No Bananase juht jõudis läbipõlemise ja pankroti ääreni: raskeid hetki oli palju

Andero teekond ettevõtjana sai alguse juba ajal, mil Andero oli vaid 16-aastane. Tema esimeseks tööks sai marjade müümine Soome turul. “See oli täielik juhus,” meenutab Andero ja jagab, et jõudis marjade müümiseni tänu oma emale, kes märkas töökuulutust ja soovitas Anderol suvel korvpallitreeningute kõrvalt midagi kasulikku teha. Helsingi turul müüsid marju kümned kauplejad, kuid Andero oli sportlasele omaselt võistlushimuline ja võttis eesmärgiks kõikidest teistest eristuda. Ta uskus, et kliendid peavad tema juures saama parima võimaliku kogemuse: “Ma tahtsin, et inimesed peatuksid just minu leti juures ja tuleksid sinna alati ka tagasi, sest ma naeratasin neile, minu lett oli ilus ning kaup kvaliteetne.”

Selline kvaliteedi väärtustamine viis Andero sageli aga olukorda, kus ülemustega tekkisid erimeelsused. “Ma ei olnud nõus kliendile müüma midagi ebakvaliteetset. Pigem viskasin riknenud marjad ära, kuigi ülemused nägid seda raiskamisena,” räägib ta. Andero pühendumus oma heale mainele ja kauba kvaliteedile pani aluse ka tema edasisele teekonnale ärimaailmas..

Aastaid hiljem leidis Andero end olukorrast, kus tema ettevõte No Bananas küll kasvas ja äri õitses, kuid juhina oli mees läbipõlenud – ta pidi juhtima meeskonda, keda ta enam inspireerida ei suutnud. “Neid raskeid hetki oli palju,” räägib Andero, meenutades aegu, mil ta oli isikliku pankroti äärel ja kohtutäituritele võlgu. Kõige raskematel hetkedel oli Andero kõrval aga alati tema abikaasa, kes ei lahkunud tema kõrvalt ka kõige tumedamatel aegadel. “Ma ei tea, kus ma täna ilma temata oleksin,” tunnistab Andero.

Samuti leidis Andero neil hetkedel, et peab õppima oma meeskonnaga efektiivsemalt suhtlema ning mitte olema juht, kes peab alati ennast kõige targemaks inimeseks ruumis. Ta õppis, et avatus ja oma nõrkuste tunnistamine muudavad juhi tugevamaks, mitte vastupidi. “Kui ma olin olukorras, kus pidin oma tiimile ütlema, et ma vajan abi, oli see väga raske, aga just see hetk muutis meid lähedasemaks ja tiimina tugevamaks,” kirjeldab ta. Andero tunnistab, et just tiimi usaldus oli see, mis mängis suurt rolli kriisist välja tulemisel.

Üheks suurimaks pöördeks Andero elus oli hetk, mil ta sai ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosi. See aitas tal mõista, miks ta on alati tundnud end teistest erinevana. “Ma andsin endale tänu sellele diagnoosile palju asju andeks,” tunnistab ta. Andero sõnul on tema elu ATH-ga olnud täis intensiivseid tõuse ja sügavaid langusi, kus mõtted ja ideed on sageli tulnud liiga kiiresti, et teised teised temaga sammu jõuaksid pidada. Samas aitas diagnoos tal leida iseennast ja paremini mõista, kuidas oma elu juhtida.

Lisaks vaimsetele probleemidele on Andero pikka aega maadelnud ka kehakaalu ja terviseprobleemidega, mis viisid ta otsuseni võtta ette maovähendusoperatsioon. Kui esialgu uskus Andero, et just see on tema viimane võimalus oma terviseprobleeme lahendada, siis üsna pea mõistis ta, et tegelik töö tuleb tal endal ära teha. “Operatsioon oli mulle suureks abiks, aga see ei olnud lõplik lahendus. Ma pidin hakkama iseendaga tööd tegema,” räägib ta. Operatsioon andis Anderole uue alguse, kuid tõi kaasa ka suurema vastutuse oma tervise eest. “Ma ei tahtnud põhjustada oma perele valu, mida olin näinud ühe teise ärimehe peres, kui ta mõned aastad pärast maovähendusoperatsiooni alkoholismi tagajärjel suri, mistõttu otsustasin juba enne operatsiooni tegemist alkoholist loobuda,” meenutab Andero, lisades, et see otsus oli tema jaoks igavene. 

“Pean teadma, et see, mida ma iga päev teen, viib mind eesmärgile lähemale, mitte kaugemale,” selgitab Andero, miks ta lisaks alkoholile ka suhkru tarbimisest loobuda otsustas. “Suhkrust loobumine tundus minu jaoks pikka aega võimatu, sest proovisin sellega täita enda sees olevat tühimikku, mis oli sinna tekkinud tegelikult hoopis nende negatiivsete lugude tagajärjel, mida endale lapsest saati rääkinud olin,” räägib Andero. Üsna pea mõistis Andero aga, et neid lugusid ümber programmeerides täitub tema sees olev tühimik ka suhkruta. “Suhkur oli minu jaoks narkootikum ja sellepärast ma täna enam kringlit ka ei söö – see lihtsalt ei aita mind mu eesmärkidele kuidagi lähemale.”

Tänaseks on Andero Keronen mitte ainult ärimees, vaid ka coach, kes aitab läbi enda kogemuste ka teistel tasakaalu ja tuge leida. Ta usub, et muutus algab alati iseendast ning enesearendamine on elukestev protsess. “Olen õppinud, et ei ole tähtis ainult see, mis toimub minu peas, vaid ka see, kuidas minu ümber olevad inimesed mind tajuvad,” selgitab ta. Andero avameelsus ja haavatavus on inspireerinud paljusid inimesi tema elus ning ta soovib oma kogemusi ka teistega jagada. “Ma ei taha, et minu tiim näeks mind kõikvõimsa juhina, vaid inimesena, kes on alati haavatav ja aus,” ütleb Andero.

Vaata lähemalt videost!