Naispiloot Ingel-Ann: mõni on üllatunud, et kuidas selline mehine ala ühte naist saab huvitada

Ingel-Ann Liibert töötab ettevõttes nimega Diamond Sky ja hetkel teenindab lende Ruhnu saarele. Ruhnu saab lennata nii Pärnust kui ka Kuressaarest. ''Lennuk, millega ma Ruhnu vahet lendan, on Britten Norman Islander. Reisilennunduse mõistes üsna pisike lennuk, maksimaalselt 9 reisijakohaga. Selle lennukiga toimuvad nii reisilennud kui ka kaubavedu,'' teeb ta ülevaate.

Kuid tema suur huvi lennunduse vastu tärkas gümnaasiumi ajal. ''Olen sündinud ja põhikoolis käinud Hiiumaal. Gümnaasiumisse sai aga mindud Hiiumaast üsna kaugele Tartu külje alla, Nõo Reaalgümnaasiumisse. Selleks, et nädalavahetuseti kiiremini koju jõuda, sõitsin bussiga Tallinnasse ning sealt lendasin lennukiga Kärdlasse,'' räägib Ingel-Ann.

Tallinn-Kärda liinil lendav lennuk on 19 kohaline. ''Kes ise lennanud, teab, et seal puudub uks reisijatesalongi ja kokpiti vahel. Seega on reisijal võimalik vaadata, mida piloodid lennu ajal teevad. Minu jaoks oli see nii põnev ja tekitas esmase huvi lennundusmaailma vastu. Huvi lennunduse vastu järjest kasvas ning gümnaasiumi lõpuks oli mul täiesti selge, et minust peab saama piloot,'' meenutab ta.

Milline näeb välja naispiloodi tööpäev?

Liibert kirjeldab, et tavalise tööpäeva hommikul tuleb ta mõnusa ajavaruga tööle, et enne lennu väljumist jõuaks ilusti kõik ettevalmistused tehtud. Ettevalmistuste hulka kuuluvad näiteks ilmaolude analüüsimine, NOTAM-teadetega tutvumine (NOTAM teade - aeronavigatsiooniline nõustav teade lennunduspersonalile) ja lennuki lennueelne ülevaatus.

''Ühesõnaga teen selgeks, et lennuk on lennukõlblik, dokumendid korras, ilm on lendamiseks sobiv ning lennuväljadel puuduvad piiravad tegurid lendude teostamiseks. Ja siis saab juba lendama minna. Olenevalt päevast on mul tavaliselt kaks kuni kuus lendu,'' kirjeldab ta.

Enne igat lendu täidab Ingel-Ann vajalikud dokumendid veendumaks, et reisijate ja kauba kaal jääb lubatud piiridesse. Seda ikka selleks, et lend toimuks ohutult. Kodulennujaamaks on tal Pärnu, seega tavaliselt alustab ja lõpetab ta oma päeva seal.

Tema sõnul on piloodid tegelikult täiesti tavalised inimesed. ''Seega kõik, mis seadusega lubatud, on lubatud ka meile. Siiski on olukordi, kus peab jälgima, et tegevuse ja lendamise vahele jääb nõutud ajaperiood. Eelkõige puudutavad need erinevaid meditsiinilisi protseduure. Näiteks peab jääma lendamise ja vereloovutamise vahel vähemalt 24 tunnine ajaline periood,'' sõnas Ingel-Ann.

Samuti kui piloodiga midagi juhtub, mis vajab meditsiinilist sekkumist, näiteks väänatakse oma jalg välja, siis selleks, et tagasi lendama minna, tuleb konsulteerida lennundusmeditsiini eksperdiga.

Suur armastus lendamise vastu

''Ma armastan lendamist ja seda vabaduse ning rõõmu tunnet, mis sellega kaasneb. Samuti armastan ma seda, et mu tööl on tähendus. Kuna Ruhnu talvisel hooajal praamiga ei saa siis on lennuühendus Ruhnu saarega eluliselt tähtis,'' peab ta oluliseks märkida. Seni suurimaks väljakutseks on olnud Eesti Lennuakadeemia lõpetamine ja sealt edasi erialase töö leidmine, kuna see kõik sattus kokku täpselt koroonaaja algusega.

Kuid ta on kokku puutunud ka oma töö osas erinevate suhtumistega. ''Tavaliselt ollakse üllatunud, et kuidas selline stereotüüpselt mehine ala ühte naisterahvast üldse huvitada saab. Ründavaid kommentaare minu suunas õnneks tehtud ei ole. Mina hoian sotsiaalmeedias pigem madalat profiili. Samas kui jälgida mõne naispiloodist sisulooja piltide all olevaid kommentaare, siis sealt võib ikka üsna negatiivseid asju lugeda. Ala stiilis, et „naised ei oska lennata“ ja „sellisesse lennukisse küll ei istuks“,'' jagab naispiloot.

Ingel-Ann ise suhtub sellistesse kommentaaridesse väga külma kõhuga. ''Ma ei näe, miks inimese sugu peaks siin üldse mingit rolli mängima. Pilootide hulgas on tõesti märgatavalt rohkem mehi, kui naisi. Naiste osakaal lennunduses aasta aastalt järjest kasvab ja seda on ainult rõõm näha.''

Üksi lendamine ei ole hirmus

See ei ole mingi üllatus, et pandeemia on lennundusele mõjunud päris laastavalt. ''Samas näen, et olukord on hakanud paranema. Riigid vähendavad järjest piiranguid ja inimesed on oodanud kaua, et uuesti reisima saada,'' arutleb Ingel-Ann.

Kui praegu lendab Ingel-Ann väiksema lennukiga, siis tema sõnul on iga lennukitüübiga lendamine pisut erinev. ''Väga palju sõltub ka sellest, mis süsteemid on lennukitel. Kui ma võrdlen nüüd seda lennukit, millega ma praegu lendan mõne suurema reisilennukiga, siis vahe on märgatav. Suurematel reisilennukitel on tihtipeale palju rohkem piloote abistavaid süsteeme,'' sõnab ta.

Samuti suuremad lennukid saavad lennata kõrgemal, need on kiiremad ja saavad lennata kaugemale. Tema sõnul Ruhnu liini teenindamiseks selline suur lennuk ei sobigi, sest Ruhnus lihtsalt ei ole piisavalt pikka lennurada.

''Üksi lendamine ei ole kindlasti hirmsam, sest igapäevaselt Ruhnu liinil ma lendangi üksinda. Selle lennukitüübi puhul ongi see tavaline, et lendab üks piloot. Kuigi tõsi, et tavaliselt on inimesed harjunud, et reisilennukitel on vähemalt kaks pilooti,'' lausub ta.

Kui kellegi suur soov on reisida, aga lennuhirm on nii suur, siis Ingel-Anni sõnul on lennundus väga reguleeritud valdkond, kus ohutus on väga tähtsal kohal. ''Lennundusinimesed töötavad igapäevaselt, et kõik lennud toimuksid reeglite järgi ja ohutult. Seega pole põhjust karta. Lendamine on tegelikult statistiliselt kõige ohutum transpordiviis,'' tuletab ta meelde.