“Hommikukööki” mäletad? Endine telekokk Martti Koppel räägib, miks ta kaameratele selja keeras

Eelmise sajandi lõpu ja euro tuleku vahelisel perioodil eetris olnud saated „Head isu“ ning „Hommikuköök“ tõid Martti Koppeli (58) eestvedamisel televaatajateni 12 aasta jooksul ligi 1400 toiduretsepti. Martti pole küll esimene telekokk Eestis, kuid sel ajal oli kaamerate ees söögivalmistamine siiski midagi palju unikaalsemat kui praegusel ajal.

„Hommikuköögis“ oli kombeks iga saate jooksul kaks toitu algusest lõpuni valmis teha ning ühel aastal käidi ka üle-eestilisel n-ö tuuril Konsumites ja Maksimarketites.

Martti ütleb TV3 portaalile, et tiitel „telekokk“ talle endale väga ei meeldinudki, kuna kõik ühel kuul eetrisse minevad saated filmiti ühe päevaga ära ning põhilise leiva tõi lauale hoopis igapäevatöö restoranis. „Telekoka töö oli pigem lisa teenimise võimalus, aga eks muidugi oli tore televiisoris olla. Sind märgati, kutsuti aeg-ajalt kusagile ja ka teistesse kohtadesse oli tänu sellele kergem tööle saada,“ ütleb Martti ja tunnistab, et pole kunagi ise suuremat sorti kokasaadete vaataja olnud.

Kas kokaks või loomaarstiks?

Hästi süüa teha oskasid nii Martti ema ja vanaema ning vanavanaema töötas mõisas kokana. Isiklik huvi toidutegemise vastu viis Martti pärast gümnaasiumit kokakooli õppima. Täpsemalt oli toona tegu 15. kutsekeskkooliga ning eriala täpne nimetus „kokk välisturistide teenindamise alal“. Martti ütleb, et kaalus teise variandina ka loomaarsti eriala, kuid nägi kokaeriala omandamist lihtsama variandina. „Mõtlesin, et ei viitsi nii palju õppida. Ma ei tea, kas oleksin [loomaarsti erialale] ka sisse saanud.“

Martti on oma karjääri jooksul toitu valmistanud paljudes söögikohtades ning olnud ka Eurovisioni peakokk Saku Suurhallis. Hetkel töötab ta cateringi firmas vahetusevanemana. Varasema peakokaameti võttis üle poeg Joonas. Martti rõhutab, et kuigi tema poeg ja tütar on lapsest saati arusaadavalt kokandusega kokku puutunud ja erinevatel üritustel kaasas käinud, ei suunanud ta oma poega ametivalikul mitte kuidagi. „Ta on väga andekas ja tema ideed on kreisid. Ma olen võib-olla rohkem ausa toidu austaja, ma enam ei viitsi väga täpitada ja tipitada.“

Telesse kokkama sattumist peab Martti osati juhuslikuks, kuid usub, et kindlasti mängis ka sobivus oma rolli. Kuna „Hommikuköögi“ saatel oli mitu sponsorit ning kasutatavad toiduained – aga mitte konkreetsed retseptid – olid ette antud, läks mõne saatega ka päris keeruliseks. „Kui sul oli ühes saates vaja kalapulki, viinerit, piima ja mida iganes veel kasutada ning sellest mingi usutav ja söödav asi teha… Ega see teinekord väga lihtne ei olnud. Pidid reaalselt tegema ja näitama, et nüüd kasutada seda ja seda. Imre Kose saade oli pool tundi enne mind, tal oli Stockmann sponsoriks, tema võis minna ja osta mida soovis. Aga meie olime n-ö vaese mehe kokasaade, me ise nimetasime seda naerdes nii.“

Üht-teist naljakat juhtus aastate jooksul ka kaamerate taga, aga kuna tegu polnud otsesaatega, ei paistnud äpardused välja. „Mõni inimene vahel siiski küsis, kas tegu on otsesaatega. Kuulge, kuidas saab kaheks tunniks ahju pandud liha mitu korda kiiremini valmis (naerab)?“

Telekoka-ameti puhul on Martti sõnul oluline näitaja selles, kui vabad käed on kokale antud. „Kui öeldakse, et tee mis tahad, siis on muidugi kerge. Kui pead aga ühte saatesse mitu sponsorit ära toppima, siis on teine asi. „Hommikuköögis“ läksime hommikul vara võttepaika kohale ja filmisime kasvõi poole ööni, et ühe kuu neli saadet ära teha. Vahepeal tuli teha piparkoogimaja, mis võttis kaua aega. Aga meil oli hea tiim, enam-vähem ühed ja samad vennad olid kohal.“

„Nüüd elan natukene rahulikumalt.“

Lõputult Martti siiski entusiasmiga saadet ei alustanud ning kui silm enam ei säranud, suundus uutele gurmeeradadele. „Mingi hetk väsitas ära, kuna saate formaat ei muutunud eriti. Sai kõrini, jah. Ühel hetkel kadus silmist sära.“

Samuti tunnistab ta, et mõtteid kokaamet maha panna on samuti peast läbi käinud. „Mingi hetk tekkis tunne, et ei taha enam, läheks kasvõi postiljoniks. Kui oleks peakokk, on tuhande inimese mured sinu peal. Olin paar kuud kodus ja siis sattusin teise cateringi tööle. Poeg Joonas võttis peakoka ameti üle, mina olen vahetuse vanem, ei pea muude asjade pärast muretsema (naerab). Saan oma sööki rahulikult teha. Nüüd elan natukene rahulikumalt. Eks vahel teen tuttavatele ikka üritusi,“ ütleb kolmekordne vanaisa Martti, kelle jaoks tähendab kvaliteetaeg kalastamist, metsas seiklemist ning naise ja lastelastega ajaveetmist.

Pärast pikka aega telest eemalolekut möönab Martti, et võimalusel oleks siiski huvitav jälle midagi kaamerate ees teha. „Aga kes neid vanasid nägusid enam näha tahab (naerab).“ Samuti tunnistab ta, et laktoosi- ja gluteenitalumatus, veganlus ja taimetoitlus on tänapäeval üha aktuaalsemad kui varem ning seega oleks kõigi soovide ja vajadustega arvestatavat kokasaadet palju raskem teha. Mitte, et seda varem poleks esinenud, kuid Martti ei mäleta, et tema ajal oleks keegi saatest spetsiaalselt lihavabasid roogasid nõudnud.

Köögis peab lõbus olema

Martti rõhutab, et kokkadel peab köögis lõbus olema, sest vastasel juhul oleks väga raske 12-14-tunniseid vahetusi vastu pidada. „Köögis käib selline lõõpimine ja naljategemine… Nagu öeldakse, et ühtegi normaalset kokka keegi ei tunne. Kõigil mingi kiiks küljes. Üksteisele ärapanemine ja sellised asjad on okei. Kui kõik peaksid vait olema ja kurja näoga töötama, siis läheb pinge liiga suureks. 12-14-tunnise tööpäeva juures peab olema midagi, mis teeb tuju lõbusaks. Minu köögis peab muusika mängima,“ ütleb Martti, kelle kõrvu paitavad teiste seas nii Deep Purple, Led Zeppelin ja Metsatöll.

Eesti restoranikultuuri hindab Martti heaks, kuid ise ta väga tihti välja sööma ei satu. „Kui oskad ise teha, siis ei viitsi selle eest maksta. Kindlasti on ka selliseid kohti, mis küsivad tõelise pasa eest suurt raha. Inimeste maitsed on ka jube erinevad. Mis minu jaoks õudne, on mõne jaoks võib-olla normaalne ja ta sööb koguaeg sellist toitu. Gurmeetoit võib olla ka hea hakkliha kaste. Kui oled hommikust õhtuni restoranitoitu teinud, siis ei viitsi alati kodus midagi erilist tegema hakata. Eesti restoranikultuur on üldiselt täitsa okei.“

Martti toonitab, et on suur Itaalia ja itaalia köögi fänn. Ta on Itaalias üle 20 korra käinud ning läheks sinna alati tagasi. „Võiksin nõrkemiseni itaalia kööki nautida, just Itaalias. Isegi kui itaallane teeb siin Eestis pastat, ei ole see, kui Itaalias kohapeal.“