Šamaan ja “Selgeltnägijate tuleproovi” võitja Evald Piirisild isiklikest kogemusest: sõna jõud on suur

Šamaan Evald ehk Evald Piirisild kutsus vestluseks lahkesti külla enda korterisse. Nagu võis ka arvata, on tema elamine tema elustiilile vastavalt kujundatud: korteris püüavad pilku nii šamaanitrummid, joonistused, erinevad viited loomadele ning loomingulised lahendused nii puu- metalli- kui muu käsitöö näol. Kodu kui kunstiteos, mida sugugi igas magalarajooni majas ei kohta. Uue šamaanitrummi loomisest võib ta rääkida pikalt ja laialt, sealhulgas kõige uuemast, teisele tuleproovi võitjale tehtud trummist.

Põhitööna Linnateatri palgal olev Evald tegeleb igapäevaselt erinevate puu-, elektri- ja torutöödega, kuid rakendab samaväärselt ka oma vaimu, korraldades šamaanilaagreid ning üritades võimalusel inimesi oma teadmiste põhjal aidata, seda nii individuaalselt kui suurematel üritustel, kuhu teda kutsutakse. Ka "Selgeltnägijate tuleproovis" osalemiseks sai ta personaalse kutse ning oli oma kaasvõistlejate seas ainus šamaan.

„Mind moositi ikka tükk aega,” ütleb Evald Piirisild, šamaaninimega Evald Kotkasulg 2018. aastal „Selgeltnägijate tuleproovis” osalemise kohta. "Käisin jutul ja öeldi, et kutsusime Anu Pahka ja tema võitis [2016. aastal]. Mina ütlesin naljatades, et kas see tähendab, et kuna nüüd kutsute mind, kas siis pean mina ka võitma või? Sõnasin ette ära. Tegelikult on imelik öelda sõnama, aga ma mõtlesin selle ette ära. Nõustusin osalema ka seetõttu, et nad ütlesid, et neil on saatesse ühte šamaani vaja.”

Šamaaniks peetakse inimest, kellel arvatakes olevat teadja või ravitseja võimed ning kelle puhul usutakse, et tal on kontakt vaimude maailmaga. Evald toob välja, et šamaani nimetus pärineb Siberist ning näiteks muinasajal Eestis šamaane polnud. Omaenda tervise kaitsmiseks on Evald pühendanud palju aega ka reiki ehk Jaapanis tekkinud tervendamiskunsti õppimisele.

Vaimsete teemade vastu juba lapsena huvi tundnud Evald väidab, et juba siis said talle osaks erinevad nägemused ning samuti olevat ta ema haigeid jalgu ravinud. „Mul olid lapsena huvitavad unenäod. Unenägudes ma koguaeg lendasin ja aitasin inimesi. Mu unenäod olid väga erilised. Aga vaimne pool ärkas kuskil 2002. aasta paiku, siis läksin ka reikit õppima.” Reikit suunasid Evaldit õppima elus ette tulnud isiklikud probleemid, et taas ree peale saama.

Evald kirjeldab, et ega tal enne saadet täpselt aimu polnudki, kuidas kõik toimuma hakkab. Küll aga palus ta saatemeeskonnalt enne esimest casting'ut võimalust võtteplats energeetiliselt puhastada. „Mitte, et koht must oleks olnud, vaid selleks, et ei oleks inimeste vahel mingit hõõrumist, vihkamist jne. Hiljem on kõik rääkinud, et nii kokkuhoidvat punti ei ole saates kunagi olnud. Me kõik hoidsime teineteist, polnud mingit ärapanemist ega üksteisele kaigaste kodaratesse viskamist. Meil oli ülisõbralik, hästi tore seltskond.”

Saate võitmine ei tulnud üllatusena

Evaldi sõnul oli „Selgeltnägijate tuleproovist” osavõtt seda põnevam, mida enam tal ülesanded järjest õnnestusid. „Oli küsimus ja mina vastasin. Üks väga sügava ja hea mulje jätnud ülesanne toimus Pärnumaal: oli kolm ümbrikut, võtsid ühe ümbriku ja pidin rääkima, mis seal ümbrikus on, ehk mida ma seal näen. Hakkan siis jutustama, et mingi maantee, avarii ja vot autod... Punane auto kraavis ja kokkupõrge veoautoga, aga surma ei olnud, oli lihtsalt keegi kurvi peal kraavi sõitnud. See on see, mida mina nägin. Võtab siis ümbriku lahti ja ongi maantee, avarii ja see auto. Ja oligi nii. Üks naine oli mures, sest tema jõudis alati sinna sündmuskohale kui oli kedagi vaja aidata. Kas oli avarii või mingi muu õnnetus ja tema oli see, kes pidi helistama ja inimesi siduma. Miks? Ma ütlesin talle, et see on sinu elu ülesanne, sa pead inimesi aitama esimesena. Nüüd töötab ta päästeametis.”

Kuidas Evald sellist „nägemist” ise seletada suudab? "No vot, lihtsalt tuleb pilt ette. Kui keegi tuleb ja ütleb, et vaata ja ütle nüüd, siis nii päris lambist ei lähe. Ma pean süvenema ja situatsiooni sisse panema. Pean vaatama ka inimest ennast, mismoodi ta sellega seotud on. Miks sul seda tõde vaja on?” ütleb Evald ja mainib muuseas juurde, et Võrumaale sõites lendas tal kotkas üle pea. „Lehvitasin talle, mul on kotkastega hea suhe.”

Saate võit oli Evaldile suur rõõm ning oma võidus oli ta ka üsna kindel. „Ma olin ikka natuke üle küll teistest. Mitte natuke, aga päris kõvasti olin üle. Pärast võitu oli alguses ka palju abipalujaid. Eks nii on ka teiste tuleproovi võitjatega olnud, et rahvas haarab kinni küsib oma probleemidele abi. Eks alguses sai inimesi aidatud ka rohkem. Abipalujaid on tänaseni, põhiliselt tervisega seotud küsimustes. Võtan vastu need, kes tõeliselt abi tahavad. Andsin ka raamatu välja [„Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend”].”

„Sõnal on nii suur vägi, see on uskumatu!”

Evald rõhutab, et sõnal on suur vägi ja sellega saab teha nii väga head kui ka vastupidist. Tema sõnul on ka needused päriselt olemas, kuid need peavad olema „tõsiselt” tehtud. „See, kui keegi midagi niisama sõnab, on üks asi. Aga on ka sellised needused, et inimene võtab endalt elu ja neab ära kõik teised. Näiteks inimesed, kes tema majja tulevad. Keegi ei tea, et ta seda teinud on, aga see asi toimib. Saab sõnada ära, lugeda mingi needuse peale, et sinu suguvõsal või lastel läheks niimoodi ja naamoodi. Jaa, see asi toimib.”

Evald kirjeldab tuleproovi üht ülesannet Audrus vanas mõisasulaste majas. "Meile lihtsalt öeldi, et siin on maja ja hakka rääkima. See oli esimene äge asi. Majas oli kunagi üks naine ennast üles poonud. Seda naist olid mehed ära kasutanud. Naine jäi rasedaks, ei tahtnud sünnitada ja poos ennast üles. Sellest ajast jäi majja meestevihkamine sisse. Majja jäi naise needus sisse ning sinna tulnud mehed jäid haigeks või surid ära. Inimene võttis endalt elu ja needis ära kõik mehed, kes sinna tulevad."

Needuse või muu toimega rituaali töötamise päritolu ehk alge on Evaldi sõnul tugev emotsioon, näiteks viha. „Sõna vägi... Sõnal on nii suur vägi, see on uskumatu. Sõnu peab väga kontrollima, mida sa ütled. Sõna jõud on suur. Sa mõtled küll, et viskad niisama sõnu,” manitseb Evald.

Šamaan toob näite ajast, kui oli Rootsis mööblikombinaadis tööl. „Koristajanaised tulid liftist välja. Tuleb üks naine redeliga, me hakkasime lifti minema ja ma ütlesin talle, et vaata, et sa alla ei kuku. Enne kui ma jõudsin lifti minna, läks ta nurga taha, ronis redeli peale, käis kolks ja ta kukkuski alla. Mõnes olukorras mõtlen ka ise, et kas see oli nüüd ette ära sõnamine või hoopis hoiatus. Kas ma võin inimest hoiatada, et vaata et sa alla ei kuku või ära seda tee, sest sinuga võib midagi juhtuda? Minule tuleb informatsioon, aga kas ma võin sulle seda öelda, äkki sa hakkad seda kartma. Tuleproovi saates sain aru, et kõik mida näed, tuleb täpselt välja rääkida. Ära hakka mõtlema, et see pole võimalik. Räägi mida sa näed ja kõik, rohkem polegi vaja.”

Veel toob Evald näite ajast, kui ma käisin enda šamaaninimele omast kotkasule tätoveeringut teemas. „Minu kõrval oli üks tüdruk, kellele hakati nabarõngast panema. Mees ütleb tüdrukule vene keeles, et teises ilmas näeme. Tüdruk minestas plõksti ära, nii kui nabarõngas pandi. Meelemärkus. Vot, nihuke sõna jõud. Siis ma sellele poisile ka ütlesin, et ära nii ütle, sa ei tohi öelda. Ma hakkasin tüdrukut elustama muidugi ja saime talle hinge sisse puhuda.”

Kui Evald töötas kontorimööbli firmas Standard, ütlesid kolleegid talle tihtipeale: pats, sina kurat, ei mõtle midagi! „Nii kui ma midagi mõtlen, nii läheb nii. See on ettetunnetamine või ettenägemine. Ühe sõbrannadega on mul nii, et tema mõtleb, aga mina juba ütlen. Need mõtted, mida tema tahaks väljendada, tulevad mul juba suust välja.”

Tulevikust rääkides on Evaldi unistuseks käia ära Aafrika kõige kõrgemal mäel – Kilimanjarol. „Tegin kunagi omale neli eesmärki, mis ma olen 20 aastaga ära täitnud. Kui alustasin oma nn vaimset teed, tegin nelja ilmakaare väetamise loitsud. Ida päikese tõusuga mere ääres räägid päikesega, tunnetad päikesetõusu väge ja seda, mismoodi päikesepüramiid koos päikesega tõuseb. Idas kõige kaugemal on Altai [mäestik Sise-Aasias Venemaa]. Lõunas käisin Austraalias. Põhjas on Island praegu kõige kaugem punkt. Viimane oli Ameerika. Aga lapsepõlveunistus on olnud Kilimanjaro. On plaan, et võib-olla veebruaris lähen, olen ettevalmistused teinud. Üheksa kuud tagasi jätsin piibutamise maha. Piibud on sahtlis, aga kui nii kõrgele minna, siis peavad kopsud puhtad olema ja võhma jätkuma.”

"Selgeltnägijate tuleproovi" hooajad on vaadatavad TV3 Play keskkonnas.