Reklaam sulgub sekundi pärast

INTERVJUU I Eesti naine läbis Portugalis matkates 1000 km: hirmu ma endaga kaasa ei võta!

Kerli Kivistu

Heleri Hanko
Foto: Kristjan Taal

32-aastane Heleri Hanko töötab igapäevaselt Pipedrives ürituste korraldajana, kuid tema hinge ja vaimu toidab matkamine. Ta on võlutud looduse maagiast ja nii on ta läbinud selle võlus lugematul hulgal kilomeetreid. Hanko seadis endale väljakutse ja läbis kahe kuuga 1000 kilomeetrit Portugalis ning jagas oma kogemust ka meiega.

Teeme intervjuu videosilla teel ja särasilmne Heleri on end sisse sättinud Portos olevasse Airbnb korterisse. ‘’Ma teen kohvi ka,’’ sõnab ta mulle enne meie vestluse algust. Ta nägu särab ja teatab rõõmsal häälel, et tal pole aimu, mis päev täna on, kuna matkal olles pole tal vajadust selle peale mõelda. Portugali päike on temalegi hästi mõjunud ja vaimustust sellest riigist jagab ta lahkelt.

‘’Mu elus on niimoodi, et kui on väga kehva aeg, siis ma kuidagi üritan leida midagi head. Ehk kui koroona algas ja kõik läks lukku, siis ma just pikkade matkade teekonda alustasingi,’’ sõnab Hanko, kellel on ka oma kodumaine seiklussaade “Rabaradapidi”.

Matkalembus sai alguse lapsepõlvest

Aastal 2015 sai Heleri Hanko 25-aastaseks. ‘’Ma olin just tööde vahelisel perioodil ja tundsin, et tahan teha endale sellise kingituse, mis kosutaks mu hinge. Just siis avati RMK rada, mis oli ühtlasi esimene tervet Eestit läbiv matkarada. Ma mäletan, kui see uudis tuli, siis mul tekkis haiglane mõte, et mis siis, kui kõnniks selle ühest otsast teise,’’ meenutab Heleri mõtteid enne oma esimest pikemat matka.

Tema lähedased arvasid, et seda on siiski liiga ekstreemne üksinda läbida. ‘’Ma tegin ka toona vea, ehk kott oli liiga raske ja kindlasti matkasin seda valesti. Kuid see uhkuse ja saavutuse tunne, mis ma sealt sain, ma rikkusin sellega oma elu ära. Ma ei oleks uskunud, et ma hakkan sellist asja edasi tegema,’’ ütleb Hanko naljaga.

Ta on väga tänulik oma lapsepõlvele ja nendele inimestele, kes on olnud tema ümber. ‘’Mõlemad vanavanemad lasid mul rahulikult looduses olla. Üks vanaema teadis, et Heleri on jälle metsas ja usaldas, et ma tean, mida teha. Ma olen inimene, kellel on vaja omaette aega, see on ka üks põhjus, miks ma üksinda matkan. Võib olla see ongi osa minust, et mulle meeldib omaette olla ja just loodus ning jalad on minu parimad terapeudid,’’ avab Heleri oma matkapisiku tagamaid.

Foto: Kristjan Taal

1000 kilomeetrit läbi Portugali

Heleri maandus Portugali aprillikuu alguses ja tema matk lõppes juuni alguses. ‘’Ma elasin 2017. aastal vabatahtlikuna Lissabonis. See kontakt ja side Portugaliga tekkis just siis ja ma armastan seda riiki väga,’’ avaldas Heleri, kes seetõttu ka Portugali matkamiseks valis. ‘’Mulle tundus see riik väga turvaline valik ja tuleb välja, et on ka. Samuti on see riik väga ilus ja tahaks taaselustada mõned mälestused ja neid juurde luua,’’ avaldas ta.

Tema eesmärgiks oli matkata Portugali rannik ühest otsast teise. ‘’Ehk Sagresest kuni piirini, et teha ära see ranniku osa. Täiesti rannikut teha ei saa, see on loogiline, aga paralleelselt siiski on. Ma sain aru, et see tuleb selline 800 kilomeetrit ja mõtlesin, et ma olen varasemalt teinud 800 km Eestis, siis võiks juba järgmine eesmärk olla 1000 km,’’ räägib ta, kuna tema jaoks oli oluline ennast mugavustsoonist välja tirida.

Heleri teadis, et The Fisherman's Trail on hääletatud maailma üheks ilusama rannikuga matkarajaks ja just sealt ta oma teekonda alustas, et lõpuks välja jõuda Camino de Santiagosse. ‘’Kui kogu teekond oli mul teada, siis 650 km pidin ise välja mõtlema. Seega juhtus ka nii, et käisin mööda teid, mis tegelikult juhatasid mind valesti. Mis seal salata, panin ka ennast paar korda liiga ohtlikku olukorda, ehk olin liiga kitsal teel, kus sõitsid rekkad mööda. Ma paar korda nutsin ja mõtlesin, et see polnud küll hea mõte,’’ avaldas Hanko.

‘’Ma loodan, et teised inimesed õpivad sellest, aga kiirtee ääres ei tohi kõndida. Mul oli juhus, kui seal olles sõitis politseiauto mööda, kes peatas mind kinni ja ütles, et siin on keelatud jalutada,’’ avaldab Hanko. Kuid ta tõdeb, et suures pildis on Portugalis turvaline. ‘’Siin ei ole karusid, ohtlikke loome samuti. Inimesed on ülihoolivad, sõbralikud, aga mitte liiga. Võib öelda, et nad ei ole väga pealetükkivad,’’ tõdeb noor matkaja.

Hanko alustas Eestis seiklusi esmalt oma matkaköögiga. ‘’Mul oli väike pliit, kuhu peale läheb pott ja seal all on väike gaasiballoon. Lisaks siis lusikas, kahvel, tass ja korralik puss, et saaks ikka tulehakatist raiuda. Need kõik on hästi kerged. Matkates on mõnus, kui teed endale süüa ja rahakotile meeldib see rohkem.’’ Kuid Portugalis matkates läks Heleri enda sõnul ka mugavaks. ‘’Võtsin hommikul selle pastel da nata ja kohvi, samuti lõunaks olen siin päris palju söönud kohalikku head toitu,’’ kirjeldab ta.

Üksinda matkata pole tema jaoks mingi probleem, aga loomulikult mõtleb ta turvalisusele. ‘’Ma ei kipu olema õhtul restoranis liiga sõbralik. Aga hirmu kohta ütlen ainult nii palju, et ma ei võta seda kaasa ei metsa ega matkale. See hirm kasvab ja saab hoopis teise kuju, mida ta tegelikult ei peaks võtma,’’ avaldab Hanko. Kui ta matkab, siis ta ei loe näiteks uudiseid. ‘’See hirm, mis sealt tuleb, see kandub minuga kaasa ja õhtul käib kuskil telgi juures praks, mida ma muidu ei paneks tähele, aga kuna mul on hirm sees, siis hakkan ülemõtlema.’’

Foto: Kristjan Taal

Teistsuguse iseloomuga matk Portugalis

Heleri jagab, et sel korral koges ta hoopis teistsuguse iseloomuga matka. ‘’Portugalis on palju külakesi ja ma saan väga palju suhelda, seega ma ei tunne ennast üksikuna. Ühtlasi annab see võimaluse leida ka sööki ja ma ei pea tassima toidumoona endaga kaasas. Mis jällegi Eestis on vastupidine, kuna kodus on olnud mul maksimum viie päeva toiduvaru kaasas,’’ avaldab Hanko ja lisas, et seljakotis on tal joomiseks näiteks veekott, kust tuleb voolik suhu.

‘’Kuid raskeid hetki on ikka, higipisaraid ja verd ning kui ma ausalt ütlen, et kui väga hull on, siis helistan emale. Kuid siis istun korraks maha ja rahunen, aga mul ei ole ühelgi matkal olnud seda tunnet, et ma lõpetan,’’ jagab ta ka emotsionaalsemaid hetki. Heleri sõnul oleme tegelikult eestlastena ära hellitatud. ‘’Ma olen nii tänulik just Eesti loodusele ja RMK-le, sest Eestis saame looduses telkida. Portugalis ja Hispaanias on näiteks vabalt telkimine keelatud,’’ räägib Heleri, kes on aeg-ajalt ööbinud matkal olles looduses, aga peamiselt ikka hostelites.

Heleri ema armastab samuti matkata. Tütar tegi kingituse ja lennutas ka oma ema Portugali matkast osa saama. ‘’Emadepäeval tõesti lennutasin ta siia, sest see Camino de Santiago on olnud minu ja ema unistus aastaid, aga see jäi erinevatel põhjustel ära. Kui ma sain teada, et ma läbin selle raja, siis see tundus nii vale teha ilma oma emata, kes on mu kõige suurem toetaja,'' räägib ta.

Nii ta tegigi oma emale kingituse. ''Kaks mehikest läksid ukse taha ja andsid piletid ning ütlesid, et tunni ajaga peab ennast kokku pakkima ja palju riideid ei tohi kaasa võtta,’’ räägib Heleri. Emale oli ta varustuse valmis pannud Portugalis, just seepärast ei tohtinud ta ise midagi üleliigset kaasa võtta. Koostöös Fjällräveniga oli tal kott, varustus ja riietus olemas.

Foto: Kristjan Taal

Matkamine Eestis ja välismaal

Heleri arutleb, et tema meelest võiks noortel olla ka üksinda matka kogemus, kus natuke õppida iseendaga koosolemist. ‘’Eestis on tegelikult väga turvaline metsas olla. Kuid mingi hetk Portugalis matkates sain aru, et ma ei saa ega tohi neid Eestiga võrrelda. Need ongi täiesti erinevad matkad ja mõlemad ongi minu jaoks esikohal,’’ avaldab ta ja leiab, et paljud noored peaksid loodusega rohkem sõbrad olema.

Noor naine tunneb, et Eesti ürgne loodus on justkui osa meist. ‘’Seal on nii palju meile hästi ilusat, mida just meie mõistame. Ma arvan, et eestlasena sa leiad Eesti loodusest rohkem, kui näiteks välismaalane. Seal on meie maagiat peidus,’’ arvab ta. Ühtlasi tunneb Heleri, et tema jaoks pole hirmsat ilma matkamiseks. ‘’Ma pelgan äikesega matkata, sest siis ei ole mõistlik kuskil puu all olla. Kui vihma tibutab, siis on just kõige parem matkata. Kui vihm on just lõppenud, siis on see nii maagiline ja mulle meeletult meeldib see värskuse lõhn, mis õhus on.’’

Heleri unistab suurelt ja julgustab ka kõiki teisi seda tegema. ‘’Kui midagi väga tahad, siis ikka on võimalik. Tahan ka seda rõhutada, et on võimalik oma elu seada nii, et kõik on võimalik. ‘’Ma päriselt ergutan inimesi minema loodusesse. Kuid kui matkamisega alustada, siis tasuks alustada meie kodumaa radadest. Varustus võib kallis olla, aga tegelikult saab matkata igal moel, ka kõige odavama varustusega.''

Tema sõnul on just matkamine üks odavamaid terapeute. ''See sobib kõigile, sest see on nii universaalne sport, ükskõik mis sul seljas on või milline välja näed, sa saad leida endale sobiva raja ja rütmi. Mets ei vaata, milline sa oled. Tule ja lihtsalt ole,’’ julgustab Heleri.

Heleri Hanko dokumentaalsaade “Rabaradapidi” Portugalist jõuab kõikide vaatajateni juba tuleval sügisel.

Kommentaarid puuduvad