Mallukaga kihlunud Tomas Legrant: abielu on usalduse märk, niisama kooselamist on tänapäeval liiga palju

25. oktoobril teatas blogija Mallukas ehk Mallu Mariann Treimann, et kallim Tomas Märten Legrant palus Soomes tema kätt. Samuti ütles ta, oli küll abieluettepanekut oodanud, kuid ei osanud oodata just seda aega ja kohta. Legranti sõnul küpses tal see plaan juba umbes pool aastat. "Ma higistasin pikka aega, sest teadsin juba kevadel, et kavatsen tema kätt paluda," meenutab Legrant.

"Me olime vist Kroonika peol, kui Sky Plus intervjuud tegi ja ma ütlesin, et sõrmust veel taskus ei ole, aga eks ma siis olin vaikselt juba otsima hakanud. Reisil kihlumine on nii tavaline ja me käisime väga palju reisil. Ilmselt Mallu seda ka ka ootas ja võib-olla oli tal selle tõttu ka kurbus hinges. Ei olnud või? Mallu kõrval just ütles, et ei olnud. Aga idee, et seda Soomes teha... Ma arvan, et see oli kõige kihvtim plaan, mida ta ei osanud oodata mitte kuidagi,” ütles intervjuu ajal Aafrikas Roheneemesaartel nii puhkav kui tööd tegev mees.

Sõrmuse tellimine ja ootamine oli Legranti jaoks kui kaua tehtud kaunike. "Lasin teha custom made ehk täpselt sellise, nagu tahtsin. Küsisin vist juunikuus sõbranna käest, kas tal on äkki mingeid näiteid, mis Mallu on talle varem saatnud. Ma nägin, et see oli täpselt sama maitsega sõrmus, nagu ma isegi talle oleksin tahtnud osta. Nii see tuli: sõrmus valmistati Londonis, saadeti Frankfurti ja sealt ma selle üks hetk kätte sain pika higistamise peale.”

Eelnevalt kaks korda abielus

Eelnevalt kaks korda abielus olnud Legrant toonitab, et inimesed õpivad läbi oma kogemuste. See kõlab kõlab tema jaoks paremini kui läbi vigade. Mehe eelnevad abielud olid inimestega, kellega ta enda sõnul ei olekski pidanud abielluma. "Need märgid, et suhe ei jää püsima, olid kohe alguses olemas. Vahet pole, kas minu poolt mingid käitumised või kaaslase poolt. Oli ikkagi mingi väline – mitte otseselt ühiskondlik – surve, mis mind abielluma sundis. Aga vot Malluga pole mul selliseid märke olnud. Ma tean, et ta on 100% minu inimene. Meil ei ole absoluutselt mingeid tülisid või arusaamatusi, meil on megahea klapp. Mul on sihuke loogika, et igas katki läinud suhtes märkad sa tegelikult kohe suhte alguses mingeid asju, mis sulle inimese juures ei meelde. Eriti kui hakata tagantjärele mõtlema, saadakse sellistel puhkudel aru, et see tuli suht alguses välja. See võib mis iganes hästi väike asi olla, aga mul pole Malluga sellist glitch’i [tõrget]. Ma olen väga õnnelik, et sellises kohas olen, et mul on selline kaaslane, kes mulle 100% sobib ja paistab, et mina sobin talle ka."

Legrant ütleb, et kui tahta tõeliselt mõne inimesega koos olla, on abielu sellele täiesti loogiline järgnev samm. "Vahet pole, mis see kellegi jaoks täpsemalt tähendab. Minu jaoks on see mõnes mõttes ikkagi usalduse märk ja viis näidata, et sa oled ennast teisele inimesele pühendanud. Kui see tuleb ausast ning õigest kohast ja see on siiras, siis ma arvan, et see on väga õige ja ilus asi, mida teha. Liiga palju on meil tänapäeval seda niisama kooselu."

Suure hurraaga alanud majaehitus

Septembri alguses ostis Mallukas pea pool miljonit eurot maksnud maja, mille renoveerimine on paaril hetkel täies hoos. Kui täpsemalt öelda, on hoogu veidi taltsutanud remondi ja renoveerimisega seotud kõrged hinnad.

"Suure hurraaga hakkasime peale. Mõtlesime, et kõik läheb hästi kiiresti, aga täna on pilt selline, nagu oleks buldooser üle käinud. Seal on lihtsalt paljad seinad, paljad põrandad, betoon... Tööd on rohkem, kui alguses ette kujutasime. Üks asi on mõelda, mida me tahame teha, teine asi on see, et protsessid päriselt käima lükata ja lõpuni viia. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja päeva lõpuks on tunne, et ma lähen ise sinna mingeid töid tegema, sest ehitushinnad on nii absurdseks aetud Eestis, et ma ei tea, kes üldse jaksab palgata endale mingeid ehitajaid. On muidugi asju, mida ei saa ise teha ja kus tuleb palgata profid, näiteks põrandaküte, akende vahetus, õhk-vesi soojendus. On aga asju, mida saad ise ka teha, nagu ahju lammutamine, seinte paljaks koorimine, kipsi panemine ja seina värvimine. Kõike seda olen ma elus teinud kordi ja kordi ning saan ilusti hakkama," ütleb Legrant, kelle sõnul on alles algusjärgus olev ehitus juba palju raha söönud.

Ka ütleb ta naljatades, et ei taha Mallut praegusel hetkel sinna üldse lasta, sest naise asi ei ole ehituse ja ehitusprahi keskel olla. "Parem las tuleb siis vaatama, kui seal on juba midagi inimlikku."

Küsides Legrantilt, milliseid ehitus- või remonditöid talle isiklikult teha meeldib, toob ta välja puidutööd, mille kallal nokitseda. "Lisaks tööd, kus ma näen tulemust. Näiteks kipsplaadi paigaldamine. See look on kohe teistsugune, et midagi on ära tehtud. Aga mida ma vihkan: ma ei oska üldse pahteldada ja maalritööd... Seal on kindlasti vaja spetsialisti."

Leplikud kaaslased on üksteisega nõus

Majas teostatavad tööd Tomase ja Malluka vahel vaidlusi ega pingeid ei põhjusta. Mees rõhutab, et kuna tegemist on naise majaga, on tal selles osas ka vabad käed. "Muidugi ta küsib minu käest ja näitab mulle, et kas mulle meeldiks nii või naa, aga suures plaanis oleme mõlemad nii leplikud inimesed, et praegu on kuidagi väga sujuvalt läinud. Pluss, meil on palgatud sisekujundaja ja tema suhtlebki Malluga ning neil on ülihea klapp. Nii palju kui mina olen kõrvalt näinud, on neil koostöö väga-väga hästi sujunud. Mina noogutan kaasa või ütlen, kui midagi ei meeldi. Asjad, mis mulle ei meeldi, on põhimõtteliselt vaid hinnapakkumistele saadud numbrid (naerab)."

Paaril on soov veebruari lõpuks või hiljemalt märtsikuuks majatöödega ühele poole saada ning mees möönab, et see sõltub sellest, kui palju ennast n-ö piitsutada. Igatahes on plaanis tööga võimalikult hoogsalt jätkata.

Maja ja selle renoveerimise teema lõpetuseks ütleb mees n-ö vaba mikrofonina, et plaan on abielludes sõlmida lahusvaraleping. "Ma võin kõigile südamele panna, kes muretsevad Mallu vara ja heaolu pärast, siis me kindlasti teeme lahusvaralepingu. Ma olen alati seda teinud ja ma ei arva, et ükski inimene peaks pretendeerima teise inimese varale. Ärge muretsege, keegi ei hakka teda paljaks röövima, kui ta minuga abiellub, vot! Ma olen näinud kommentaarides suhtumist, et kindlasti varastatakse paljaks. Aga ma ütlen, et kahe täiskasvanud inimese vahel on lahusvaraleping kõige elementaarsem asi. Ajad ja elu on sellised ja nii on mõistlik."

Uus raamat on hästi vastu võetud

Suve lõpus ilmus Tomas Märten Legranti kolmas, paarisuhete temaatikale pühendatud raamat nimega ”Märten”. Varasemalt on tema sulest ilmunud "Kelmi süda" ja "Hundi loomus". Uue raamatu kohta toob ta rahulolevalt välja, et müük on läinud väga hästi ning ausalt kirjutatud autobiograafiline kirjutis on lugejate poolt hästi vastu võetud.

"Sellised raamatud alati kõnetavad inimesi. Olen saanud hästi palju tagasisidet, mis on suures plaanis positiivne ja see on kõnetanud paljusid, kes on ise sarnastes suhetes olnud ja ennast ära tundnud ja sama lugu on naistega ehk kes on naispoolena ennast ära tundnud. Ootan põnevusega, mis tagasisidet see raamat veel toob, sest teema on väga põletav ja intrigeeriv. Tihti räägivad naised enda lugusid, aga Eestis mehed väga suud lahti ei tee. Tagasiside on üllatavalt palju ja mul on hea meel. Mul oli ühe Eesti kirjanikuga väga huvitav vestlus. Ta tänas mind, et selle raamatu kirjutasin. Algul ta arvas, et tema suhe oli ainulaadne, aga minu raamatust tundis ta oma eksnaise ning tema käekirja ja käitumise ära. Ta mõtles tõesti, et ta on ainuke hull või jobu, kes on mõne naise "ise hulluks ajanud." Aga tõesti on Eestis selliseid naisterahvaid, see ei ole midagi nii ainulaadset."

Järjekorras kolmanda raamatu kirjutamisprotsessi kohta mainis Legrant esmalt, et kõik kolm raamatut kirjeldavad tema enda elu. "Kirjutamine käib mul alati nii, et veedan palju aega oma mõtetes, mõtlen mingite olukordade peale, siis istun arvuti taha ja kirjutan need asjad endast välja. Mis oli selle raamatuga aga erinev? Kui ma eelmistes raamatutes lahkasin eelkõige oma pätielu ja pättusi, mis ikka püsivad kergemini meeles, siis uuema raamatuga oli nii, et mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem hakkas mul asju meelde tulema. Lahtilaskmise protsess oli teistsugune. Panin mingi asja kirja ja läbi selle meenusid veel tunded ja dialoogid. Kui eelmisi raamatuid oli vabastav kirjutada, siis seda oli isegi palju valusam. Sellega läks kaks-kolm kuud intensiivset tööd."

Legranti sõnul on sellist tüüpi autobiograafilist juttu kergem kirja panna ehk eraeluliste seikade meenutamine kergem kui mingit ilukirjanduslikku lugu välja mõelda. Ühtlasi tõi ta välja, et on ise enda raamatute kirjastaja ning see tähendab lisa ajakulu, kuid on seda väärt. "Mina soovitan kõikidel autoritel ise kirjastada. See tulu, mis sa teenid, on kordades suurem kui läbi kirjastuse. Ühe korra teed protsessi läbi, siis teine kord juba lihtsam."