Värvikirevaid pilte maaliv ja tätoveeriv Liisa: inimesed on vahel küsinud, kas ma tarbin mingeid aineid

Nii loodusest kui kosmosest inspireeritud värvikirevaid tätoveeringuid loov Liisa Addi paneb inimesi imestama nii oma unikaalse stiili kui ka ideedetulva ja energiaga. Aasta tagasi saadud autismi ja ATH diagnoosi peab ta üheks põhjuseks, miks tal ideedest puudust ei tule. Fantaasiarikkad joonistused on pannud osasid inimesi ka küsima, kas ja milliseid aineid ta tarbib.

Lapsest saati joonistamist armastanud Liisa Addi plaanis esiti keskenduda pigem digitaalsete illustratsioonide ja animatsioonide loomisele, kuid tuttava komplimendid ja soovitus viis ta 12 aastat tagasi tätoveerimissalongi õpilaseks ning sellest ajast peale on lugematu arv inimesi saanud enda nahale värvikirevaid ja muinasjutulisi joonistusi, mis torkavad väga hästi silma ka neile, kellele kogu tattoo’de valdkond pigem võõras on.

„Ma ei olnud tätoveerimisest enne mõelnud, pigem plaanisin illustreerimise-animeerimise suuna peale minna. Mulle meeldivad hästi värvilised ja multifilmilikud joonistused ja pildid. Siis üks tuttav ütles, et sul on ju nii ägedad pildid ja uuris tätoveerimise kohta. Kirjutasin paarile salongile, kas oleks võimalik neile õpilaseks minna. Üks salong võttis mind vastu, kus õppisin tätoveerima ja töötasin seal kuus aastat. Nüüd on mul ka oma salong kuus aastat olnud, seega olengi 12 aastat tätoveerinud,” ütleb Liisa ja toob välja, et esimest korda torkis ta masinaga oma tuttava nahka.

Tänapäeval harjutavad tätoveerimisega alustavad enamasti esmalt kunstnaha peal, mis annab Liisa sõnul parema n-ö üleminekufaasi, kuna pliiats ja surisev tattoo-masin on omajagu erinevad. „Kunstnahk on hajutamiseks hea. Kunstnaha ja pärisnaha puhul on erinevus sügavuses. Kunstnaha puhul ei ole vahet, millisesse kihti teha, see jääb ikka täpselt samamoodi külge. Pärisnaha puhul oleneb naha kihtidest – ei tohi minna liiga sügavale rasvkoesse, siis läheb tint laiali. Vanasti võib-olla arvati, et mida sügavamalt teha, seda paremini jääb tint sisse, aga tegelikult on see vale. Õige on teha just rohkem pindmisesse kihti [pärisnahk], et pilt püsiks võimalikult hästi ja see vajabki harjutamist. Mul jäi kunstnahaga harjutamine vahele, tegin kohe inimese peal, aga teistele ma ei seda soovita (naerab).”

Autismi ja ATH diagnoos aitab loomingule kaasa

Liisa on jaganud avalikult oma kogemusi nii autismi kui ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosist, mille ta sai kõigest aasta tagasi. Sellega langesid asjad mitmes mõttes paika ning tema ideedetulval on üks oluline seletus juures. „ATH-d on ülihead ideede genereerijad, aju ketrab ja lükkab koguaeg uusi ideid. Inimesed ütlevad, et vau, kust need ideed tulevad? Kui tegin nooremana kunstinäituseid värvikirevate ja kosmose temaatiliste piltidega, küsisid inimesed ka, et mis aineid sa teed (naerab). Ma pole kunagi mingeid aineid teinud, mind ei huvita see maailm. Minu aju lihtsalt toodab koguaeg hästi palju ideid ja haarab inspiratsiooni absoluutselt igalt poolt maailmast: filmid, muusika, multikad, õues koeraga jalutamine ja mis iganes. See ongi võime, mis aitab mul maailmale kunsti luua,” kirjeldab Liisa, kes muu hulgas korraldab eraldi autismi ja ATH diagnoosiga inimestele vestlusi ja kunstiringe. Samuti küsitakse Liisalt alatasa, kuidas ta koguaeg aktiivselt asju teha jõuab.

Autismi osas valitseb Liisa sõnul inimeste seas tihti stereotüüp, et tegu on halbade suhtlejatega. „Osad ongi, aga see spekter on lai, mida kõik inimesed ei mõista. Mina olen hyper verbal, ma räägin hea meelega inimese surnuks. Kindlasti on inimesi, kes küsivad minu tegevuste kohta niisama viisakusest, aga ma võin talle sellest tund aega rääkida (naerab)."

Enamus Liisa kliente on tema pikaajalised jälgijad sotsiaalmeedias ning on tätoveeringu idee ja pildi enda jaoks läbi mõelnud. „Vahel keegi kirjutab, et tahaks tribalit. Ma üldse ei kritiseeri neid inimesi. Ma oskan vajadusel kliente ka suunata.”

Kliente on meeletult

Klientide vähesuse üle Liisa kurtma ei pea ning enamasti broneerib ta järgnevad kaks-kolm kuud kiirelt täis. Vahel juhtub, et uue kehakaunistuse soovija magab õige aja maha ära ning kurdab seejärel, et nüüd peab uuesti mõne kuu ootama.

Kliendi jaoks algab asi videokonsultatsioonist, kus arutatakse asi esmalt läbi ning muidugi otsustab Liisa, kas tegemist on tööga, mida ta ise soovib vastu võtta. Kavandi saadab ta esmalt digitaalselt üle vaatamiseks, et iga detail oleks selge ning vajadusel tehakse mis tahes muudatusi. Enamasti on Liisa klientideks teadlikumad inimesed. Kuna reeglina teeb ta suuremaid töid, mahub ühte päeva ainult üks klient. „Mulle meeldib rääkida ja mulle väga meeldivad mu kliendid. Iga klient on absoluutselt fantastiliselt unikaalne inimene, mulle meeldib temaga pikalt juttu rääkida. Ühe päevaga on piisavalt aega ega pea kiirustama, et mõlemale oleks mõnus. Samas on see minu jaoks ka emotsionaalselt kurnav töö.”

Tätoveerimine on Liisa jaoks kontakt klientidega, omamoodi kommuuniteema. „Kui mul oli depressioonihoog, ütlesid kliendid, et palun tule tagasi, me vajame sind oma ellu, sest me vajame värve oma ellu. Pea vastu! Ma toon maailma vaimsel ja füüsilisel tasemel värve.”

Samuti toob Liisa välja, et näeb sageli sotsiaalmeedias tätoveerijate sponsoreeritud postitusi. „Kõik neist mustvalgete piltide tegijad. Minu jaoks tähendab sponsoreeritud postitus seda, et neil pole piisavalt tööd. Osad pakuvad ka järelmaksu. See tähendab, et Eestis on selgelt liiga palju neid, kes teevad minimalistlikumaid ja mustvalgeid töid."

Mis mõjutab tattoo’de tegemist?

Liisa on tähele pannud, et inimesed teevad tätoveeringuid tihti ajal, kui nende elus on toimunud mingisugused muutused, mida inimene ei pruugi alati ise eraldi teadvustada. „Näiteks pikaajalisest suhtest lahku läinud naised leiavad või taasavastavad end kuidagi ja tahavad kontrolli oma keha üle. Väga palju on olnud seda, et mees pole varem lubanud. Mehed kontrollivad väga palju naisi selle koha pealt. Osad ütlevad ka minu juurde tulles, et nad polegi sellest oma mehele rääkinud. Enamus minu klientidest ongi naised vanuses 30-40, kelle karjäärivalikud on juba paigas. Vanuse kasvades muutub inimene enamasti enesekindlamaks. Kusjuures, väga vähestel juhtudel on minu naisklientide meestel tätoveeringuid. Ei oskagi öelda, kas see on kultuuriline küsimus või trend, aga on hästi huvitav, et naised just nähtavatele kohtadele tattoo’sid soovivad."

Liisa rõhutab ka, et tänaseks on inimesed mõistnud, et tätoveerija ei tee sugugi kõike, mida küsitakse. Nii on ka tema mõned pakkumised tagasi lükanud. Nende hulka kuuluvad nii intiimpiirkonda kui ka talla alla soovitud pildid. Samuti juhul, kui soovitud pildi stiilile leidub Eestis sobivam tegija.

Esimest pilti mõeldakse kaua, teist mitte nii väga

Liisa sõnul mõeldakse esimest tätoveeringut tehes enamasti asjad pikemalt läbi, mis on ka mõistetav, kuna puudub kogemus nii protsessi enda kui ka tätoveerija suhtes ning tuleb olla kindel, kas just sellist pilti enda nahale soovitakse. „Mõni klient ütlebki, et see on minu esimene ja viimane pilt. Kui klient uksest välja astub, ütlen talle: järgmise korrani. Selle peale on vastatud, et järgmist korda ei tule. Siis aga tuleb inimene kuue kuu pärast uuesti (naerab). Üle poole klientidest on mul püsikliendid. Põhjus ongi see, et nad said hirmust üle. Esimest pilti on alati hirmsam teha, kuna ei olda kindel, keda selleks usaldada, paljud kardavad valu jne. Aga kui kogemus on käes ja tätoveerija on tore, siis hakatakse ka enda ümber rohkem tätoveeringuid tähele panema ja mõtlema, milline pilt on äge.”

Rääkides nooremapoolsetest inimestest, toob Liisa välja, et tegelikult on ka 18-19 aastane inimene väga noor ning vajab tihtipeale ümberveenmist. „Kui vanem neile räägib, võib see tunduda nõme, aga kui tätoveerija räägib oma kogemustest jne, siis võib inimene paremini kuulata. Annan ka 18-19-aastastele nõu, sest nad on ka ikka lapsed. Üks täisealine naine tahtis esimeseks tätoveeringuks näkku lumehelvest. Ma küsisin, kas ta oled arvestanud, et see võib tema karjääri ja mingeid valikuid mõjutada, mille peale ta vastas, et pole selle peale isegi mõelnud.”

Tätoveerijat valides manitseb Liisa tegema piisavat taustatööd ja muidugi uurima, kas töö on steriilne ning järgitakse kõiki nõudeid nagu ühekordsed nõelad jne. „Väga paljud inimesed usaldavad tätoveerijaid üsna pimesi. Kui kuuled oma sõbralt, et tema sõber teeb tätoveeringuid, siis ära usalda pimesi. Mulle endale väga meeldib, kui kliendid küsivad nii allergiate kui ka hügieeni ja protsessi enda kohta.”

Kardetud suurt konkurentsi ei tulnud

Lisaks tätoveerimisele tegeleb Liisa ka maalimise ja illustreerimisega ning tema stiil on selgelt äratuntav väga erksate värvide järgi, kus lendav fantaasia avaldub loomade, looduse, multifilmitegelaste ja kosmose temaatika näol. Algne inspiratsioon tuligi Liisale lapsena multikaid nähes ning suur Disney fänn on ta siiamaani. „Eestis pole selline stiil kokkuvõttes nii populaarne ja uusi tätoveerijaid ei tule peale, kes teeksid ülivärvilisi tattoo’sid. Kui värvid pole algul imponeerinud, võibki kogu värviteooria äraõppimine raske olla. Inimesed iseenesest tahavad värvilisi pilte, aga samas on palju neid, kes ei oska seda tahta, kui nad ei näe, et sellised pildid on ka inimeste kehal olemas. Inimesed ütlevad minu töid nähes, et nad ei tulnud selle pealegi, et nii ägedaid värvilisi asju saab teha,” ütleb Liisa, kelle loomingut võib lisaks inimnahale kohata ka tema enda loodud siidiste kimonote peal.

Liisa meenutab, et 12 aastat tagasi tätoveerima hakates uskus ta rahvusvaheliste trendide põhjal, et peagi ootab teda oma stiili osas ka Eestis suur konkurents, mida pole aga tänaseni tulnud.

„Käisin rahvusvahelistel üritustel võistlemas ja uskusin rahvusvahelist olukorda vaadates, et mulle tekib Eestis varsti ränk konkurents, sest ägedate värviliste piltide tegijaid on maailmas nii palju. Ma vaatan konkurentsi positiivses võtmes, sest see ärgitab. Eestisse pole aga värviliste piltide tegijaid 12 aasta jooksul eriti peale tulnud. Vastupidi, inimesed teevad järjest väiksemaid ja minimalistlikumaid tätoveeringuid. Sellel on mitmeid põhjuseid. Tätoveerimine kui töö läheb järjest kallimaks ning värvide hinnad on pärast Euroopa Liidu piiranguid hüppeliselt kasvanud. Palju odavam on lihtsalt mustvalgeid tätoveeringuid teha."

Kolm faktorit tätoveeringu õnnestumisel ja püsimisel

Liisa sõnul määrab tätoveeringu kvaliteedi ja edasise püsimise esmalt muidugi tätoveerija töö, samuti inimese naha eripära ja lõpuks päikese ehk UV-faktor. „Eestis säilivad tattoo’d väga hästi, seitsme aasta pärast võib pilt näha välja täpselt selline, nagu see oleks paar kuud tagasi tehtud. Samas on mul kliente, kes on tööviisaga paar aastat Austraalias veetnud ja palju päikest saanud, mis mõjutab pildi kvaliteeti. Samas saab tätoveeringuid vajadusel ka üle teha. On paratamatu, et vanusega läheb pilt ikka natukene laiali. Kui tattoo detailid on hästi kokkupressitud, näeb see algul küll üliäge välja, aga ajaga võivad detailid rohkem kokku sulada."

„Ma olen tätoveerija”

Liisa sõnul reageeritakse tema elukutset teada saades üldiselt kahel moel. Need, kellel endal mõni tätoveering või on selle huvilised, reageerivad positiivselt ning ütlevad, et lahe, las ma vaatan su töid. Teistelt tuleb aga vastus: „ahah, aga mina küll ei taha endale”. „See on nii naljakas, nad nagu veidi lähevad kaitsesse, aga ma ei saa aru, miks.”

Soovid saada tätoveerijaks?

Liisa soovitab tätoveerija tööst unistavatel noortel endalt esmalt küsida, miks nad täpsemalt seda soovivad teha ning mida on neil Eesti tattoo-skeenele juurde anda. „Proovi mingid n-ö auku täita, mitte lihtsalt liblikate ja lillede joonistamisega rikkaks saada. Selliseid tätoveerijaid on juba väga palju. Samas, näiteks Tais on väga palju selliseid salonge, kus inimene astubki sisse ja valib kataloogist endale väikse pildi välja, mille tegemine pikalt aega ei võta. Kui selline asi kõnetab, siis miks ka mitte. Igatahes peab inimene mõistma, et tätoveerija on ettevõtja ehk iseenda tööandja. Sa pead ise turundama, kavandeid tegema ja kvaliteedikontrolli eest hoolitsema. Kui sulle kõik need ettevõtluse protsessid ei meeldi, ei saa sa tätoveerimisega kindlasti rikkaks."