Marek Lindmaa koges aerutamismaratonil hirmutavat hetke: üle minu pea hakkasid kuulid lendama!

‘’Emotsioone varjutab hetkel veel väsimus. Need on olemas, aga ootavad, et keha taastuks, kuid äge ja hea tunne on. Samas ei mahu see aerutatud distants veel pähe. Seda kõike on keeruline endalgi veel uskuda,’’ sõnab Lindmaa vahetult pärast maratoni läbimist.

Ta läbis kogu maratoni koos meeskonnakaaslase Rait Hutroviga. Aega kulus meestel distantsi läbimiseks täpselt 7 päeva 1 tunni ja 58 minutiga. ‘’Ehk kajakkide hulgas kolmas koht ja üldarvestuses neljas,’’ tutvustab Lindmaa nende tublit tulemust. Eestlasi oli võistlusel kokku kuus, ehk kolm paati.

Võib ju arvata, et sellises olukorras tekivad ka pinged õhku, kuid Lindmaa sõnul oli tal meeskonnakaaslasega enne maratoni hea side ja nii säilib see tänaseni. ‘’Tülli me tõesti ei läinud. Tegime pigem nalja ja musta huumorit keerasime üle võlli. Ma isegi julgen väita, et meist said võistluse käigus paremad sõbrad, kui olime varem.’’

Kuulid lendasid üle pea

Lindmaa tõdeb, et see on olnud siiani üks raskemaid asju, mida ta on läbi teinud. Samuti jagas teekonnal tekkinuid väljakutseid. ‘’Ohte metsikus looduses toimuva võistluse puhul, kus kõrvalist abi kasutada ei tohi, on tegelikult palju,’’ tõdeb Lindmaa.

Ta toob näiteks karud, paadi purunemise, vigastused ja lausa surma. ‘’Abi jõuab sinuni vajadusel 12-36 tunniga. Sidevahendiks ainult satelliittelefon, mida tohtis kasutada ainult viimases hädas. Neid ohtusid ma teadvustasin endale ja tulime toime,’’ räägib Lindmaa ja lisab, et ta ei osanud karta inimesi. ‘’Meie paatkonna suunas USA-s Eagle lähistel tulistati. Tegemist on väikese kohaga, kus tuleb peatuda ja ennast Kanadast tulles riiki sisse registreerida. Umbes kilomeeter enne paadist väljumist hakkasid kõlama paugud ja üle minu ning Raidi peade lendama kuulid,’’ kirjeldab ta ehmatavat hetke.

Mehed vehkisid aerudega ja tegid end nähtavaks. ‘’Kaldal olnud kaks noormeest vaatasid meie suunas, laadisid relvad ja hakkasid uuesti tulistama. Sel korral paadininast umbes 100 meetri kaugusele vette. Ja hiljem uuesti üle meie peade,’’ kirjeldab Lindmaa. Seejärel hüppasid tulistajad autosse ja sõitsid minema. ‘’Meie jäime õnneks terveks. Miks seda tehti, me siiani ei tea. Võib-olla ei meeldi neile aerutamine või võõrad inimesed. Seepeale võtsime satelliittelefoni välja ja teavitasime juhtunust korraldajat, meie jätkasime veidi kõrgema pulsiga võistlust,’’ kirjeldab Lindmaa hirmutavat hetke aerutamismaratonilt.

Loodust ei tasu karta!

Täna tõdeb Lindmaa, et maratoniks on keeruline valmistuda. ‘’100 protsenti valmis ei saa selleks kunagi olla. Neid kilomeetreid tuli enne võistlust umbes 1200. Lisaks jõud ja jooks, aga julgen kindlalt väita, et 70 protsenti sellest võistlusest moodustab mitte füüsiline valmisolek, vaid mentaalne pool. Kui see on paigas, siis oled peaaegu kõigeks valmis,’’ teab Lindmaa tänaseks.

Tema sõnul on parim viis valmistumiseks just rutiini loomine. ‘’Sellest peab piinliku täpsusega kinni hoidma ja ka raskeid hetki nautima. Loomulikult tuleb aerutada, aerutada, aerutada ja veel aerutada,’’ soovitab ta kõigile, kellel samasugune katsumus tiksub mõtteis.

Kõige rohkem õpetas talle kogu kogemus seda, et loodust ei tasu karta. ‘’Ära karda metsloomi, vaid ole ettevaatlik inimeste suhtes. Kunagi ei tea, kellel katus sõitma hakkab ja sõrm päästikule liigub,’’ hoiatab Lindmaa pärast ärevat hetke.

Kuid täna on ta pigem kahtlev, kas teeks kogu distantsi võimalusel uuesti läbi. ‘’Ma tean, et korraldajad tahavad teha ka 3200 km pikkust võistlust. Elame, näeme,’’ sõnab ta. Ühtlasi annab ta vihje, et tal on ka uus hullus peas küpsemas. ‘’Lasen sellel mõttel veidi kerkida ja siis annan teada,’’ lubab ta.