41. sünnipäeva tähistav Robert Linna uuest väljakutsest: kõhklesin, kas ikka saan hakkama

Mis tunne on Robert Linnale olla 41-aastane? „Ma arvan, et sama tunne, mis eelmine ja tõenäoliselt ka järgmine aasta. Aastanumbri vahetumine mulle tavaliselt mingit märgatavat muutust ei tähenda. Sünnipäev on mulle tavaliselt olnud hea aeg maha istumiseks ning tagasivaateks sellele, mis suvel tehtud sai ning mida plaanida aasta lõppu. Eelmine aasta sai ümmarguse numbri puhul küll suuremalt tähistatud, aga sel korral tuleb vaiksemalt mõne lähedase inimese ja perega. Õnneks on ilmad veel ilusad ja saab ka grillida. Meil on peres traditsioon, et sünnipäevalapsele tehakse väike tordike ja lauldakse ta hommikul üles,“ sõnab Robert TV3 portaalile.

Töö kahe bändiga ja täiesti uus väljakutse

Elukutselise muusikuna on Robert varasemalt välja toonud, et muusikud töötavad just siis, kui „normaalsed“ inimesed puhkavad. Oma sünnipäevadel on tal enamasti alati õnnestunud puhata ning vaba päev möödub suuresti koos kalli abikaasa ja lastega. Sügisest üldisemalt rääkides ootavad aga ees mitmed muusikalised tegemised ning samuti üks suurem ja täiesti teistsugune loominguline väljakutse.

„Ma pole sellest otseselt rääkinud, aga keegi pole ka keelanud. Kohe hakkavad ühe seriaali võtted, kus ma mängin peaosa. Sarja nimi on „Keskea rõõmud“, režissööriks Ergo Kuld. Sari räägib nelja keskealise mehe rõõmudest ja muredest, kellest üks olen mina. See on mulle mugavustsoonist välja astumine. Pole varem näitlemisega eriti tegelenud, aga mulle see hirmsasti meeldib: töötada professionaalsete näitlejatega koos ja vaadata, kuidas nad oma tööd teevad. Hästi äge!“ kirjeldab Robert.

Varasemalt ühes teises projektis kõrvalosa mängides andis Ergo Robertile mõista, et sügisel võib terendada veel üks võimalus. Kui ettepanek oli tehtud, ei vastanud Robert aga kohe jaatavalt. Põhjus oli uue asja ees tuntavas ebakindluses: kas ma saan hakkama? „Lugesin stsenaariumid läbi ja tegu on väga laheda tragikomöödiaga, kus on hea tekst, sisu ja moraal. Ma tundsin enda tegelasega päris palju ühiseid jooni. Tundus, et võiks olla äge väljakutse, mingi teistmoodi tegevus kui ma olen 41 (number rõhutatult).“

Samuti on Robertil sügise hakul palju tegemist oma kahe bändiga. Lexsoul Dancemachine’i uus album on n-ö purgis ning sellega seonduvalt käib kõva planeerimistöö. Teise bändiga – Elephants From Neptune – tähistatakse oktoobri alguses aga kümne aasta möödumist albumist "Pressure & Pleasure".

Loomeprotsess on muutunud stressivabamaks

Enda muusikuelule tagasi vaadates ütleb Robert, et nooremana oli tal nii enesetõestamise vajadus, ambitsioonid ja ind midagi teha kõrgem, sest kõik oli uus. Nüüdseks on tal oma kogemuste pagasi tõttu loomingu tegemine muretum ja stressivabam. „Ma ei pane enda jaoks latti väga kõrgele, vaid pigem üritan realiseerida võimalikult palju ideid, mis tulevad pähe ja hiljem otsustan, milline on hea ja milline kehvem. Kunagi oli suur surve, et iga asi mida teen, oleks maksimaalne eneseületamine. Seda võib nimetada ka mugavustsooniks, aga olen tõmmanud latti alla ja tunnen rohkem rõõmu loomingust ja loomeprotsessist. Kuna olen täiskohaga muusik, siis igal salvestatud laulul on ikkagi suur kaal, kui puhtalt materiaalselt võtta Ma pean koguaeg hindama enda väärtust.“

Vanemad kui kolleegid

Ilmselt on vähe intervjuusid, kus Robertilt mitte midagi tema legendaarse ja armastatud isa Ivo Linna kohta ei küsita. Roberti sõnul on tal just viimastel aastatel saanud palju oma isaga koos laval üles astuda, mis on muutnud neid rohkem ja kõige paremas mõttes kolleegideks. „Saame teineteiselt nõu küsida, laseme oma uut muusikat alati teineteisele ja kuulame ka niisama muusikat, mis meile meeldib. Selline sõprussuhe on läinud tugevamaks kui traditsiooniline isa ja poja suhe. Aga sama asi on mul ka emaga [Reet Linna]. Ta tähistas hiljuti oma 80. juubelit, mille puhul korraldame kolm kontserti Tallinnas, Pärnus ja Tartus, kus mina samuti üles astun. Tegu on sellise vana ja hea „Laulge kaasa“ formaadiga, ainult et kontserdisaalides.“

Veel toob Robert välja plaani ja soovi, mis tal ammu mõtetes mõlkunud: kirjutada ja salvestada isaga koos plaat või vähemalt üks lugu. „Hirmsasti tahaks isaga koos muusikat teha. Tahaks isale muusikat kirjutada. See istub mul kuklas juba pikemat aega. Tahaks loota, et tervis peab vastu ning energiat ja jaksu on, et jääks meist jälg maha tuleviku jaoks. Me oleme selle sisust ja tagamaadest hästi palju arutanud ja ta on ka rääkinud, kuidas talle meeldiks salvestada. See on üks kogemus, mida ma tahaksin talle kinkida, kuid samas saada sellest ka ise emotsionaalse laengu.“