Traagiline peresündmus viis ettevõtja kannapöördeni: väline edukus ja õnn ei käinud käsikäes

Ettevõtte coaching’u ja enesearenguga tegelev Liina Vettik teab omast käest, et seesmiselt õnnetu ei olda vaid siis, kui pangaarvel laiutab tühjus või kui oma ametinimetust häbenetakse. Sama võib tunda ka prestiižsetes positsioonides materiaalset edu nautides.

Lisaks sisemisele rahulolematusele võib pealtnäha edukat karjääri ja elu hüvesid nautides tõsiselt kannatada nii vaimne kui füüsiline tervis ning viia tõsiste tagajärgedeni ka pealtnäha terve inimese. Täpselt sama juhtus Liina peres: 51-aastase pealtnäha täiesti terve ja sportliku isa äkksurm viis Liina kindla arusaamani, et väline edukus ning sisemine õnn ja heaolu ei käi tingimata käsikäes.

Elu üks raskemaid ning samas ka ühe suurema muutuse esile kutsunud perioode oli Liina Vettikule aeg, mil tuli leppida tõsiasjaga, et tema isa enam ei ole. Noorest saati isaga väga lähedane olnud ning temalt väärt õpetussõnu saanud Liina oli parasjagu Ameerikas oma lapsepõlve unistust teostamas – minna õppima ja töötama välismaale –, kui sai emalt kõne, et tema 51-aastane täies elujõus isa on surnud. See pani imestama isegi mehega kokku puutunud arste. Isa äkksurm tõi Liina tagasi Eestisse ning juhtunust ülesaamine võttis eriti selle täiesti ootamatu loomuse tõttu omajagu aega. Omakorda viis see pealtnäha niigi õnnelikku ja toredat tööelu nautinud Liina sügavama äratundmiseni, kuidas enda tõelise kutsumiseni jõuda, jõukust suurendada ning samal ajal ka oma tervist hoida.

„Õppisin oma isalt, et kui soovid midagi ära teha, peab sul olema selge visioon ja eesmärgid ning tuleb tegutseda. Sellises rütmis ma elasin. Eesmärkide seadmine oli minu jaoks juba lapsepõlves oluline. Sa pead teadma, mida sa tahad ja kuhu poole sa liigud. Teadsin juba põhikoolis, mida ma peale keskkooli õppima lähen. Üks minu unistusi oli minna väljamaale õppima ja tegin ka seda. Paljud mu tuttavad läksid Austraaliasse, mina Ameerikasse. See oli üks ägedamaid aegu mu elus,” kirjeldab Liina.

Tervis käis järjest alla

Ameerikast Eestisse naastes jätkas Liina enda ülestöötamisega ning nagu Ameerikas elatud ajalgi, oli kõik pealtnäha ilus – hea palgaga prestiižne töö turundusjuhina. „Väga hea kohaga palgatöö Volvo kontsernis turundusjuhina koos väga toredate kolleegidega. Alles noor tüdruk, aga olin saanud endale juba osta uue korteri ja isegi lemmikauto. Materiaalselt oli kõik olemas, samuti värske suhe. Kõik justkui säras ja elu oli ilus. Mida mul aga ei olnud, oli tervis. See käis üles alla,” kirjeldab Liina ja toob näidetena, kuidas organism võttis külge ühe viiruse teise järel ning pooletunnise jalutuskäigu järel nõudis keha juba voodi ja une järele. Asi päädis sõna otseses mõttes kokkukukkumisega.

Arstid Liina tervises midagi eriskummalist ei leidnud ning soovitasid talle kõige lihtsamaid viise taastumiseks. ”Käisin 25-aastaselt mööda arste ja nad ütlesid, et olen täiesti terve inimene, et ongi normaalne pulss jne. Ma mõtlesin, et see ei ole okei. Arstid ütlesid, et puhka, ole rahulik, sul on stress. Mis stress? Ma ei jätnud jonni. Minu peas oli koguaeg küsimus, et mis toimub? Sain kokku inimesega, kes küsis, mis mu peas toimub ja mis mõtteid ma igapäevaselt mõtlen. Long story short – hakkasin endalt küsima, miks ma iga päev „siin” tööl käin, ma tahan ju hoopis „seda” teha. Olin eluga rahul, kuid mitte õnnelik. Väga hea palgaga töökoht ja toredad kolleegid, aga ma ei teinud seda, mis mind ennast kutsub.”

Aeg muutusteks

Liina teadvustas endale seejärel lõplikult, et tema soov on ju pikka aega olnud hoopis oma ettevõte nullist üles ehitada, kuid ta seadis endale ise takistusi, miks seda teha ei saa. „Ma olen alati kasvanud ettevõtlusvaimus, aga olin pannud endale ootuse, et ei saa töölt enne ära tulla, kui pole saavutanud finantsvabadust. Sain lõpuks aru, milles asi ning otsustasin, et ma ei lõhu enam ennast. Toosama inimene ütles ka, et pole ime, et mul tervis kehv ja energiat pole. Ma ju ei luba endale seda, mida ma päriselt tahan teha. Võtsin vastu otsuse, et lähen edaspidi alati selle järgi, mida mu sisemus ütleb ja andsin tööl lahkumisvalduse," kirjeldab Liina ja lisab, et koos sellega läks ta tervis ainult ülesmäge ning vahetult pärast seda tuli ka veendumus, et oma lugu peab teiste inimestega jagama.

„Kui palju on maailmas neid inimesi, kes käivad tööl raha pärast, et ära elada. Nad on katki, nad ei tea, mida nad tahavad. See viiski mind lõpuks üks-ühele enesearengu teemade, inimeste koolitamise ja coach’imise juurde. Tegelen peamiselt ettevõtetega. See on kõik mu enda kogemuse, enesekindluse ja raha loomise oskuse pealt.”

Sissetulekute suurendamine ja sisemine rahulolu käsikäes

„Väga lühidalt öeldes aitan ma inimestel luua omale sissetulekuid ja teha raha sellega, mis neil samal ajal ka silmad särama paneb. Ma teen tähendusrikkaid asju, mis mind ennast ka kõnetab. Aitan mitte ainult sissetulekut, vaid ka jõukust luua. Mul on päris tugev ettevõtluse ja rahateadmiste taust,” kirjeldab Liina enda praegusi tegemisi.

Liina on veendunud, et tänasel vabal turul elades ja tegutsedes on võimalused avatumad kui kunagi varem – oleks vaid julgust, ettevõtlikkust ja tegutsemist. „Me oleme harjunud mõtlema, et peab olema praktiline töökogemus või mingi tunnistus, et oled seda eriala varem õppinud. Sealjuures ei väärtusta me elukogemust. Sa võid olla mingis asjas tohutult hea, kuid sa ei pruugi osata seda väärtustada või sellele tähelepanugi pöörata. Lõpetan hetkel viimaste inimestega oma „täiusliku karjääri“ programmi. Mul oli klient, kes töötab hoopis autojuhina ja parandab masinaid, kuid kes on nooruspõlvest saadik huvitunud arvutitest. Ta kostis, et ta ju ei oska seda ala, kuidas ta saaks sellel alal tööd?! Ma ütlesin vastu, et kuidas sa ei oska, sa oled 30 aastat sellega tegelenud. Kus sa tead, et ei oska? Sa võid olla kordades parem kui uus inimene tunnistusega.”

Tuleb leida oma loomupärane oskus

Liina, kes juhib lisaks koos abikaasaga ka kinnisvaraarendusettevõtet, kirjeldab end kui looja tüüpi inimest. Ta armastab koguaeg midagi uut luua. „Ma oskan küll numbreid paika panna ja data’t lugeda, aga see pole mu loomupärane oskus. Mida rohkem ma sunnin ennast seda tegema, seda rohkem võtan ma endalt energiat. Loomupärane tugevus annab energiat, mitte ei võta. Tuleb pürgida selle poole, et sinu tegevustes oleks 80% seda, milles sa oled maksimaalselt hea. Meie maailmas päris nii ei saa, et oled ainult oma flow’s ja teed 100 protsenti ainult meeldivaid asju. Võib-olla tõesti ainult vähestel.”

Paljudel tekib aga arusaadavalt küsimus, kuidas ka enda kutsumuse leidmise korral piisavalt motivatsiooni säilitada. Liina ütleb, et kui tegutseda tänu sisemisele põlemisele, ei olegi mingit lisamotivatsiooni vaja. „Siis sa ei pea motivatsiooni tõstma, vaid see elab sinu sees mingit elu. Sinu töö on julgeda selle järgi minna. Inimestel võib olla hirm, et nad kaotavad ja sellepärast nad kaotavad ka oma visiooni ära.”

Eesmärk peab olema mõõdetav, unistused mitte

Kas ja kui konkreetse tähtaja peaks inimene oma sihtidele seadma? Liina sõnul peaks eesmärk  olema mõõdetav ja tähtajaline, aga unistused on liiga suured, et neile tähtaega seada. „Aga selleks, et unistust ja sihti ellu viia, tuleb mõelda, mis oleks täna see vajaminev samm, mis tuleb ära teha? Mille puhul ma tunnen, et see mind tõmbab, on lihtsasti tehtav ja isegi põnevust pakkuv? See nõuab ühtlasi ka eneseväärtustamist – kui ma ennast väärtustan, lähen visiooni järgi ühel või teisel moel. Aga kui minu eneseväärtus ei ole paigas, siis kaon ära virr-varri. Tõelise rahuliku enesekindluse taga on see, et ma lähen oma rada, ma ei ole teistest parem, aga samas ma olen ka hea, ma usun iseendasse.“

Liina sõnul on aga eestlase eneseväärtustamise tase madal, mille üks põhjustest on ajalooline taak. Ta ütleb, et eestlane väärtustab tööd ning töö võrdubki väärtus ja kui inimene tööd ei tee, siis on halvasti. „Raske töö on eestlase puhul üks paganama suur okas (naerab), mis ei lase minna ja see kandub igal pool kaasa. Lisaks on ka tavapärane mõelda, et kuidas ma saan raha küsida sellise töö eest, mida mulle teha meeldib, see on ju ebaeetiline. Aga see, mida ma pean tegema ja mis tundub võib-olla raske ja vale, selle eest on normaalne raha küsida. See on ajaloost tulnud taak. „Eesti matus” filmis on see hästi välja tulnud. Seal Vana Andres surigi nii, et tegi viimase hingetõmbeni tööd ja siis tuli pere kokku, kes oli täpselt samas vaimus kasvanud. Terve põlvkond väsinud inimesi, aga ei, ma pean läbi töö tõestama, et siis ma olen väärtuslik.”

Ühtlasi toob Liina välja, et sageli takistab eelnevalt kirjeldatud mõtteviis ka näiteks emadel lastega kodusolemise läbi end väärtuslikult tunda. Nad ei tunne ennast olulisena, sest see ei ole töö, mis otseses mõttes raha sisse toob. „Aga see on normaalne asi, mis käib inimeseks olemise juures.”

Kuidas tulla toime pettumustega? „Võtta neid kui võite mitte kaotusi. Mina ei usu läbikukkumistesse. Kui sul ei lähe asjad nagu tahaksid, siis küsida endalt miks ja mida ma sellest olukorrast õppisin. Kui küsida, mida see olukord tahtis mulle minu enda kohta näidata? Siis sul ei ole läbikukkumisi vaid üliväärtuslikud kogemused. See on areng, et saada endas rohkem selgusele – kus ma saan kasvada, kus ma saan eneseväärtust tõsta, kuidas peaksin edaspidi teisiti mõtlema või suhtuma, jne. Elu juhtub minu jaoks ja alati peegeldab tagasi. Sa saad seda millest sa mõtled, kus on su fookus ja pilt. Kui fookus on puudusel ja raskustel, siis seda peab elu ka peegeldama.“