INTERVJUU! Noore naise võitlus ATH-ga: hakkasin abi otsima siis, kui eluisu enam ei olnud

Kristi Värik
Kristi Värik / Pilt: Kristi Kullerkupp.

Kerli Kivistu

Kristi Värik on 33-aastane moodne naine, kes on abielus ja kahe armsa poja ema. Ta on pealtnäha filigraanselt seigelnud erinevate elualade vahel ja naisterahvas, kes ilmub särasilmselt seltskonda. Paraku kolab ta oma tumedatamates hingesoppides ja proovib iga päev selle nimel töötada, et elu talle nauditav tunduks.

Kristi Väriku peres kasvab kaks last, 10-aastane Robin ja 7-aastane Henri. Tema abikaasa Raido sai sellel aastal 35-aastaseks. Nende peres on ka 2-aastane Austraalia lambakoer Ruu ja 7-aastane tänavakõuts Puhh. Kristil ja tema 10-aastasel pojal on ATH. Sama diagnoos on ka Kristi abikaasal. Raido sai esimesena diagnoosi peaaegu kaks aastat tagasi ning Kristi lapsega mõlemad möödunud sügisel.

”Kui keegi ütleb, et depressioon on tänapäeva moehaigus, siis ma tavaliselt olen rõõmus, et see inimene ise pole depressiooni kogenud. On ju positiivne, et tal on elus niimoodi hästi läinud, aga tuletan siis ka inimesele meelde, et inimesed valetavad harva, et neil on halvasti – pigem vastupidi ja inimesed teesklevad, et neil on kõik hästi,” alustab Kristi oma mõtteraja lahti rullimist.

Praegu läheb Kristil hästi. ”Kuna oskan end oluliselt paremini ise toetada, kui mõned aastad tagasi, siis olen endale mõne nädala teadlikult puhkust võtnud ja see aitab hetkel kaasa. Lisaks võtan ka antidepressante, mis hoiavad üldised emotsioonide kõikumised veidi rohkem kontrolli all,” kirjeldab Kristi oma praegust hetkeseisundit.

Psühholoog murdis lahti pikaaegase halva enesetunde

Kes Kristit sotsiaalmeedias jälgivad, teavad, et ta jagab viimased kolm aastat oma teekonda väga avameelselt. ”Umbes 3.5 aastat tagasi tundus mulle, et ma ei taha, ei suuda ja ei pea ka varjama seda, et mul ei ole kerge, ma tunnen end üksinda, ma kannatan nii ärevuse, kui depressiooni käes ning see kõik on väga raske,” avab naine. 

Umbes kuus aastat tagasi sattus ta seoses ühe lapsega seotud küsimusega hoopis hea tuttava juurde, kes on psühholoog. ”Ta rahustas mu koheselt maha, et see, mida ma lapse puhul mureks pidasin, on normaalne arenguetapp, kuid märkis ka seda, et talle tundub, et ma ise olen üsna läbi omadega,” meenutab Kristi. Esialgu ta keeldus seda tunnistamast, sest talle tundus depressioon mingi müstiline asi, mis eksisteerib vaid teistel ja vaid filmides.

”Lisaks olin arvamusel, et depressiooni ajal sa oledki kurb, õnnetu, nutad palju ja oled voodis. Mina aga käisin tööl, kasvatasin lapsi, toimetasin ringi. Täna saan muidugi aru, et tegingi kõiki neid asju, et vältida üksinda olemist ja enda sisse vaatamist, aga head psühholoogi ikka väga kergelt ära ei peta,” tõdeb Kristi.

Kristi Värik
Kristi Värik

Lapsepõlves kogetud leinaga tuli hakata tegelema täiskasvanuna

Sealt hakkaski pihta Kristi pikk teekond erinevate spetsialistide juurde. Muidugi jättis ta mitu korda käimise pooleli ja arvas, et on juba küllalt terve. ”Alati tuli see ringiga tagasi ja järgmine auk oli isegi hullem, kui eelmine. Tõsisemalt ja regulaarsemalt hakkasingi abi otsima ja vastu võtma umbes 3.5 aastat tagasi peale seda, kui eluisu enam sõna otseses mõttes ei olnud ja valgust kuskilt tunneli lõpust ei paistnud üldse,” meenutab Kristi.

Ta imestab, et selle perioodi kuidagi üle elas, sest sellel hetkel ei julgenud Kristi end kellelegi avada, kui läbi ja katki ta tegelikult oli. ”Olin ületöötanud, stressis, väsinud, alla surunud kõik oma emotsioonid ja traumad ning enda laste kasvades kerkisid esile mitmed enda lapsepõlvest lahendamata jäänud lood, mida enam alla suruda ei saanud,” räägib ta.

Kuigi Kristi pidi hakkama enda lapsepõlve traumadega tegelema, kinnitab ta, et tegelikult ei olnud tema lapsepõlv üldse halb ega hirmus. ”Kahjuks varjutas minu kasvamist ja minu vanemate kasvatust ning suhtlust see, et minu noorem õde suri, kui mina olin 5-aastane ja tema 3-aastane ning tema elu ajal läks väga suur osa tähelepanust tema tervisele,” avab Kristi valusa teema.

Kuna sel ajal ei olnud leinanõustamine ja vaimse tervise abi levinud asjad, siis tegelesid tema vanemad oma leinaga nii nagu nad oskasid ja Kristi oli enda omaga üksinda. ”Mitte ükski osa minust ei süüdista oma vanemaid, sest täna ise emana ei kujuta ma isegi ette, kuidas nad sellega hakkama said. Minu vanemad andsid siis ja annavad praegu kogu aeg enda parima ja ma olen neile väga tänulik kõige eest, mis mul on olemas. Jah, muidugi oleks saanud palju asju teisiti teha, aga elu ei ole must ja valge,” mõtestab ta.

ATH diagnoosimine pärast depressiooni

”Diagnoose on läbi aja pandud erinevaid. See diagnoosimine ei ole selline lineaarne – näeme seda, paneme selle kirja ja nüüd nii on. Kui nüüd algusest alustada, siis päris esimesena saingi depressiooni diagnoosi. Peale seda selektiivse toitumishäire. See mind ei üllatanud üldse, selle suunas ma ise pidin spetsialiste veidi kallutama, et näete, mul on nii ja need tunnused vastavad sellele asjale,” räägib naine.

Kuna Kristi depressioon kestis mitu aastat, siis sel ajal tekkis sinna kõrvale ka üldistunud ärevushäire. ”Oleme nende kõikidega tegelenud, olen võtnud antidepressante, käinud kognitiivses käitumisteraapias, kohandanud enda elustiili, unehügieeni ja harjumusi, aga kui möödunud sügisel hakkasime hoopis arutama, et võib olla on see kõik tingitud ATH-st ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäirest, siis joonistus hoopis teine pilt.”

Ta on vahel ka mõelnud sellele, et kas ta on oma otsuseid teinud äkki alateadvuslikult lähtudes enda ärevusest? Kas otsustaja olen üldse olnud tema ja kui palju kontrolli tal on tegelikult olnud? ”Ma olen pooleli jätnud mitu ülikooli end välja vabandades sellega, et ei olnud lihtsalt minu ala, aga reaalsuses ilmselt ei pidanud pingele vastu, ei osanud abi küsida ja ei teadnud, et tema ATH ajule ongi iseloomulik lihtsalt kohe alla anda, kui asi talle enam huvitav ei tundu,” arutleb naine oma diagnoosi üle.

MIS ON ATH?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Inglisekeelses kirjanduses võib kohata lühendeid ADHD (Attention Deficit Hyperactivity Disorder) ning ADD (Attention Deficit Disorder).

Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul inimesel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH kuulub hüperkineetiliste häirete gruppi, mille põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus.

Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed (sh hüperaktiivsuse sümptomitega). Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi – vaid väiksel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega.

Diagnoos mõjutab elu igapäevaselt

Kristi tunneb tänasel päeval, et ATH-l on mitmeid positiivseid omadusi ja tänu nendele on ta teinud justkui rohkem, kui mõni teine inimene. ”Ärevus hoiab mind tagasi, aga ATH lükkab jälle edasi, nii et kas midagi on tegemata jäänud? Kindlasti. Kas nii pidi minema? Ju pidi. Nagu ma enne ütlesin: võtame otsused vastu lähtudes sellest infost, mis meil on ja proovime ju kõik alati oma parima teha igal hetkel. Mul ei ole mõtet tagant järele kahetseda, vaid edasi minna teadlikumalt endasse vaadates,” leiab naine.

”Minu ATH väljendub nii nagu naistel tihti ATH ikka väljendub: pideva endas kahtlemise, enda võrdlemise ja enda maha tegemisega. Mul on raske enda saavutusi hinnata, sest aju koguaeg ütleb, et saaks paremini, saaks rohkem, saaks võimsamalt. Kui midagi on tuleb liiga kergelt, siis see nagu ei loe üldse, sest kuskilt on mul arvamus, et ma peaks kogu aeg maksimaalselt endast andma, et asi midagi loeks,” avab naine ühte vormi vaimsest seisundist.

Lisaks sellele puudub tal enda sõnul igasugune oskus asju organiseerida ja korda luua. ”Elan tihti oma ajaruumis, unustan üsna palju olulisi asju, aga samal ajal pean meeles täiesti suvalisi fakte. Olen võimeline lugema päevas tunde raamatuid ja keskenduma sellele, mis mulle meeldib, aga ei ole suutnud neli kuud raamatupidajale paari arvet ära esitada kuigi tean, et seda on vaja teha ja see läheb mulle ka rahaliselt kulukaks, kui ma seda ei tee,” kirjeldab Kristi.

Kristi Värik
Kristi Värik

Ta teab teoorias ideaalselt, mida ja kuidas teha, aga praktikas ei saa aju ja käed nagu koostööd tehtud. ”Lisaks sellele olen kärsitu, tahan kiirelt tulemusi, mõtlen 10-le asjale korraga, olen ülevoolavalt õnnelik või meeletult kurb, alustan pidevalt uusi asju, aga ei vii peaaegu midagi lõpuni, tüdinen kiiresti kõigest ja kõigist, vaimustun asjadest kiiresti. Samas suudan leida vajadusel igasuguseid kiireid lahendusi, olen seltskondlik ja hea suhtleja, kardan pidevalt läbi kukkuda, aga hoolimata sellest teen siiski neid asju, mida pelgan,” iseloomustab Kristi oma väljakujunenud käitumist.

Kristi on võimeline korraga tegema mitut asja, aga samas vahel ei suuda mitu päeva mitte midagi teha. ”Ka hambaid pesta. Logelen teinekord terve nädala, lükkan kõike edasi ja siis teen 3 tunniga terve nädala asjad ära,” lausub ta.

Vanimal pojal diagnoositi samuti ATH

Kristi hinnangul on olnud selles keerises olla kõige raskem ema. ”Tunnen siiski igapäevaselt süümepiinasid, et tihti on mu lastel asjaliku ema asemel keegi, kes ei suuda korralikult süüa teha ja ei saa iseendaga hakkama. Tean, et sõbrannale ütlesin samas olukorras, et see pole oluline, lastel on ka okei näha päriselu ja ma saan ju toetuda veidi teistele aga enda suhtes olen sellepärast siiski karm,” annab ta endale karmi hinnangu.

Ta arutleb oma tunnete üle ja sõnab, et on justkui oma lapsi alt vedanud, sest neil võiks olla ema, kes oleks elav ja rõõmus ja lõbus, aga selle asemel on neil ema, kes mingil perioodil ei näinud elul mingisugust mõtet. ”Tuletan siis endale jälle meelde, et kui ma enda vastu lahke ei ole, siis ei muutugi midagi. Võtan siis kriitik Kristi enda seest välja ja keskendun sellele, mis ma olen hästi teinud ja teen praegu. Räägin endaga nagu räägiksin kalli inimesega ja saan aru: teen oma parima,” lausub ta.

”Minu 10-aastane on alati olnud kärsitu laps, ei jaksa koolis enda korda oodata, kõigepealt teeb ja siis mõtleb, ei salli üldse enda suunas ebaõiglust, tal on raske paigal püsida ja keskenduda. Ta on hea peaga ja tark laps, aga vajab pidevalt seda, et keegi teda joonel hoiaks. Tal on hea süda ja ta on kift ning iseseisev poiss, kuid ta vajab veidi tuge, et oskaks endale rohkem stop öelda ja veidi rohkem teistega arvestanud,” teeb Kristi oma pojast ülevaate.

10-aastane Robin käib esimesest klassist peale psühholoogi juures korra nädalas ja see aitab teda palju. ”Räägime kodus ATH-st väga avatult ja kooliperioodil võtab ta ka ravimeid. Ma ei olnud alguses nende poolt. Mulle ei tundnud kuidagi õige anda lapsele ravimeid aga mingil hetkel nägin ka ise, et tal on endal raske. Ta tahab head aga välja kukub nagu ikka. Ravimid aitavad tal keskenduda veidi paremini ja sütik on oluliselt pikem. Tal on endal kergem kohaneda ja koolis kaasa teha, emotsioonide kõikumist on vähem,” kirjeldab ema.

Kristi hinnangul pakub pojale meeletult tuge see, et ta pole oma diagnoosiga üksinda. ”Me oleme alati tema poolel, me mõistame teda üsna hästi, me oleme aru saanud, et tema karistamine mingite keelamistega ei anna suurt tulemust ja pigem on vaja teda motiveerida, kiita, ergutada. Ega see kerge pole: kui mõlemal vanemal on ATH, siis on rutiin ja kord veidi kaoses aga samas vajame seda kõik. Väikesed asjad aitavad ning aus suhtlus viib alati edasi. Sellele proovimegi palju rõhuda: me pole siin majas keegi ideaalne aga proovime teineteist austada ja kõike läbi rääkida,” lausub ta.

ATH inimene vajab kindlat rutiini

Muidu on kaos ja see süvendab veel kõike seda rahutust iseendas. ”Kui oled ise ATH vanem ja proovid oma ATH lapsele korda pakkuda, siis vahel lihtsalt unustad selle. Nagu me unustame vahel ise rohtu võtta ja seda ka lapsele anda. Kõik peab olema üles kirjutatud, sisse harjutatud,” sõnab ta.

Teda häirib ka see, et nende kodu on väga harva korras. ”Enamasti on puhas pesu kuskil hunnikus ja kõik kohad täis raamatuid, mida ma loen. Kuna ATH-le on omane see, et ei söö korralikult terve päeva (sest lihtsalt ei pane tähele, et kõht on tühi), siis vahel avastame kõik koos kell 20, et oi, õhtusööki polegi söönud ja siis kui seda tegema hakkama, ära sööme ja köögi korda saame on kell juba 22, aga laps peaks ammu magama, et ta saaks hommikul üles,” kirjeldab Kristi ühte olukorda peres.

Millest tasuks diagnoosi puhul kinni pidada?

  • Uneaeg on oluline (kooliajal on laps kell 21 voodis)
  • Rutiin ja järjepidevus on oluline
  • Regulaarne söömine (kui see on kaootiline, siis Kristi soovitab kas või äratuskell panna)
  • Oluline on puhata, mängida ja õues liikuda
  • Piirata ekraaniaega enne und
  • Enda ajule piisavalt tegevust pakkuda
Kristi Värik
Kristi Värik

Diagnoosimine võiks jääda siiski spetsialistidele

”Ma tahan esimese asjana välja tuua, et palun jätame diagnoosimise alati spetsialistidele. Just seetõttu need inimesed käisidki aastaid koolis ja õppisid ning tegid praktikaid, et oma töös pädevad olla. See pole minu ala ja ma jagan vaid enda kogemusi ja elu mitte meditsiinilist infot, mis on nüüd teaduslikult tõestatud,” rõhutab ta.

Kõige olulisem on Kristi jaoks see, et ta teeb asju, mis pakuvad talle rõõmu. ”Puhkan palju ja planeerin igasse päeva oma aega. Proovin rõhku pöörata füüsilisele tervisele, võtan vitamiine, liigun värskes õhus, suhtlen inimestega kellega saan olla mina ise. Käin teraapias, võtan rohtusid, küsin abi, jagan enda teekonda, pakun abi, olen avatud meelega, olen enda vastu lahke, lasen emotsioonidel tulla, olla ja langeda enne kui tegutsen ning ei defineeri end iga tunde järgi,” kirjeldab ta oma tegevusi hetkel.

Naine julgeb ka rohkem ”ei” öelda ja ühtlasi tegeleb ta sellega, et ta ei tunneks end kogu aeg süüdi. ”Kinnitan endale, et olen piisav. Märkan asju enda ümber, olen tänulik, aga väldin võltstänulikkust. Räägin abikaasaga, olen lastega aus. Ei proovi teeselda kedagi, kes ma pole ja olen eesmärgiks võtnud endaga sõber olla. Pikk tee on käidud, pikk tee on veel minna, nii et annan endale aega,” arutleb Kristi.

Ühtlasi läks ta õppima kogemusnõustajaks. ”Maksin koolituse eest ise, et saaksin sellest sügisest oma paberid kätte ja inimestele pakkuda kogemusnõustamist, mis on paljudele inimestele väga suureks abiks. Ma ei taha, et keegi peaks end tundma nagu mina kunagi: üksinda, silmad häbi täis ja teadmatuses kuhu pöörduda, kellega rääkida. Kogemusnõustajana ei saa ma diagnoosida ja mingisugust põhjalikku ravi teha, aga loodan, et saan jõustada, toetada ja suunata ning eelkõige just ka teadlikkust tõsta,” soovib ta.

Kristi Värik jagab oma mõtteid ja elu ka sotsiaalmeedias. Naine on valmis kõikidele küsimustele ka seoses ATH-ga vastama.

Kommentaarid puuduvad