasta hiljem, meenutab ta seda katsumuste jada aga naerulsui.

Sander kirjeldab, et sõjareporterlusega seoses on tal mitmeid “oleks lahe” tüüpi mõtteid, millest ta võimalusel ka kinni haaraks. „Olen juba varem mõelnud, et näiteks Lähis-Ida konfliktipiirkondade kaevikutesse sealset sõjategevust kajasta minna. Kuigi kuupäevi kokkulepitud veel pole, ongi üks mõte minna millalgi lähitulevikus just sinna. Aga eks 1000 päeva Venemaa täiemahulise sõja täitumisestki ole üksjagu sümboolne daatum, mis tagasi Ukrainasse kutsub.”