Eesti esimene naisohvitser Anu Pahka: pole kindel, kas teeksin täna sama karjäärivaliku

„Olen see, kes ma olen. Elan oma elu, nagu ma ise tahan ja see ongi kõige tähtsam. See, et sa saad pühenduda iseenda tegemistele, olla seal, kus sa ise tahad olla ja käia... See on kõige parem asi üldse, mida endale lubada saab, leian ma. Kui sa pead mingeid asju hakkama kohustusest tegema, siis see hakkab lõpuks tekitama stressi ja pingeid, aga kui sa saad luua enda elu, siis see on minu arust fantastiline,” võtab 2016. aastal „Selgeltnägijate tuleproovi” võitnud ning üle 25 aasta elus kaitseväes ja kaitseliidus töötanud kapteni auastmega Anu Pahka (62) oma elu viimasel ajal kokku.

Juba varasemalt vaimsete teemade vastu huvi tundnud Anu Pahka on Eesti esimene naisohvitser. 2017. aastal riputas looduselaps mundri varna ning lisas oma imagosse värve ja sulgi. Üüritud ruum ja töötuba ühes Tallinna suures büroohoones on tugeva viiruki aroomiga ning ning erinevaid joonistusi, puidust nikerdusi, sepatööd ja muud taolist võib pikemalt uurima jääda. Ta toob võrdluse, et korter nii Tallinnas ning maamaja Tapal on tal samuti sarnaselt dekoreeritud.

Reisimist ja looduses viibimist armastav Anu toob välja, et eriti meeldib temale reisida kohtades, kus saab tunnetada erinevate energiatega inimesi ja loodust ning kus saab kokku puutuda kohalike šamaanidega, kuulata nende jutte ja õpetusi just selle maa kohta, kus nad elavad, näiteks Tuva, Jakuutia, Hakassia, Altai, Peruu ja Kambodža. Kodus olles käib ta üle Eesti erinevatel üritustel oma teadmisi jagamas, kuhu teda kutsutakse.

„Kutsuvad ka raamatukogud, rahvamajad ja erinevad seltsid. Loengud on erinevatel teemadel – inimeseks olemisel, vaimsuse ja reaalsuse piiril liikumisel, nii elu, surma ja suhete teemadel. Teemasid on väga erinevaid ning muidugi ei puudu ka mitmesugused riitused ja rituaalid, mis on pühendatud inimesele, tema väele ja muidugi meie emakese loodusele. Samuti korraldan higitelgi ehk indiaanisauna üritust. Olen ka ise saunanaine ning aastate jooksul on läbi viidud sauna rituaale noorpaaridele ja pruudisauna, tervendavaid ja väekaid puhastus saunu nii naistele, kui ka meestele ning segaseltskonnale. Sauna riituse läbiviimisel on kõige tähtsam see, et seltskond on kaine – see on reegel. Aastatega olen pannud paari mitu noorpaari, kasutades meie esivanemate tarkusi ja muidugi ka šamanistliku maailma visioone.”

Meedias enim kõmu tekitanud üritus on aga „surmalaager”, kus inimene valmistub oma surmaks ning maetakse kirtsus maa alla, et seejärel puhtana ärgata. „Inimene elab läbi enda surma ja ärkab puhtana, soovides midagi endast maha jätta. See on hästi võimas kogemus ja väga suur töö iseendaga. Inimene lepib iseenda ja lähedastega ning sünnib siia uuesti pühaste mõtetega, et panna alateadvus teistmoodi tööle. Mind aitab kaasa ka see, et olen õppinud ka juhendama leinas inimesi nende teel, sest protsessid on vaja läbi tunnetada,” ütleb Anu, kes on veendumusel, et surma kui sellist ei olegi, sest elu jätkub ka pärast maist teekonda.

Vaimsete teemade ja šamanismi vastu hakkas Anu lähemalt huvi tundma pärast ema surma umbes 20 aastat tagasi, kuid temaatilisi ajakirju sirvis ta juba 1980ndatel. „Väga ammu on selline asi huvi pakkunud. Kirjanduse abil saab väga palju õppida, aga praktilise kogemuse osas on vaja kindlasti õpetajat. Olen saanud energeetilist abi, toetust ning tarkusi meie vägevatelt Vigala Sassilt ja Kaika Lainelt. Isiklikult ma neid kohanud ei ole. Taro kaartide osas võtsin esimese kursuse Viktoria Raidose juures, kes on sellel alal Venemaal üks parimaid. Kursus kestis kuus ja pool kuud, oli hästi palju koduseid töid ning see nõudis palju tegelemist. Tema lõi sulle olukorra ja sina pidid lahendama. Proovin ennast hoida kursis kõigega, mis toimub esoteerilises maailmas. Mõni ütleb mulle nõid, teadjanaine, šamaan. Mina ütlen, et nõid on tark. Vanad eestlased kutsusid külades tarkasid inimesi külatarkadeks ja külanõidadeks.”

Anu toob välja, et Eestis kerkib esile palju ennast nõidadeks, tarkadeks, teadjainimesteks ja šamaanideks nimetavaid inimesi, kes mõned kuud midagi õppinud on. „Meil kerkib neid Eestis nagu kärbseseeni. Las nad siis majandavad, nimetavad ennast kelleks tahavad ja kannavad mingisuguseid kostüüme, aga kostüümi kandmine ja trummi mängimine ei tee sind šamaaniks. Šamaan on eesti keelde tulnud võõrsõna. Vanasti olid meil targad. Šamaan on tark inimene, kes suhtleb vaimudega, kes on võimeline läbi abivaimude tervendama inimest ja vajadusel võtma ühendust teiste dimensioonidega, et tuua abivajajale tarkust ja probleemilahendust. Kõiki asju võib õppida: laulmist, trummi mängimist, loodusega koosolemist, tunnetust jne, aga šamaaniks saamine tuleb ikka läbi enda isikliku mina murdumise ja Siberis loetakse, et läbi mingi raske šamaanihaiguse, näiteks epilepsia antakse sinule võime suhelda vaimudega. Võib-olla peab olema inimesel mingi vastsündinud viga või arusaam, et temast saab šamaan. Inimene võib muutuda ka pärast mingit traumat või suurt läbielamist.”

Inimesi erinevatel teemadel nõustav Anu toonitab ka, et kirju stiilis „minu õde tahab sinu juurde vastuvõtule tulla” ta ei aktsepteeri. „Ma ütlen, et kui õde soovib, siis õde ise kirjutab. Inimene, kes peab minu juurde tulema, ta leiab tee. Mõni pole vastuvõtule saanud ja see tähendab, et ta pole see inimene, kelle juurde oli vaja tulla. Minust räägitakse nii head kui halba, aga eks see jäägu inimese enda südamele. Mina tema eest tööd ära ei tee. Mina naeran, et kuulsus on hea või halb, aga ikka oled inimestel keele peal.”

Anu on veendunud, et kõik tehtu tuleb inimesele kolmekordselt tagasi. „Isegi kui ei tule kohe, võib tulla aasta või kahe pärast. „Mul oli juhtum, kus üks 32-aastane naine pöördus minu poolte probleemiga, et tal on olnu juba viis raseduse ärakukkumist. Hakkasime asja arutama ja vaatama ning tuli välja, et omal ajal mõnitas ta koolis väga üht „halli hiirekest” ehk ühte neiut, kes tema pärast palju nuttis. Arvatavasti nutmise ajal mõtles neiu talle kõige harvemat ja see oligi karistus. Oma tegemistes pean minagi silmas seda kuldset reeglit ja võin olla küllaltki järsk mõne inimesega, keda see algul ehmatab, aga arutelus selgub tõde – olen aus.”

Üle veerand sajandi militaarmaailmas

Anul on kõrgharidused noorsootöös ja juuras ning ta on pühendanud üle veerand sajandi oma elust karjäärile kaitseväes ja kaitseliidus, mille kõrvalt tegeles pikalt ja noorkotkaste ja kodutütardega. Juristina pole Anu kunagi töötanud, kuid ütleb, et see on aidanud tal iseenda kaitseks seadustes orienteeruda.

„Rühmaülem, kompaniiülem, korra isegi pataljoniülem, töö riigikaitse akadeemias ehk praeguses sisekaitse akadeemia, siis peastaabis ning teenistuse lõpetasin 2017. aastal Harju malevas kaitseliidus väljaõppeinstruktorina,” loetleb Anu oma karjääri militaarmaailmas, mis lõppes piirvanuse täitumisega ning tõi ka kaitseväe pensioni.

Kuidas ta üldse sellele teele sattus? „See oli 1991. aasta lõpus, kui hakkasime Alutagusel naiskodukaitset looma. 1992. aastal oli Alukaitse naiskodukaitse hästi aktiivne, korraldasime ise 20. augustil taasiseseisvumise päevaks suure kontserdi. 1992. aasta sügisel sattusin ma kuidagi kaitseliidu malevapealikega nõupidamisele, kuhu mind kaasa võeti, küsisin kaitsejõudude peastaabi ülemalt Ants Laaneotsalt, kas võin tulla ohvitserikursustele. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et noh, naisi pole olnud, aga teeme proovi. Ma arvan, et ma sain hakkama,” vastab Anu muheledes. Karjäär militaarmaailmas on Anu ellusuhtumist oluliselt muutnud. Ta toob välja, et 1990ndatel olid kaitseväe ohvitserid täielikult aateliste vaadetega, kuid täna asja vaadates pole ta kindel, kas ta tänasel perioodil sama valikut kordaks.

"Täna vaatan ma asja veidi teise pilguga. Ma ei tea, kas läheksin tänasel perioodil uuesti kaitseväkke. Praegu on prioriteedid teises suunas, ma leian, et see, et mina sain olla [Eesti taasiseseisvuse] alguses, muutis väga palju oma ellu suhtumist."

„Mul on siiani hea meel selle üle, kui lapsevanem ütleb, et toob viib oma tütre või poja noorkotkastesse või kodutütardesse. Ma tean, et seal toimub isamaaline kasvatus ja õpetatakse elementaarseid oskusi kuidas looduse ja metsas hakkama saada, õpetatakse tundma loodus ja loomi , austama esivanemate traditsioone ja õpitakse juurde teadmisi mis aitavad noortel maailmas hakkama saama,” lisab Anu juurde.

Lisaks mainitud ülikooliharidusele on Anul oskused ka praktilisemates ehitustöödes. „Õppisin pottsepaks ja plaatijaks ning käisin Kopli ametikoolis aasta aega sepaks, milles hetkel akadeemiline puhkus. Käisin isegi Soomes praktikal, olin Soomes kalevipoeg. Sepa eriala on väga võimas ja huvitav.”

Kutse „Selgeltnägijate tuleproovi”

Väga konkreetset põhjust või plaani Anul 2016. aastal „Selgeltnägijate tuleproovis” osaleda ei olnudki, ta lihtsalt võttis pakkumise vastu. „Kuna ma šamanistliku poolega tegelesin, tehti mulle ettepanek, et kas ei tahaks osaleda ja siis ma ütlesin, et davai, proovime. Minule meeldis see, et meie saates saime osalejatega omavahel hästi läbi, meil oli minu arust küllaltki huvitav. Ma ei saa mitte midagi halba öelda. Ma olen selle peale mõelnud, et kuidas mina võitsin. Võib-olla tänu ühele ülesandele, kus kästi tunnetada, mis majas toimud ja selgus, et naine tahtis oma mehest lahku minna, sest mees jõi. Mina käisin maja läbi ja ütlesin ühe ukse taga, et seal sees on inimene. Mees tuli välja ja torises, sest oli alkoholiuimas. Ma ütlesin, et naine tahab lahku minna, sest sa jood. Küsisin, kas tahad joomist maha jätta ja naisega olla. Pärast seda, kui olid mõlemas minu sauast kinni võtnud, oma energiad ja soovid ühendanud, olid mees ja naine nõus alustama uuesti. Kõik toimis, pärast seda ei joonud mees pool aastat. Hiljem läks ikka vanaviisi, kuna probleem oli sügavamal.”

Võit oli Anu jaoks tähtis muu hulgas seepärast, et sai pärast seda minna õppima Venemaale Altaisse šamaanide juurde. „Sain hästi palju huvitavaid kohtumisi ja tuttavaid, mis mulle väga meeldis ja suhtlen nende inimestega siiamaani. Minu ümber on siiani fantastilised inimesed, kellega ma koos loon, laulan, kirjutan loitse, teen saunarituaale, ühendan noorpaaride käed, viin läbi väelaagreid ja loenguid, minu ümber on minu perekond, ja kõik minu sõbrad. Ma tahan kõiki neid tänada, sest koos me liigume ja koos oleme tugevad ja võime muuta maailma."