„Selgeltnägijate tuleproovi” võitja Anastasia Kaldussova: paljud eestlased elavad suure valuga

„Selgeltnägijate tuleproovis” osalemine ja selle võitmine oli Anastasia Kaldussova jaoks oluline, sest kasvatas tema julgust ja usaldust iseenda vastu, mida varem tõsiselt nappis. Sellele eelnevaid aastaid – kuhu mahuvad nii raske lapsepõlv kui ka töö stripparina – nimetab tagantjärele vajalikeks kogemusteks, et vormida temast tugev ning enda täie potentsiaali leidnud isiksus, nagu ta end praegu tunneb. "Oleks tore, kui ma oleksin praegusesse elustaadiumisse varem jõudnud, aga paraku polnud see tol hetkel lihtsalt võimalik," tõdeb ta.

Kasvav huvi psühholoogia ja teraapia vastu on aidanud 28-aastasel naisel jõuda punkti, kus elu liigub üldises plaanis koguaeg ülespoole, ebakindlus ja teadmatus tulevikusoovide osas on suures osas minevik ning jäänud on vaid igapäevamured, mida sisuliselt iga inimene aeg-ajalt kogeb.

Anastasia toob välja, et on viimase viie aasta jooksul kulutanud enda harimisele ja õpingutele umbes 38 000 eurot. Eelmisel aastal lõpetas ta Tallinna Majanduskooli sotsiaalmeedia turunduse erialal ning peagi jõuab lõpule 4-aastane õpe transpersonaalse psühholoogia & hüpnoteraapia erakoolis „Teadlik mina”. Samuti on tal pere- ja struktuurse konstellööri paberid Konstellatsiooni ja Teadliku Arengu Instituudist (KTAI) ning hetkel õpib ta Riias ärikonstellatsioone.

Naine nimetab end ise selgeltnägijaks ja terapeudiks, kuid näiteks nimetust „nõid”, mida talle ja tema saatusekaaslastele tihti omistatakse, ta ise kasutada ei armasta. „Olen proovinud seda nimetust kasutada, aga siiski see ei kuulu mulle. Kui ma ütleksin mõnele mehele, et olen nõid, siis ta ehmuks ära. Ma ei tegele rituaalse maagiaga ega sarnaste asjadega. See ei ole minu teema,” ütleb Anastasia ja tõdeb, et mõttel on siiski jõud ning mõnel inimesel on mõttejõud suurem kui teisel ja sellega võib teha nii head kui halba.

Polariseeriv suhtumine

„Usaldust on üha rohkem ja rohkem. Üldiselt muidugi arvatakse, et [meiesugused on] šarlatanid, kes tõmbavad raha välja ja petavad. Paljud inimesed niimoodi arvavadki ja see on okei. Kes vabatahtlikult minu juurde tuleb, see juba nii ei mõtle. Mul ei ole selliseid kliente, kes tulevad ja küsivad, et mis tegelane sa selline oled? Siis ma saan lihtsalt öelda, et uks on seal, head aega. Minu eesmärk on oma tööd hästi ja hingega teha ja kui see on inimestele kasulik ja neid avardab, siis see on hea ning samuti on hea, kui laiendan oma tegemisi ja saan kuulsamaks. Mulle meeldib tähelepanu ja võtan selle hea meelega vastu,” ütleb Anastasia.

Suhtumine selgeltnägija ja terapeudi tiitleid kandvatesse inimestesse on nii praegu kui ka varem olnud väga polariseeriv, kuid Anastasia sõnul ta huviliste vähesuse üle kurtma ei pea ning paljud neist on enne tema poole pöördumist otsinud abi mitme teise spetsialisti juurest. „Kliente on piisavalt. Vahepeal oli nii palju, et ma ei jõudnud neid vastu võtta ja siis ma põlesin läbi ning sain kõik läbipõlemisega seotud õppetunnid,” kirjeldab naine, kelle käest tullakse peamiselt otsima nõu ja juhatust armastuse, raha ning tervisega seotud teemadel.

Peagi täidab Anastasia ühe oma unistuse ja kolib Hispaaniasse, et ühes reisimise ja maailma avastamisega jätkata veebi teel inimeste nõustamise ning suunamisega ehk sellega, mida ta ligi kaks aastat Eestiski teinud on. Tema peamised töövahendid on taro kaardid ning teraapia oma erinevates vormides, mille õppimiseks ta aastaid panustanud on.

Paljud inimesed on „kadunud” ja õnnetud

Anastasia sõnul on paljud Eesti inimesed „kadunud” selles mõttes, et nad kas ei tee sellist tööd, mis neile meeldiks, ei ole sellises suhtes, mis neile meeldib või muud sarnased olukorrad, mis tekitab neis segadust ja samuti palju valu. „Paljud inimesed on segaduses, nad tahavad muuta oma elu, aga ei julge samme astuda. Vahel on neil vaja ainult kedagi, kes neile kõrvalt peegeldaks ja ütleks, et nii ongi, mida sa istud! Juba ammu on aeg näiteks töökohta muuta või vähemalt otsida seda, mis reaalselt meeldib. Inimesed pöörduvad minu poole tavaliselt siis, kui nad on segaduses, ei suuda otsuseid teha või samme astuda. Väga tihti kaardid lihtsalt peegeldavad seda, mis nende sees juba on, annavad kinnitust. Mõnikord meil ongi ainult kinnitust vaja selleks, et teha mingeid samme, et paremaks muuta.”

Anastasia sõnul elavad paljud kannatades, sest nad ei oska oma valuga mitte midagi peale hakata. Nad tahavad rõõmu ja armastust, aga nad ei saa seda, sest valu on palju ja rõõmule pole selle taga ruumi jäetud. „Mitte keegi ei räägi koolis, kuidas kurbuse ja vihaga toime tulla, kuidas seda mitte iseendas alla suruda või mitte teise inimese peale paisata ehk välja elada. Seda tuleks teha hoopis selliselt, et sa ei tee kahju ei iseendale ega teisele. Siin pole midagi pistmist selgeltnägemisega, paljudele inimestele on kõige olulisem õpetada, kuidas oma tunnetega hakkama saada. Kõige lihtsamate kurbuse, viha, valu ja leinaga seonduvate olukordadega ei tule inimesed alati toime. Nad vajavad teadmisi, kuidas oma tunnetega hakkama saada, nende tavaliste inimlike tunnetega.”

Keeruline lapsepõlv

Anastasia enda lapsepõlv oli kaugel lihtsast ja muretust kulgemisest. 3-aastasena sattus ta õnnetul kombel pooleks aastaks koos emaga Õismäel elades suisa tänavale ning seejärel sotsiaalmajja ja varjupaika, kuna ta emalt peteti korter välja. „Selle taustal hakkasid emal tekkima mentaalsed probleemid. 10-aastaselt sattusin varjupaika ja Tudulinna asenduskodusse. See on nagu poolenisti lastekodu – üks kasvataja ja lapsed vahetuvad. Kasvatajal on väga keeruline üksinda umbes kümne lapsega hakkama saada. Kõik on erinevatest peredest, erinevate traumade ja kogemustega. Muidugi on keeruline ka lastel, sest reegleid on palju ja hästi range kasvatus.”

16-aastasena suundus Anastasia Rakvere reaalgümnaasiumi teatrikassi, kuid elu madalseisude ja depressiooni tõttu tal seda lõpetada ei õnnestunud. Samuti tuli õppimise kõrval paralleelselt ka tööl käia. „Sel ajal mõtlesin, et mille jaoks mulle see kool vajalik on, kui ma saan juba raha teenida.”

Tänu oma kasuema tegevusele ja kooli vastutulekutele, õnnestus Anastasial aga Avinurmes keskkool ära lõpetada. Nii-öelda põhjas käis Anastasia enda sõnul 19-aastasena, mil üritas endalt ka elu võtta. „Lihtsalt oli väga paha kaks päeva, ära ei surnud. Siis mõtlesin, et kurat, mida ma tegin, elu sees enam ei tee sellist asja.”

Isa pole Anastasial aga sisuliselt kunagi olnud, sest isa tema kasvatamisel ei osalenud. 2022. aasta algul otsustas ta oma isa üles otsida, kuid selleks ajaks oli ta juba kuu aega surnud. „Kõik, mis mul üle jäi, oli vaid ta matta ning nutta taga seda, mida mul pole olnud.”

Emaga suhtleb Anastasia tänaseni ning ta mõistis just psühhoteraapiat õppides seda, kui oluline on suhete taastamine. Tänu huvile psühholoogia, psühhoteraapia ning vaimsete teemade vastu tõdeb Anastasia, et kõik lapsepõlves toimunu mõjutab teda osaliselt kindlasti ka täna, sest tihti juhib inimesi nende alateadvus, mille allikad pärinevad suuremalt jaolt nende lapsepõlvest ning on tulnud vanematelt.

„Mu elu läheb üldises plaanis koguaeg üles, aga eks igapäevaselt tekivad vahel ikka probleemid. Elu ongi nagu kardiogramm: kui see on sirgjooneline, siis oled surnud. Täna olen 90% eluga rahul. Pürgida kuhugi on alati, näiteks raamatuid kirjutada.”

19-aastaselt strippariks Eestisse ja välismaale

Oma tulevikusuuna valimise ja eesmärkide osas toob Anastasia esmalt välja, et soovis saada näitlejaks, milleks ta kuus aastat valmistus, kuid ei saanud Viljandi kultuuriakadeemiasse sisse, mida ta kirjeldab unistuste purunemisena. Erineva sisuga töid on tal aga kogunenud hulgi: ta on leiba teeninud telefonimüüjana, toidukullerina, töötanud nii Hesburgeris, lasteaias kui ka giidina Rakvere linnuses. Enne nõustamisega tegelema hakkamist üle-eelmis aasta lõpust on ta kõige kauem töötanud aga stripparina ja seda nii Eestis kui välismaal. „Olin siis 19-aastane, kõik oli plaanide osas lahtine ja sõbranna kutsus. Tol hetkel ei olnud mitte kedagi, kes mind toetaks. Siis ma otsustasingi, et okei, lähme siis tantsima. Vaba graafik, pole kohustusi, raha on hea. Seitse aastat kokku vahelduva eduga,” ütleb Anastasia ja lisab, et töö stripparina oli väga tasuv ning aitas tal muu hulgas oma õpinguid finantseerida.

Alguses naisele stripparitöö meeldis ning sellega kaasnev ilu ja tähelepanu ka, kuid ühel hetkel tuli siiski arusaam, et see pole midagi sellist, millega ta sooviks pikalt tegeleda. Ta otsis sisemist rahulolu ning hakkas 23-aastaselt täpsemalt otsima, kuhu ennast edasi suunata ning tema huvi kaldus järjest rohkem transpersonaalse psühholoogia ja sellega seonduva poole. „Kolm aastat tagasi alustasin teraapiatega ning pärast selgeltnägijate saadet hakkasin ka taro kaartidega inimesi vastu võtma ning konstellatsioone [1970ndatel Bert Hellingeri poolt rajatud nõustamisel kasutatav metoodiga] tegema. Mul on erinevate instrumentide pagas ja ma õpin koguaeg juurde,” sõnab Anastasia.

„Selgeltnägijate tuleproovis” osalemine suurendas julgust ja eneseusaldust

„Selgeltnägijate tuleproovi” sattus Anastasia paljuski juhuslikult, nimelt varasema hooaja võitja Merily Timmeri kaudu. „Merily postitas oma Facebooki, et otsib õpilast. Ma ei saanud alguses aru, et ta otsib õpilast justnimelt tuleproovi, arvasin, et tegu on tavalise esoteerika õppega. Kui sain teada, et tegu on tuleprooviga, lõin kartma. Produtsent siiski rääkis mu ära. Selleks ajaks ma juba tegelesin konstellatsioonidega ja ladusin Taro kaarte. Kasutasin edukalt neid meetodeid ja katsetasin ka ilma instrumentideta infovälja lugemist. Väga tihti info tuli ise ja ma ei saanud lõpuni arugi, et kuidas see päriselt toimub. Alles praegu hakkan sellest sügavuti aru saama. Mul oli õpetaja Anatoli, kes oli minuga tuleproovis koos,” ütleb Anastasia, kes laob tarosid ka iseendale olukordades, kus ta ei suuda millegi üle otsustada.

Huvi vaimsete ja esoteeriliste teemade vastu oli tal juba varakult. „Kui ma mõtlen tagasi lapsepõlvele, siis mulle alati meeldis ulme. Mu lemmikajakiri oli „Witch” ja oma esimese maagiaraamatu soetasin ma endale juba 7-aastaselt. Loomulik huvi on alati olnud sügavamate teemade vastu. 12. klassis lõpukirjandis kirjutasin ma alternatiivsetest ühiskondadest ja reaalsustest. Sain tagasisideks, et valesti ja vigaselt kirjutatud. Ma kirjutasin futurismist, alternatiivsest ühiskonnast tuhande aasta pärast, mitte Aafrika ja Eesti ühiskondade võrdlusest.”

Selgeltnägijate saate kohta ütleb Anastasia, et kõikide osaliste omavahelised suhted polnud kaugeltki roosilised, vaid oldi ka üksteise kõri kallal. Anastasiat nimetati petiseks ning üks osaline üritas teisi tema vastu ässitada. „Ma ütlesin enne, et me saame kõike seda, mille väärilised me oleme. Kui ma võidan, pean selle vastu võtma, kui kaotan, siis pean kaotama. Mõned ei oska kaotada.” Kokkuvõttes andis saates osalemine ja selle võitmine Anastasiale aga palju eneseusaldust ja julgust tegeleda sellega, mille vastu tal juba ammu huvi oli olnud.

Iseenda koolitamiseks üritab Anastasia iga päev mingi aja leida ning viimased ligi kaks aastat on tema poole pöördunud lugematu hulk inimesi, kes mingi elu aspekti osas selgust ja nõustamist vajavad. „Teraapia puhul töötame inimese sisemaailmaga, tema uskumuste, programmide ja seisunditega. Kõik, mis esile tuleb ja mis on inimese sisemised takistused elus. Teen ka erinevaid grupiüritusi. Hetkel loon ka taro kaartide kursust, mis on pikk ja mahukas töö ning suur projekt.

Keskmine inimene, kes Anastasia poole pöördub, on 35-45-aastane Eesti naine. „Naised tegelevad rohkem psühholoogia ja esoteerikaga. Mehed jõuavad minu juurde alles siis, kui neil on tõsised probleemid. Tihti küsivad naised, kas see mees on nende jaoks õige. Aga mis asi on õige? Kõik, mis sa hetkes valid, on õige, sest kunagi sa ju valisid ta. Tihti valitakse peas ehk loogika, mitte südame järgi,” ütleb Anastasia ja lisab, et tihti on tema poole pöörduvad inimesed mitmest kohast abi otsinud ja ka saanud ning panevad mitme koha puhul n-ö pusle kokku. Inimeste enda probleemid teda ei kurna, kuna need ei ole tema sõnul nii tõsised.

Saatus ja ettemääratus või vaba tahe?

Saatusest, ettemääratusest ja vabast tahtest rääkides usub Anastasia, et sellel on erinevad n-ö kihid. „Inimtasandil on meil elus sõlmpunktid, mis on valikud. Vastavalt valikutele saame me valida erinevaid teid. Ma usun, et kõrgemal tasandil on iga inimese puhul lõpp-punkt enam-vähem teada, kus ta võiks olla. Lõpppunkt on ilus ja hea, aga igaüks ei jõua heasse kohta, sest kõik ei saa oma hirmudest üle, kui neil on vaja midagi realiseerida. Ehk minu arvates on mõnes mõttes saatus ette määratud, ja lõpp-punkt enam-vähem teada, aga kuidas ja kas sa sinna jõuad, on juba sinu isiklik vastutus.”

Senisele elule tagasi vaadates tõdeb Anastasia, et muidugi oleks ta pidanud oma praegust teekonda juba varem alustama. „Olin vahepeal ära eksinud ja rajalt maas oma striptiiside, suitsiidimõtete ja katkise lapsepõlvega. Õnneks sattusin psühholoogia kooli. Ma olin ebakindel, täis valu ja kurbust ning seda oli lausa füüsiliselt näha. Nüüd aga tunnen rõõmu, jooksen ja naudin!”

Kas Anastasial on praeguseks oma isikliku elu kohta rohkem küsimusi või juba rohkem vastuseid? „Otsija tasand, kus hakkad vastuseid otsima, miks läks nii, kuidas maailmas toimub. Minul see hakkas vara, et pean teada saama, kuidas universum toimib. Nüüd on pigem see, et lõpeta vastuste otsimine ja hakka elama."

Uued seiklused ootavad Hispaanias

Lähiajal ootab Anastasiat aga ees suuremat sorti muudatus. Nimelt kolib ta Hispaaniasse. „Ma tahan omada autoelamut ehk karavani, reisida mööda maailma ja töötada online. Soojale maale tahtsin juba ammu kolida, eriti raskelt elan üle Eesti talveaega. Kindlam mõte tekkis selle aasta veebruaris. Alates sellest ajast hakkas otsus aina rohkem kinnistuma ja nüüd ma juba andsin üles oma kabineti ja hakkan müüma maksimaalselt kõiki asju, mis saan. Keha vajab päikest ja ma tahaks olla päikese käes pikemalt, kui paar nädalat poole aasta jooksul. Päike annab mulle ressurssi ja siis saan veelgi efektiivsemalt töötada ja olla ühiskonnale kasulik,” võtab Anastasia kokku.