MAREK SADAM 45! Õnnelik juubilar: olen pigem eesel Iiah kui karupoeg Puhh

Täna on sünnipäev Eesti muusikul ja kirjanikul Marek Sadamal. Millised on tema suurimad õnnestumised ja apsakad ning kas ta ka oma sünnipäeva tähistab, uurisime temalt endalt.

Mis on su 45 aasta kõige suurem õnnestumine?

No kõige suurem õnnestumine on kindlasti isiklik. Mulle väga-väga isiklik ja ma arvan, et see on igal mehel suurim õnnestumine - kui sa saad olla isa. See on kõige suurem ja teiseks kui õnnestumistest rääkida, siis ma pean õnnestumiseks seda, et ma saan teha, mida ma olen seni teinud. Ma ei tea, kas edu on mingi mõõdupuu, aga just see, et ükskõik, kas on olnud edukamad või vähem edukamad ajad, olen ikka ja alati jäänud selle juurde pidama, mida ma teen ja pole sellelt alalt lahkunud. See, mida ma teen nõuab järjepidevust ja ma imetlen kõiki neid inimesi, kes on meil kunagi sama tööd teinud. Kas siis kirjutanud või esinenud. See ei ole ju asi, mis põhineb pelgalt edevusel, aga üldjoontes on see järjepidev töö ja selle tööga kokku kasvamine.

Mis on kõige suurem apsakas su 45 aasta jooksul?

Üldjoontes on inimestel apsakatega nii, et need tunduvad mingil hetkel apsakad, aga samas mingid apsakad või mingid valusad kogemused elus valmistavad sind hoopis millekski ette. Ma olen viimasel ajal mõelnud selle peale, et miks mingid asjad, näiteks kui läheb halvasti, ise kuidagi ebaõnnestunud, et miks see vajalik on, aga ma arvan seda, et minu puhul on see valmistab ette järgmisi kirjutamisi. On ju rida näiteks neid kirjanikke, kes on oma esikromaani avaldanud alles viiekümnendates isegi kuuekümnendates, sest varem polnud läbielamisi või oskusi. Võib-olla on minu jaoks need läbikukkumised mingi ettevalmistus järgnevateks lauludeks, järgnevateks raamatuteks. Eks sellepärast ma ei peagi neid eriti läbikukkumisteks, kuna ma olen meelelaadilt juba selline melanhoolsem. Ma olen pigem eesel Iiah kui karupoeg Puhh ja näen pigem suurtes õnnestumistes läbikukkumist. Ma saan tihtipeale õnnest aru alles alles hiljem. Üks hetk, millal ma saan õnnest aru, on siis kui tunnen rahu. Rahu enda hinges. See on minu jaoks kõige suurem eesmärk, et ma tahan rahu endas, maailmas ja teistes. Alati see ei õnnestu, ilmselgelt mitte, aga ma otsin rahu. Rahu ja õnnetunde asetaksin ühele samale tasemele, sest need on minu jaoks üpriski võrreldavad mõisted.

Aga kas sa tänaseks oled leidnud oma oma rahu ja õnnetunde?

Aeg-ajalt kindlasti jaa. Täna mul on muidugi selline eriline päev veel, et mul ilmub, “Inglid on armidest tehtud” luulekogu. Ma sõidan seda täna esitlema Paldiski raamatukokku ja kuna ma sain hiljuti alles load, 44. aastaselt, siis see on minu esimene üksinda sõit Tallinnast välja. Minu esimene iseseisev autosõit Tallinnast Paldiskisse.

Ma just tahtsingi küsida, et kuidas sa end oma juhilubade üle tunned. Tavaliselt saavad inimesed kuskil 18-20. aastaselt load, aga sina said alles nüüd. Mis tunne sul on?

Kuna mul on emotsionaalsed ajad, siis ma ikkagi peale juhilubade kättesaamist, kui autost välja sain ja üksi olin ning Eesti mees teise inimeste ees ikkagi pisaraid ei vala, siis ilmselt õnnetundest purskasin ka nutma. Ma varem ei olnud mõelnud autojuhilubade peale, aga aega see võttis ja eksamist sain siiski esimese korraga läbi ehk järelikult ma sõita tohin. Üldjoontes ma katsun ikka teada anda kuskil Facebookis või mujal, kui ma sõitma hakkan, et inimesed oskaksid nendelt teedelt kõrvale hoida. Samas ma elangi kesklinnas Paldiski maanteel ja mul on täna hea otse minna.

Tahtsin ka küsida, et kuidas ja kellega sa üldse oma sünnipäeva kavatsed tähistada? Kas sõidate sünnipäeva puhul kuhugi? On teil traditsioone?

Olen mõelnud, et sel aastal oma sünnipäeva ei pea. Ma lähen küll raadiosse ja loen enda luulekogust luuletusi, aga kui pean, siis ainult väga lähedaste inimestega. Novembris tulevad mu ansamblil Sadamasillal kontserdid ja minu jaoks on see sünnipäev, sest nii ehk naa tunnen ma end seal kõige rohkem kodus või kõige õnnelikumana. Sünnipäeva tähistangi laval ja tähistan ka tegelikult seda luulekogu esitlemisel. Raamatu ilmumine on ikka sündmus. Tõsi, kui sul ilmub juba neljas või viies raamat, siis on see juba tehtud, kaante sees ja justkui ära antud. Kokkuvõttes, ma tähistan sünnipäeva luulekogu esitlemisega ja novembris kontsertidega koos Sadamasillaga.

Aga kas see on haruldane juhus, et sa praegu sünnipäeva tähistada ei taha või on see alati niimoodi olnud?

Olen tähistanud imelikel aegadel. Ma tähistasin enda 33. juubelit, aga ma ei tea. Võib-olla mul tuleb kunagi see tunne tagasi, et ma tahaksin sünnipäeva suurelt tähistada. Mulle tundub see 45 nagu teab mis asi. Võib-olla 47 tundub mulle “Oh! Nüüd võiks teha sünnipäeva!”. Ma olen natuke sellise imeliku mõtlemisega inimene.

Veel viimaseks küsiksin, et peale luulekogu, oled sa midagi veel teinud? Kas varsti saab sind kuskil ka näha?

No ma ütlen, et mul ongi 12. novembril on Kultuurikatlas kontsert, Tartu ERMis 14. novembril ja Mooste folgikojas oleme 19. novembril. Ma muidu annan igapäevaselt ka väiksemaid kontserte, et inimesed peavad siis jälgima ja vaatama. Väga palju erinevaid kohti ja see on kahtlemata ka minu suureks inspiratsiooniks või minu hoidjaks. Mul on vedanud elus elus.

TV3.ee toimetus saadab suured õnnitlused Marek Sadamale!

Marek ise sooviks veel õnnesoovida ka teistele, kes temaga samal päeval sünnipäeva peavad.

"Ma tahaksin ka veel õnnitleda minuga samal päeval sündinud teisi inimesi. Maia Vahtramäed, Liis Lemsalu ja Aapo Ilvest tahaks tervitada. Samuti ka bändi Rock Hotel’i, kes sündis täpselt samal päeval kui mina - 20. oktoobril 1978. Nad küll lõpetasid tegevuse ja ehk see on ka vihje, et ka mina peaksin oma tegevuse lõpetama, aga hetkel on nii…"