Esmakohtumisest kontoriromantikani: üksteist leidnud TV3 uudisteankrud kergitavad suhte saladuseloori

Aprillis toimunud Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) galal läbi humoorikate vastuste ja kudrutamise enda suhte paljastanud „TV3 uudiste“ saatejuhid Sander Terras ja Liisa Aadussoo on mõlemad Saaremaa juurtega, keda ühendab lisaks tööle ja sellealastele ambitsioonidele ka reisikirg ja kirjandushuvi. Väitega, et reisimine paneb suhte proovile, on nad igati nõus. Tänaseks on seljataga juba mitu ühist reisi, mistõttu tunnevad mõlemad seda enam, et tegid üksteise osas õige valiku. „Koos oleme juba ka ühe mäe vallutanud ja loodetavasti suudame ka tulevikus iga mäe vallutada, mis meie teele satub,“ ütleb Liisa.

Olete läbi teleekraanide paljudele eestlastele tuttavad, kuid isiklikumal tasandil senimaani veel pigem tagasihoidlikku joont hoidnud. Kes te olete ja kust te tulete?

Liisa: Ma olen alati olnud uhke oma Saaremaa päritolu üle ja üllatus oli suur, kui kuulsin, et ka Sandri juured sinna ulatuvad. Meil on üsna sarnased hobid, mis tähendab, et igav meil juba ei hakka – armastame mõlemad tohutult reisida, hindame head kirjandust, maitsvat toitu ning mägesid ja loodust.

Sander: Tjah... Kui Liisa juba Saaremaa ning juured välja tõi, siis jätkaksin, et kuigi olen ka ise 50% saarlane, polnud ma ennist väga palju Saaremaale jõudnud ja kui siis ainult Orissaare kanti. Rivaliteet kahe suurema linna vahel sai aga murtud üsna kiirelt ning mis veelgi veidram, Kuressaare näol on minu jaoks nüüd tegu vahest et kõige ilusama paigaga Eestimaal. Ja ehk saarlaseks olemine võib olla ka põhjus, miks meie hobidki kattuvad – klassikaline kirjandus, verd tarretama panevad mägimatkad ja reisigiididesse veel mittekirjutatud reisimõtted. Kõik klapib!

Kuidas te mõlemad ajakirjandusse tööle sattusite?

Sander: Mul oli lihtne, üsna kohe peale sõja algust oli mul valik – mida teha? Tahtsin kuidagi Ukrainat aidata ja esimesel paaril nädalal kaalusin isegi rindele minekut, kuid sõbrad veensid mind ümber, öeldes, et kui sõda peaks eskaleeruma, läheb mind rohkem Eestis tarvis. Leidsin kompromissi mõttel, et vahel saab sulega rohkem korda saata kui automaadiga, mispärast otsustasin TV3 uudistes sõda ja teisi välisteemasid kajastama asuda. Aga eks ka ajakirjaniku töö on mõnel korral Ukrainasse sõjakoldesse saatnud. Eneselegi ootamatult, siin ma olen, kaks ja pool aastat hiljem – täiskohaga sõjareporter. Igati rahul!

Liisa: Olen terve elu teadnud, et soovin meedia või telealal töötada. Alustasin varakult, juba 16-aastasena ERR-is katsetamist ning sain aru, et see on minu tee. Edasi tulid juba tele- ja filmiõpingud BFM-is. Kuigi aastate vältel proovisin ka teisi ameteid, tõi süda lõpuks tagasi meediamaastikule. Mõned aastad tagasi viis tee mind Tallinna Uudistesse, kui sealsed eesmärgid said täidetud, asusin sama ala peale TV3-s. Ja võib öelda, et see maja on andnud mulle palju enamat, kui vaid armastatud töö.

Millised on teie tööalased ambitsioonid ja kui palju olete selles osas tulevikku planeerinud?

Liisa: Neid unistusi on muidugi mitmed ja ilmselt osadest ei oska isegi unistada veel! Aga eks tulevik näitab, mida põnevat elul pakkuda on. Kunagi tahaksin ehk proovida Sandriga koos mõnda tööalast projekti teha, et näha, kas me loominguliselt ka sobime. Sellest võiks midagi ägedat tulla!

Sander: Tööalaseid ambitsioone on mitmeid ja kindlasti tekib ajapikku veel. Kindlasti ei tahaks risti ette lüüa ka erinevate valdkondade žanritele. Kunagi kui aeg paras, on mõtteis luua ka üks põhjalikum uuriv ajakirjanduslik teleformaat, kus heameelega näeksin ka Liisat kaasa löömas. Ja ühel päeval saab kirgas kindlasti ka reisisaate maailma kivisse raiutud!

Kuidas te mõlemad üksteisega esmakohtumist ja sellega seonduvaid mõtteid mäletate? Mis esmalt teineteise juures võlus ja kas oli ka mingeid valearvamusi?

Liisa: Ilmselt juhtus enne olema ka üks ühine tööpäev, aga ma mäletan esmakohtumisena ühte TV3 pidu 2023. aasta märtsis. Saime algusest peale hästi läbi, aga tol hetkel ei otsinud me kumbki midagi enamat. Järgmised pool aastat tundus Sander mulle pisut eemalehoidev, palju me ei suhelnud ja arvasin isegi vahepeal, et ehk oleme lihtsalt nii erinevad inimesed, et polegi millestki rääkida ning sõpru meist ei saa. Hiljem kui hakkasime rohkem läbi käima, sain muidugi aru, et päris nii see polnud. Ühel hetkel, kui pilk meie vahel oli muutunud, sain aru, et meid ühendavad väga sarnased hobid, otsime elult sarnaseid asju ning ehk peaksime neid koos otsima.

Sander: Ma mäletan Liisat esimesest päevast, kui ta meile tööle tuli. Tol ajal olime üksteist näinud vaid teleekraanide vahendusel, kuid esimesest vahetatud pilgust oli tunda, et siin saab midagi muud ja suuremat tulema. Liisa küll endiselt keeldub mu juttu kinnitamast, aga sel hetkel, kui meie pilgud kohtusid, vakatas hetkeks kogu maailma müra – kõik oli nii vaikne, et kuulda oleks olnud isegi nõela kukkumist Sahara kõrbeliiva. Head sõbrad said meist siiski alles kuid hiljem. Märkasin, et ilusa kesta all peitub ka väga intelligentne ja laia silmaringiga neiu, ning mis kõige olulisem – naisterahvas, kellele meeldib lugeda häid raamatuid, klassikat. Nägin Liisas naist, kes julgeb unistada, naist kellele meeldib jalgpall ja kelle lemmikmeeskonnaks on ootamatult... nagu minulgi, Horvaatia!

Kes teist tegi esimese sammu?

(Mõlemad osutavad Sandrile).

Mis on teie arvates kontoriromantika ning kolleegiga suhtes olemise võlud ja valud?

Liisa: Tänaseks näen sellest ainult võlusid, kuigi alguses kartsin veidi, et nii tihti üksteise nägemine võib ajapikku tüütuks muutuda või on eraelu ja tööelu keeruline lahus hoida. Tuleb aga välja, et vastupidi – on väga vabastav, kui teine pool mõistab, mida ja kui palju see töö nõuab.

Sander: Alguses ei mõelnud ma üldse suhte peale, Liisaga oli lihtsalt mõnus aega veeta nii tööl kui ka tööväliselt. Asi läks tõsisemaks alles siis, kui peale esmast kurameerimist sain aru, et aeg-ajalt kipuvad töö ajal mõtted hajevile minema. Naljaga pooleks võiks lausa öelda, et praeguseks olen jõudnud järeldusele, et kuna ajakirjaniku töö on niivõrd ettearvamatu ja mitmekülgne, et koduseks eluks ei pruugi tihtilugu aega jagudagi, tulebki kaaslane endale valida tööpostilt.

Olete koos nii mõnelgi reisil käinud. Kas teie kogemusel vastab tõele, et koos välismaale reisile minemine paneb suhte hästi proovile? Kuidas teil selles osas läinud on?

Sander: Reisimine paneb kindlasti suhte proovile, tuues esile teatud iseärasusi, mida muidu oleks pea võimatu kogeda või siis ilmneksid need tunduvalt hilisemas järgus. Kui kadalipud saavad aga edukalt läbitud, siis suhe ainult karastub. Oleme paaril reisi juba jõudnud käia, millest esimene reis toimus veebruaris kerge saladuskatte all. Ja otse Itaaliasse. Mõned kuud hiljem käisime ka Norras, kuhu peatselt on meil ka plaanis naasta ning järgmise aasta alguses põrutame Kagu-Aasiasse.

Liisa: Nagu Sander juba ütles, käisime talvel salaja Itaalias. See oli meelega võetud proovikivi, täiesti meie suhtluse alguses, et kohe aru saada, kas sobime. Sellel reisil oli meile ka üllatusi varuks, sest langesime kohe reisi alguses mõlemad mingi viiruse orki. Seda enam tekkis selgus, et valik oli õige ning koos on hea ka siis kui enesetunne on kõike muud. Koos oleme juba ka ühe mäe vallutanud ja loodetavasti suudame ka tulevikus iga mäe vallutada, mis meie teele satub.

Kas te kodus tööasju ka arutate?

Liisa: Tööalastest muredest ja rõõmudest räägime ikka. Usun, et meil on lihtsalt veidi põnevam neid teemasid arutada, sest eks probleemid, aga ka töövõidud, mis ette tulevad, on meil ju sarnased. Seeläbi oskame teineteist ehk ka efektiivsemalt aidata ja tore kui keegi on lähedal, kellele raskel hetkel toetuda.

Sander: Meeldigu või mitte, aga tööasjade kodus arutamine on teatud mõttes möödapääsmatu. Eelistame seda koju kaasa võtta siiski võimalikult vähe, aga üksteise mured ja rõõmud tuleb ikka ära kuulata.

Milliseid plaane olete veel tulevikuks seadnud?

Sander ja Liisa koos: Seda näitab tulevik.