Mount Everesti vallutanud Kaspar Eevald paigale istuma ei jää: tahan rohkem maailmatasemel asju teha

Mount Everesti tippu jõudis Kaspar Eevald kaheksanda eestlasena 21. mail kell 2:35 öösel. Kogu ekspeditsioon kestis kaks kuud, millele eelnes kordades pikem ettevalmistusaeg. Nagu näitas aga kogemus, ei saa lõpuni kunagi täiesti valmis olla ning pealtnäha tavaline asi võib mingis kontekstis tunduda ootamatu. Samuti võib millekski küll teoorias valmis olla, kuid selle tegelikku mõju tunneb alles siis, kui see reaalsuseks saab. Nii olid ühel noorel mehel Kaspariga samad ambitsioonid, kuid elusana ta ekspeditsioonilt tagasi paraku ei jõudnud.

Kõige rohkem mõtles Kaspar ekspeditsiooniks valmistudes enda füüsilisele vastupidavusele ja tugevusele, et mäkketõus lõpuni vastu pidada ning elusa ja tervena alla jõuda. Nii ka läks, samas ei osanud ta arvestada mitmes mõttes lihtsama asjaga – haigestumine ekspeditsiooni alguses. „Kõige rohkem mõtlesingi sellele, kas ma olen ise füüsiliselt piisavalt tugev, kas mul on piisavalt vastupidavust. Teadsin, et mida kõrgemale lähme, seda keerulisemaks läheb ja tipurünnak on raske. Panustasin teadlikult väga tugeva ettevalmistuse peale. Tagantjärgi näen, et see ettevalmistus läks kõik asja ette. Mille peale ma praktiliselt üldse ei mõelnud, oli haigestumine, mis mind nõrgestab. Haigestumine tundub selline sügisese Eesti teema või et kui jääd suvel tänu konditsioneerile nohuseks ja kurk valutab. Everestil tekib kõrguse ja kuiva õhu tõttu köha,” räägib baaslaagris haigestunud Kaspar ja lisab, et tänu arstide tööle ja antibiootikumidele oli ta umbes nädalaga jälle rivis.

Meeskonnakaaslase hukkumine ja tekkivad sõprussidemed

Kaspar hukkunud meeskonnakaaslast Danieli varasemalt ei tundnud, küll aga sai temaga ekspeditsiooni algusest peale hästi läbi ning rõhutab, et sellised ettevõtmised mõjuvad inimestele lähendavalt. „Sain kiiresti aru, et tekkis klapp ja jututeemad. Esimesest päevast peale hea sõber, nagu oleks ammu tundnud. Raske ja stressirohke koostegevus lähendab inimesi lihtsalt ja kiiresti. Seda on isegi teadus uurinud,” ütleb Kaspar. Tema sõnul on sama lugu olnud ka eelnevate ekspeditsioonidega: saad kokku küll võõraste inimestega, aga kui lõpuks asi tehtud saab ja mäelt tagasi tullakse, tuntakse kõigiga hoopis tähenduslikumat sidet. „Kes lendab tagasi USAsse, kes Hiinasse. Mis siis, et lähed oma maailmanurka ära, aga isegi aasta hiljem interneti vahendusel tunned temaga väga tähenduslikku sidet, olgugi et ei näe enam ja ei suhtle iga päev. See ongi mägiekspeditsiooni puhul üks võlu ehk inimesed ja nendega tekkivad ühendused.”

Tegelikult on Kaspar midagi sarnast ka varem kogenud, täpsemalt möödunud aastal Lõuna-Ameerika kõige kõrgemat tippu ronides. „Üks lahe kutt Ühendkuningriigist, kellega saime samuti algusest peale hästi läbi. Tema samamoodi kukkus alla ja sai saatuslikke vigastusi, aasta hiljem ta kahjuks nende vigastuste tõttu lahkus meie seast. Ma olin Everesti ronimise ajaks juba näinud neid asju, mis mäel juhtuda võivad, kui kergelt need võivad juhtuda ning kui habras on elu. Ei ole lihtsalt nii, et alpinism tundub ohtlik, vaid päriselt ongi ohtlik. Olles jälginud kõik need aastad Everesti hooaegasid, teisi ronijaid ja igasugu infokilde... ma teadsin, et mäel iga aasta toimub midagi ja ma olin sellega arvestanud. Kui raadiosaatjast tuli info, et Daniel ja temaga koos olnud sherpa pole tagasi jõudnud ja raadiosaatja ka ei vasta, tundsin sisimas kohe, et nad on alla kukkunud. Ma ei tea, mille pärast ma sain aru. Tollel hetkel polnud veel infot, et oli lumekarniisi varing, mille tõttu jalgealune alt ära kadus ning teadmatul põhjusel polnud nad tugiköide turvakarabiniga kinnitatud. See kõik juhtus inimesega, kellega on ekspeditsiooni jooksul emotsioone jagatud, telgis koos ärgatud, naerdud ja lähedaseks saanud.”

Eestisse naastes oli algul tühi tunne

Ekspeditsioon lõppes Kasparil 24. mail ning kuna lennupiletid olid ostetud 2. juuniks, möödus nädal aega Kathmandus peamiselt hotellitoas puhates. Kathmandust õhku tõustes ning lennukiaknast mägesid vaadates käis Kaspari peast läbi nii omajagu kurbust kui ka õnnestumisega seotud emotsioone. Eestisse jõudes läks esimene päev Tallinnas intervjuude andmise peale, teisel päeval kodulinna jõudes valdas Kasparit aga tunne, mida ta kirjeldab tühjuse ja mõttetusena.

„Mul pole kunagi olnud nii, sest mulle iseenesest meeldib rahulik linn. Aga alguses kohale jõudes oli tunne, et ma ei kuulu sinna ja kodus mõtlesin, et mida ma peale hakkan. Tühjus ja mõttetus oli see, mis mind emotsionaalselt valitses. Veel on aega kohanemiseks, aga varsti ootavad ees töökohustused. Ma tunnen juba praegu, et see ei saa lihte olema. Vaimselt on päris keeruline. Ei taha kõlada depressiivselt, aga on olemas ka ingliskeelne termin post expedition depression. See ongi aktuaalne ekspeditsioonidel, kus inimesed on argielust pikalt eemal mustvalge elu peal. Praktiliselt ABC: ärka, söö ja liigu ehk jää ellu. Sul ei ole kedagi, kes midagi ootab, ei tule arveid koju, töökohustusi, kogu selline majandamise pool puudub, kus on vaja väikseid asju teha. Lihtne primitiivne elu, aga siis tuled keskkonda tagasi ja pead leidma oma koha ühiskondlikult.”

Veel kõrgemale laiemas mõttes

Kui Mount Everest on vallutatud, siis üks asi on selge – otseses mõttes kõrgemale ronida enam ei saa. Kaspar rõhutab, et tehniliselt on küll raskemaid mägesid, kuid kõrguse mõttes on piir ees. Siiski ei piirdu tema ambitsioonid üksnes kõrgete mägedega ning Everesti vallutamine seadis tema ambitsioonid ja teotahte kõrgemale palju laiemas mõttes.

Kaspar toob välja, et Mount Everesti tipu vallutamine mõjus talle mitmes mõttes murranguliselt ning pani võimalikult laialt mõtlema oma tulevikuambitsioonide ja tegevuste peale. „See andis vaatevinkli, et nii palju on võimalik ning et elu on palju suurem kui see, et tuled Eestisse tagasi ja jääd mulli kinni. Tahan suuremalt elada ja rohkem maailmatasemel asju teha. Tahaksin rohkem Eestist ära käia, aga mitte täiesti jäädavalt ära minna. Tahakski käia suurtes riikides, teha suuri asju, ja kohata veel inimesi, kes on samade ambitsioonidega. Elada piirideta. Ma ei suuda keskpärasuse peale jääda, elu on palju suurem,” ütleb Kaspar ja toonitab, et vastupidiselt mõne inimese arvamusele ei saa Everesti vallutamine tähendada, et nüüd ongi „kõik” tehtud.

Väga paljud inimesed on Kasparile seoses ekspeditsiooniga kirjutanud ja öelnud, et tema saavutuste jälgimine on ka neile rõõmu ja võimsaid emotsioone toonud. Viis aastat tagasi Mont Blanci mäge ronides teadis Kaspar juba, et eesmärk on Everest. „Sel ajal paljud seda ilmselt tõsiselt ei võtnud. Kõik teadsid, kui palju see maksab ja mis on selle ohud. Viis aastat hiljem on Everest tehtud. See on see koht, et kui me päriselt oleme järjepidevad ja teeme midagi ära, see mõjub ka ühiskonnale hästi. Nii mõnigi on võtnud elus ette oma päris soovid ja küsimused, mida nad tegelikult tahavad teha ja on hakanud selle poole liikuma. See on midagi, mida mina julgustan. Ka mina hakkasin ronima sellepärast, et nägin videoid Everestist. See pani mind kohe tegutsema ja seostas sellega, et tahan olla samas olukorras ja tunda ennast samamoodi. Ma arvan, et see on ülioluline, et me püüame oma tegevustega ka ümbritsevaid inimesi püsti tõsta.”

Kaspari sõnul on paljudel inimestel arvamus, et suured tegevused on kellelegi teisele määratud, kellel on kindlad eeldused ning seetõttu eelistataksegi elada liiga mugavalt ning loobutakse kergekäeliselt. „Osad leiavad eneseusu ja tegutsevad, teised jäävad rumalasse eelarvemusse kinni, et me oleme siin elus justkui kuidagi eelnevalt paika pandud ja eraldi liigitatud. Usk on põhimõtteliselt nagu lüliti seinal. Kui sa kunagi ennast uskuma ei hakka, siis sa elad terve elu pimedas toas ja sa ei näe, kus toast kuhugi teise tuppa uks läheb. Kui sa vajutad lülitit ehk hakkad uskuma ja lubad uskuda, saad edasi minna – näed ruumi ja võimalusi. Muidugi see võtab aega, kohe homme ei saa ja tuleb tööd teha. Aga kui sa lihtsalt lubad uskuda, et on võimalik ka sinu jaoks, siis sa praktiliselt lülitad valguse põlema ja näed, mis sinu ümber toimub.”

Kaspar peab teiste inspireerimist oma väikeseks ehk passiivseks eesmärgiks. "Kui kasvõi üks inimene minu tegemiste taustal leiab mingit inspiratsiooni, siis ma tunnen väga suurt õnnestumist ühiskonna aspektis, sest me võiksime midagi pärandi näol endast maha jätta. Me tuleme ja meie tuules tulevad mõned järgi. See on kihvt kogukonna või ühiskonna mõttes. Mitte see, et võtame egoistlikult: oo, ma olen kõrgemal käinud ja olen kõva mees! Mõte on see, et võtad teekonnal mõned julgemad kaasa, kes julgevad tõesti unistada. Kõikide eest me ju ei saa hoolitseda, et palun hakka uskuma endasse. Tuleb lõpuks mängu, kellel on tahtejõudu ja kes suudab ennast üles töötada.”